teda ja tahan ta ka üksi kätte saada.”
„Ära põlga abi — annad vahest selle eest öökorterit.”
Ta hakkas lähemale tulema ja Tõivo läks talle vastu.
„Kustpoolt mehi?” küsis Tõivo, nähes kasuka alt paistvalt hamelt võõrapärase kirjaga tikandusi.
„Kaugelt,” vastas teine lihtsalt. „Hiljem aega seletada, enne püüame sõnni kinni.”
Ta ajas kasuka maha, vaatas siis veidi ringi, raius tapriga puhmast roikaid, sidus nad peente vitsadega ristiks ning ajas siis sellele oma kasuka selga. Tagus selle risti nüüd maa sisse ja ütles:
„Sa võiksid samuti teha ja oma hame risti selga tõmmata. Meie pool püütakse tarvast nõnda, ja põtra ja ka hunti.”
Ta seletas, kuhu Tõivo peaks oma hirmutise üles seadma, tõmbas ise oma hame seljast ja Tõivo nägi õlal armi, mis ulatus pahema rinnani alla ning paistis olevat karu kriimustusest. Siis oli paremal käevarrel veel teraarme ning Tõivo lugupidamine tõusis võõra vastu, kes paistis olevat vahest kolmekümneaastane, seega temast kümme aastat vanem.
Võõras oli seadnud üles nõndaviisi ka oma kilbi, et ta üksi oma hirmutistega sai sõnnile tee kinni panna kolmelt kohalt. Tõivo, kes oma vammust võõra keelu pärast niiviisi ei ohverdanud, häbenes natuke, et teine niipalju rohkem oli teinud, ja hakkas nüüd ringi minema, et allatuult sõnnile uuesti kallale kippuda.
„Vammust ära maha pane,” oli võõras ütelnud, „natuke ikka kaitseb, kui lööb.”
Kuna Tõivo nüüd suures kaares kõndis tarvale selja taha, käisid ta mõtted kord võõra ümber, kord jälle kiirustasid sõnni poole, kelle puristamine kuuldus ikka lähemal ja lähemal. Nad olid vist natuke väsinud juba, koerad kui ka tarvas. Sest nad tegid lühikesi vaheaegu omas märatsemises, nagu hinge tagasi tõmmates, et siis jälle uuesti hoogu sattuda.
Tõivo kiirustas oma samme, mõtles seejuures, kuidas võõras oli olnud asjalik ja rahulik ja seega kuidagi temast üle, ning seda mitte ainult vanuselt, vaid ka kogemustelt. Mõtles, kuidas ta lausetel oli nagu teistsugune hääldamine ja mingisugune kergelt laulev ilme. Ning kuidas ta oli ütelnud: „Sa mine paremalt poolt, mina olen pahemal, et ta sealt läbi ei murraks. Ja kui sihid, sihi kindalt, muidu tuleb kohe kallale.”
Sihi siin kindlalt, kus iga oks viib noole kui ka oda viltu selles tihnikus! Ennist oli ta nii selgelt näinud külge abaluu taga, aga odaots libises humalaväätide vahelt üles ja läkski tihedalt üle sõnni turja puusse.
Nüüd oli Tõivo juba paarikümne sammu kaugusel tarva taga. Koerad kuulsid ta tulekut ja said vihast hoogu juurde. Tarvas puhus kord, nagu oleks kerisele visatud vett, ja pahises põõsastikust läbi, enne otsesihis, siis pahemat kätt, siis keeras ta jälle tagasi: ta oli Tõivo hamest end tagasi lasknud heidutada ja tormas nüüd ragistades ja kähistades sinnapoole, kus seisis võõra kasukas. Tagasipõrge seal oli kuuldavalt järsk ning nüüd lähenes maru otsesihis tagasi.
Tõivo talitas üsna vaistlikult, kui loobus vibust ja haaras tugevamini pihku oda. Kiirelt tõmbas ta pilk soodsamad vastuvõtu kohad kokku ja leidis kõige parema koha suure kase all, kus puhmastik oli üsna madal ja paremat kätt sõnajala padrik, pahemat kätt nooremaid pähklipuid, mille vahelt looma võis näha loota, ees jämedamad puud. Kui ta ometi jookseks sõnajalgade sekka, siis oleks kogu külg näha! Ja sealt ta juba tuli nagu maruiil, kündes laiali kitseuibude, noorte haabade ja kaskede latvu. Tuli otsesihis, pea seljas ja laiad sarved pühkisid oksi ja lehti, mis tuiskasid nagu kuldsed hebemed järele.
Kui põgus ta oli! Tõivo mõte välgahtas jälle võõra poole, kes oli nähtavasti vilunud säärases küttimises. Võõras oli kindlasti näinud, kui ruttu niisugune loom võib joosta ja kui kõrgele hüpata. Tõivo oli võõrale tänulik, et ta ei olnud küsinud, kas ta esimest korda ajab tarvast, kuigi ta seda küll võis arvata. Järgmisel hetkel pidi Tõivo siis näitama, et ka esimene kord võib õnnestuda.
