ütled programmile, kuhu ja millist viidet tahad, ja kirjanduse loetelu vormistatakse sellise malli järgi, mida mingi ajakiri nõuab. Ühesõnaga: ma ei suutnud viidetest loobuda. Kui need lugejat ei huvita, siis võib neid lihtsalt eirata.
Elujoon
Välist kulgu vaadates on minu elu olnud sündmustevaene. Ise olen ma sellise asjade käiguga üldiselt rahul. Hea, et kogu põnevus on jäänud mõtete tasemele, mitte aga tegeliku elu kataklüsmidesse. Albert Einstein ütles 3. oktoobril 1933. aastal Londonis Royal Albert Hallis peetud kõnes kaheksale tuhandele kuulajale, et rahuliku elu üksluisus virgutab loovat mõistust. Võib arvata, milliseid toimunud ja ennustatavaid poliitilisi kataklüsme Einstein silmas pidas. Kui ma mõtlen oma vanemate või vanavanemate elukäigule, siis suunasid seda sõjad, valitsuste vahetused ja muud sellised sündmused. Või kui lugeda Eesti akadeemikute mälestusi (Paul Ariste, Harald Keres, Ülo Lepik, Mihkel Veiderma, Erast Parmasto, Ene Ergma ja teised) või mittememuaare (Juri Lotman), siis võtsid sõda, repressioonid või lihtsalt tagakiusamine suure osa nende elust. Selle asemel et õppida filoloogiks, vedas Juri Lotman kuulirahe all rindel viis aastat sidekaablit, eirates täielikult tõenäosust, mis tulenes Stalini sõjapidamisstrateegiast, mille aluseks oli see, et kogu inimkoosseis vahetub ühe aasta jooksul. Mõnele mängis sõda siiski juhuse tahtel ka trumbid kätte. Kui Endel Tulving poleks pidanud sõja eest põgenema, siis ei oleks ta ehk hiljem õppinud Yale’is ja Harvardis koos maailma parimate psühholoogidega.
Õnneks või õnnetuseks on minu elu kulgenud enam-vähem bioloogilises või elukäigurütmis, mitte niivõrd poliitilises; kui mitte nimetada vähemalt kümmet või viitteist raisatud aastat kohas, mida nimetati töörahva maiseks paradiisiks, mis aga teadlasele või lihtsalt terve mõistusega inimesele ei olnud just kõige mugavam elamispaik. Sellest hoolimata jõudsid koolide lõpetamine, kaitsmised ja akadeemilised tiitlid kätte enamasti siis, kui ma nende ootamisest veel väga pettunud ei olnud. Noorena mõtlesin hirmuga: mis oleks saanud siis, kui ma oleksin pidanud minema mitmeks aastaks sundajateenistusse või, veel halvem, viieks aastaks laastavasse sõtta, nii nagu see mu vanemaid puudutas. Raske on muidugi arvata, kuidas mu elu oleks kulgenud, kui poleks olnud raudset eesriiet selle koha vahel, kuhu ma olin sattunud elama, ja ülejäänud tsiviliseeritud maailma vahel. Ainult hull või masohhist võib mõelda, et tegutsemine maailma kõige ebatõhusamas teadussüsteemis võis midagi positiivset anda. Kuna minu teadlaseks kujunemise ajal oli puudus kõigest – rahast, seadmetest ja informatsioonist –, siis tuli seda korvata leidlikkuse ja mõtlemisega. Mõne kadunud aasta annab see kindlasti tagasi.
Minu vanemad
Minu päritolus pole midagi eksootilist. Emaliini pidi kuulun haplorühma J*, mis on kõige tavalisem näiteks ka Briti saartel või Saksamaal. Euroopas kuulub 17% inimesi sellesse esiajaloolisesse klanni. Kuigi minu emapoolne vanaema on pärit Siberist, näitavad mitokondri geenid, et tema esiemad kuulusid primitiivsesse teutooni hõimu. Bryan Sykes on raamatus „Eeva seitse tütart” pannud mu esiemale nimeks Jasmine. Isa poolt näitab marker R1a1, et kuulun samasse hõimu viikingite, baltlaste ja slaavlastega. Praeguste teadmiste järgi lahknes selle mutatsiooniga rühm teistest kas Põhja-Indias või siis kusagil Ukraina kandis. Brian Sykes pani selle klanni patriarhile nimeks Sigurd. Seega olen ma, nagu väga paljud teised eurooplased, Jasmini ja Sigurdi järeltulija (Sykes, 2001).
