Pärast minu sündi 3. märtsil 1949. aastal oli lõplikult selge, et ema arstikarjäär on täielikult läbi. Ta jäigi kogu ülejäänud eluks seotuks Ülemnõukogu Presiidiumiga, tõustes selle esimehe abist kantselei ülemaks. Ta elas üle pika rea esimehi (teiste hulgas kuulus lõssenkist Johan Eichfeld, NSVL välisministri Vjatšeslav Molotovi Ameerikasse lennutanud Endel Puusepp, alkohoolik Artur Vader ja viimasena parteimajast Kadriorgu pagendusse saadetud Arnold Rüütel) ning suri vere- ja kopsuvähki mõni päev pärast seda, kui Tšernobõli radioaktiivne tolmupilv oli 1986. aastal üle Eesti liikunud.
Minu ema Niina Raudsepp oli üks kõige intelligentsemaid ja delikaatsemaid inimesi, keda ma eales olen kohanud. Kodus nägin ma peamiselt tema leebust ja headust, mis minu ettekujutuses ei läinud kuidagi kokku range riietuse ja näoga, mis tal olid töö juures. Nõukoguliku asutuse jaoks oli ta liiga hästi haritud ja aus. Kui mõni parteikohale seatud presiidiumiesimees oli lausa kirjaoskamatu, siis ema luges peaaegu vabalt ilukirjandust saksa, prantsuse ja inglise keeles. Koos isaga tõlkisid nad eesti keelde Viktor Nekrassovi jutustuse „Stalingradi kaevikuis” (tõlge ilmus 1948. aastal Karl Alliku tõlkijanime all), mis on vist ainus Stalini preemia pälvinud raamat, milles geniaalset proletariaadi juhti ja laste parimat sõpra kordagi ei mainita. Kui nõukogude eliidi jaoks olid endastmõistetavad erikauplused defitsiitse kodumaise või importkaubaga, millega tasuti nende lojaalsuse eest, siis ema kasutas harva eeliseid, mida riigiaparaadis töötamine võimaldas. Ma arvan, et üks oluline jõud, mis lubas tal seal vastu pidada, oli väike töökaaslaste sõpruskond, kes meil tihti külas käis. Ma tundsin neid üsna hästi, sest see oli aeg, mil ma käisin kas vennaga või siis üksi Kadrioru presidendilossis lõunat söömas. See oli väga praktiline, sest esimesed kümmekond aastat elasime kohe lossi kõrval majas, kus praegu asub KUMU koosseisu kuuluv Mikkeli muuseum. Mulle tundub, et emal, ja tema kaudu ka minul, oli eriline suhe Nadja Roosega. Koolipõlves kirjutasin ma naiivseid ja närvilisi lugusid – millele panin paljutähenduslikke pealkirju, nagu „Müüt” –, mida Nadja Roose aitas mul kirjutusmasinal kenasti ümber trükkida. Lühikest aega tiirlesin ma ka noorte autorite ringkonnas ja üks lugu (ilmselt seesama „Müüt”) paigutati ühte masinakirjas väljaandesse, kus ta kogu numbri enda alla võttis. See oli viimane väheütleva välimusega amatöörväljaanne, mille võttis üle palju ligimeelitavamalt kujundatud „Hees”, mille autoriks mind aga enam ei kutsutud. Mäletan, et Ingvar Luhaäär ütles mulle ükskord ülikooli peahoone ees, et tema meelest oli see lugu parem kui Mati Undi „Kollane kass”, ja sellega olin ma tol ajal meelsasti nõus. Hea, et keegi selle „Müüdi” juba ammu endale lugemiseks laenas ja ma ei saa kontrollida, kui kohutavalt naiivne see siis ikkagi oli.
Minu ema Niina Raudsepp
Ema mõistis väga hästi korruptsiooniastet süsteemis, milles ta pidi tegutsema. Pigem tundis ta sümpaatiat aateliste kommunistide vastu, keda jäi aina vähemaks ja kes mõjusid nõukogude süsteemi sobimatu anakronismina. Ma arvan, et see oli mõnes mõttes kognitiivne dissonants, mis oli vajalik vaimse tasakaalu säilitamiseks, selleks et kuidagi edasi elada. Kodune õhkkond ei olnud ilmselt väga riigiusklik, sest juba esimeses klassis 1957. aastal tegi kooli direktor mulle tõsise hoiatuse, kui ma teatasin, et lühend CCCP ei tähenda tegelikult seda, mida tavaliselt arvatakse, vaid pigem „Smert Stalina spasla Rossiju” (Stalini surm päästis Venemaa). Keskkooli alguseks oli minust saanud mitte ainult emotsionaalne, vaid ka mõistusega veendunud nõukogude süsteemi vihkaja. Lugesin koos oma parima sõbra Andrus Pargiga läbi Lenini teoste nn filosoofiliste vihikute köite (vist 38) ja me ei suutnud alla suruda imestust, kas see kaootiline sonimine ongi inimmõistuse ülim avaldus, nagu seda äärmistes kiidukõnedes väideti. Kõik, mis seostus nõukogude süsteemi ja ideoloogia praktilise poolega, tundus samuti mõistusevastane ning sügavalt vastumeelne. Parim raamat, mis nende tunnetega kokku läks, oli Hedrick Smithi „The Russians”, mis ilmus 1975. aastal. Mäletatavasti maadles ka Smith sellega, kuidas nõukogulikkust Venemaale ainuomasest eristada. Ta lahendas enda jaoks selle probleemi lõpupeatükis, kirjeldades Lev Tolstoi surma Astapovo raudteejaamas, kus kordnik, lähtudes ilmselt vaid oma parimast arusaamast, keelas fotograafil pildistamise. Kindlasti ei olnud tal sellist ettekirjutust, kuid sel hetkel kehastas ta süsteemi, mis ei lubanud isetegevust.