Ta nägi aga praegu vaid sarvi, pead ja natuke kaela, mis silmapilkselt kadus lehestiku sisse, nõnda et ei saanud odaga sinna visata. Kuhu siis sihtida? Pähe ei ole mõtet, sarvede vahele nõdrameelsus. Ja Tõivo tundis kurgus midagi, mis tal seal oli kipitanud lapseeas enne nuttu.
Kuid sõnn viskas end järsku keset hüpet paremale poole: ta oli Tõivot silmanud. Ja murdis otsemaid paremale sõnajala sekka, ning nüüd nägi Tõivo teda täies suuruses. Mõni üksik peen päikesejuga jooksis üle ta külgede, särahtas valgeil kaarsarvedel, mille mustad otsad paistsid tumesinistena. Võik, pleekunud värvus helenes pea valgeks küütselja triibuks ning tugev turi kummardus jõurikkalt ja uhkelt.
Tõivo jooksis. Jooksis teed ära lõikama. Ta nägi, kui ta oma oda oli heitnud ja kindel oli, et see nüüd puurib end õla taga tarvale külje sisse, kuidas üks koer oli juba järele jõudnud ja näksas pulli tagumist jalga, nägi, kuidas tarvas välkkiirelt tagasi pöördus ja sarvedega ning oma kogu kehaga koha peal ringi tiirles, nii et koerad vajusid kaares tagasi ja sõnajalg lainetas ringis nagu tuulekeerises. Ja nägi ka, kuidas oda tabas nüüd samal hetkel sõnni tagumist kintsu. Loom nagu tardus hetke murdosaks ja lainetas kohe Tõivo poole, nüüd pea maas ja silmad punaselt ja kurjalt nagu sihti uurides.
Tõivo sai veel ruttu mõtelda, et tuleb teda üsna lähedale lasta ja viimasel silmapilgul kõrvale karata, nii kaugele, et sarve kõrvalelöök temani ei ulatuks. Ja siis kogu jõuga teine oda külje sisse raiuda. Nagu ta seda oli kuulnud, kuidas peab tehtama. Kui ta aga kargas, takerdus ta jalg ja ta kukkus küljeli, viskas end aga uperkuuti ruttu edasi ja nägi veel, kuidas tarvas mööda kihutas, oma esimesed jalad maad vastu raius, tagukeha nagu tagasi viskas ja juba oli tulekutormis tema poole. Tõivo sai vaid kükakile üles ja viskas end kähku paremale poole, nõnda et sarved läigatasid silmade eest mööda, siis kuulis ta paari järsku hüüdu, sõjakarjes ja mõtles veel: „Küll on aga hääl.” Kui ta jalule sai, nägi ta võõrast jooksmas tarva ees, üle õla tagasi vaadates ja iga kord sarvede löögi eest kõrvale hüpates.
„Nüüd viska aga kindlalt,” hõikas võõras, ise Tõivo poole joostes ja sõnni järele meelitades. Kuid koerad olid nüüd nii suure julguse saanud, et üks neist rippus juba tarva kintsu küljes ega lasknud lahti. Kui sõnn end küüru tõmbas, võõra tagaajamisest loobudes ja nagu oma metsikumat jõudu kogus, et koera maha raputada ja puruks puskida, lendas Tõivo oda talle allapoole abaluud sügavalt ihhu. Sõnni lõuad tõmbusid laiali nagu irvituseks ja ila jooksis nagu jälkusest joana maha. Ta tõmbus veel rohkem küüru, värin käis tast üle ja siis heitis ta kangelt küljeli, veeres pooliti seljali ning sirutas oma valkjad jalad püsti õhku.
„Hästi visatud,” ütles võõras ja lähenes lõõtsutamata, kuna Tõivo rind õõtsus erutusest ja järskudest liigutustest.
„Poleks sa mulle appi tulnud, siis oleks mu asi halb olnud.” Ja Tõivo söandas nüüd ütelda: „Esimest korda niisuguse loomaga… ei tea veel hästi, kuidas olla ja teha…”
„Iga asi tahab harjuda,” lausus võõras ja vaatles looma, keda koerad keelule vaatamata ikka veel püüdsid sakutada. „See on aga tugev sõnn, vist vana üksiklane.”
Tõivo jutustas, et on purustanud inimesi ja hobuseid. Jutustas edasi, kuidas kahekesi läinud sõbraga tarvastele, kuid sõber tahtnud vasikat saada, et üles kasvatada. Nii läinud igaüks iseteed.
„On väikese piimaanniga,” lausus võõras. „Aga kui vaenlane kõik elajad ära ajanud, siis on nagu omast metsast asemele võtta… aga ega siinpool pole seda kuulda olnud…”
„Ega