Minu ema Niina Raudsepp sündis 7. veebruaril 1919. aastal Mtsenskis, mis asub Venemaal praeguses Orjoli oblastis. Kirjanik Nikolai Leskov kirjutas 1865. aastal romaani „Leedi Macbeth Mtsenski kubermangust”. Dmitri Šostakovitš kirjutas selle põhjal 1934. aastal samanimelise ooperi, mis tunnistati modernistlikuks ja mida mõisteti hukka ajalehes Pravda. Muudetud kujul on ooper tuntud „Katarina Izmailova” nime all, mis kindlasti kahandas Mtsenski võimalusi muutuda turismimagnetiks. Minu ema vanemad Samuel ja Jevgenia Raudsepp (sündinud Šešukova) ei olnud Mtsenskis huvireisil, vaid seal tegutses välihospidal, mida juhatas mu vanaisa, kellel olid Tartu Ülikoolis jäänud arstiõpingud lõpetamata. Seal kohtas ta halastajaõeks õppinud Jevgeniat. Vjatkamaalt pärit vanaema oli tollal temperamentne pruunisilmne kaunitar. Tema möldrist isa Dmitri oli ostnud Saksamaalt generaatori ja rajanud kohaliku elektrivõrgu palju varem ajast, mil seltsimees Lenin esitas oma kuulsa kommunismimääratluse: kommunism – see on nõukogude võim koos kogu maa elektrifitseerimisega. Pool kommunismist oli ühes Orjoli külas seega juba rajatud. Pärimuse järgi oli vanaema käinud samas külakoolis Vjatšeslav Skrjabiniga, keda tuntakse eelkõige Molotovi nime all. Kange tüdrukuna lõpetas ta halastajaõdede kursuse ja läks vanemate keelust hoolimata vabatahtlikult rindele, et puruks lastud kehasid kokku lappida.
Minu vanaisa Samuel Raudsepp 1918. aastal sõjaväearstina. Vasakult esimene on minu vanaema Jevgenia.
Raudseppade suguvõsa saab alguse Põlvamaa Soodla külas elanud Jaan Raudsepast, kellel oli kaks poega: talu pärinud Juhan (1852–1924) ja Oravale Päevakese külla kolinud Jaan (1854–1920). Soodla Juhanil oli omakorda kuus last, kellest üks oli minu vanaisa Samuel Raudsepp (1884–1941). Ühest vennast sai tuntud raamatupoe ja sporditarvete tehase omanik Jaan Raudsepp, kelle tütar Nora on Jaan Kaplinski ema. Orava Jaani vanemast pojast Peetrist – me kõik teadsime teda Orava Peetrina – sai aga Päevakese küla naabertalust pärit Karl Ast-Rumori südamesõber, keda viimane oma mälestusteraamatus „Aegade sadestus” (1963–1965; 2010) soojalt meenutab. Minu vanaisal Samuel Raudsepal oli kaks last: minu ema Niina ja tema vend Jüri Raudsepp, kellel oli omakorda kaks tütart, Maaris ja Terje. Ka Maaris õppis psühholoogiat ja kaitses 2002. aastal doktoriväitekirja. Terje õppis Tartus bioloogiks, omandas Uppsalas doktorikraadi ja leidis endale lõpuks töökoha Texase A&M Ülikoolis. Ta on avaldanud üle saja artikli, millele on viidatud üle kolme tuhande korra. Terje on üks maailma parimaid hobuse geneetika asjatundjaid ja oli üks nendest, kes 2007. aastal hobuse genoomi sekveneerimise lõpule viisid.
Pärast Tartu rahu tuli vanaisa Samuel koos perega tagasi Eestisse, kus ta sai 1921. aastal Tartu rinnalaste ja emade kodu juhatajaks, mis asus enne Tartusse kolimist Kaagvere mõisas. Seal oligi minu ema ja hiljem kindraliks väljateeninud onu Jüri Raudsepa esimene kodu. Järgmine kodu oli juba Tartus katoliku kiriku vastas, majas, mis oli ehitatud rinnalaste ja emade kodu jaoks; sinna kolis rinnalaste kodu 1932. aastal. Seal asusid ka juhataja eluruumid. Maja Kassitoome-poolses nurgas kasvasid üsna viimase ajani Jaapani sirelid, mille vanaisa oli oma kätega sinna istutanud. Oma isa eeskujul tahtis ka ema arstiks saada ja õppis Tartu Ülikoolis kaks aastat, kuni Teise maailmasõja algus õpingud katkestas. Evakuatsioonis Venemaal sattus ta kokku ühe oma ülikooli anatoomiaõppejõuga, kes püüdis hoolitseda ema haridustee jätkamise eest, lastes tal ehitustöödel õnnetult surma saanud sõdurit arstiriistade puudumisel lahata tavalise sae ja teiste puutööriistadega. Peagi pärast sõja lõppu ehk 2. detsembril 1945. aastal sündis mu vanem vend Kaarel. Ilmselt oli ema kavatsenud meditsiiniõpinguid jätkata: selle tunnistuseks oli meil kodus 1948. aastal välja antud tõlge Vladimir Tonkovi „Inimese anatoomiast”, mida mulle lapsepõlves kõige rohkem lehitseda meeldis. Nüüd oli aga majanduslikult kindlam ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe abi koht, mille ema võttis vastu mõni nädal enne seda, kui Johannes Vares-Barbarus endale kuuli pähe kihutas. Kunagi näitasin ma emale ka salaja levitatavat ja president Konstantin Pätsi kantseleiülema Elmar Tambeki paguluses ilmunud mälestustes kirja pandud vandenõuteooriat, mille järgi see ei olnud enesetapp, vaid riikliku julgeoleku organite korraldatud mõrv. Ema meelest polnud aga see kuigi tõenäoline. Ükskord sõitsin ma Moskva-Tallinna rongi ühes kupees koos erakordselt intelligentse mehega, kes töötas kusagil Kasahstani uudismaakolhoosis pearaamatupidajana. Ta oli lugenud Eesti luule antoloogiat ja küsis minu käest kinnituse saamiseks, kas Vares suri loomulikku surma, kuigi ta ise oli üsna kindel, et nii see küll olla ei saanud. Ta teadis vaid ametlikku versiooni, mille järgi oli Varesel olnud probleeme