Venemaal ei ole praeguseks midagi muutunud. Lugesin mõni aeg tagasi ülevaadet IKEA Venemaa juhi Lennart Dahlgreni mälestustest, kes meenutab, kuidas nad soovisid ehitada silda, mis ühendaks mööblikeskust ning lähedale kerkivat kaubahalli. Ehituslubade saamiseks läbiti bürokraatia takistusrada, kuid kui sild oli pooleldi valmis, muutsid ametnikud meelt ja peatasid objektil töö. Nende sõnul paiknes sild liiga lähedal Teise maailmasõja monumendile, mis tähistas 1941. aasta Nõukogude Liidu ja Saksamaa rindeliini. Aasta pärast otsustasid ametnikud taas ümber: silda on vaja, et vähendada liiklusummikuid. Kaubanduskeskuse püstitamisel leidis Himki linnaosa valitsus – ilmselt üks kõige kuritegelikumaid kogu Venemaal –, et keskus kätkeb endas bioloogilist ohtu, sest inimesed ei saa võimaliku epideemiapuhangu korral sealt piisavalt kiiresti põgeneda. Vajaliku harutee rajamisele visati samuti kaikaid kodaratesse. Ametnike sõnul ohustas see maa-alust gaasitoru, ometi läks sellesama gaasitoru kohalt üle tiheda liiklusega kuuerealine maantee. Kui Dahlgren üritas korraldada kohtumist IKEA asutaja Ingvar Kampradi ja Venemaa presidendi Vladimir Putini vahel, siis teatas kõrge ametnik, et sellise soovi täitmine võib minna maksma 5–10 miljonit dollarit.2 Hedrick Smithil oli koos Lennart Dahlgreniga õigus: muutuvad valitsused, kuid Venemaa ametnikud jäävad ikka samasugusteks. Ilmselt jäävad samaks ka juhid, sõltumata oma KGB-kasvatusest või siis just seetõttu.
Viru-Nigula koguduse kirikuraamatusse tehtud sissekanne Toma Jani Hans Alliku kohta, kes sündis Samma külas 1798. aastal. Tema oli minu 1890. aastal Kabala külas sündinud vanaisa Kaarel Friedrich Alliku vanaisa.
Ma teadsin alati, et mu ema on haruldane inimene. Mäletan väga hästi, kui ta ühel päeval teatas, et tal avastati leukeemia. Noore inimesena ei saanud ma selle kogu tähendusest kuigi hästi aru, kuid järgnenud kümmekond aastat kohanemist ja külmaverelist võitlust haigusega kinnitasid seda, mida ma ise olin teadnud: mu ema on väga vapper ja kindlameelne inimene. Ilmselt meenutas ta sellega oma ema ja minu vanaema Jevgeniat, kelle suured tumepruunid silmad Richard Sagritsale ja ilmselt paljudele teistele suurt muljet avaldasid. Kodused legendid räägivad, et sõja ajal õena töötanud vanaema tahtis paigutada haavatud esimesele ettejuhtunud veoautole, mille juht sellest kategooriliselt keeldus. Selle peale olevat mu vanaema võtnud oma revolvri ja veoauto ühe rehvi lihtsalt puruks lasknud. Sel ajal, kui raevunud autojuht vandudes ratast vahetas, seadis vanaema haavatud autole. Minu meelest käitus mu ema sama otsustavalt nendes olukordades, kus meid mingi oht ähvardas. Mäletan, et kui ma pärast ühte suusatundi koolis kokku kukkusin, tegi ema kõik, et teada saada, mis mu südamel viga on. Ta vedas mind nii Ülo Lepa juurde Tartus kui ka koguni Leningradi mingisse sõjaväearstide täiendusinstituuti, kus lükati ümber kahtlused, nagu ei oleks mul südamekodade vaheline sein kokku kasvanud. Ma olin vabastatud tavalistest võimlemistundidest, mis ei takistanud mul aga kergejõustikutrennis käimast. Kuigi sõjaväearstide diagnoos oli negatiivne, oli mul sellest ilmetul paberil lilla templiga tõendist järgnevas elus palju kasu. Kui mind keskkooli lõpuklassides kutsuti arstliku komisjoni ette, oli see tõend nii mõjukas, et mind vabastati sõjaväekohustusest nii rahu kui ka sõja ajal. See jabur otsus andis mulle omapärase eelisõiguse. Tänu klassijuhataja Inna Mihhailovna Manguse ettevõtlikkusele vabastati mind nõrga tervise tõttu ka keskkooli lõpueksamitest. See võimaldas mul rahulikult valmistuda ülikooli sisseastumiseksamiteks sel ajal, kui kõik mu klassikaaslased tegid alles keskkooli lõpueksameid. Isegi ülikoolis ei pidanud ma käima kord nädalas toimuvas sõjalise õpetuse aines, vaid täiesti mõttetus tsiviilkaitses, mis oma jaburuses oli mõõdukas koguses kohati päris naljakas.
Minu
