Ikka ei olnud riit veel kõrge küllalt.
Kui lõpuks oli hobune kangutatud ja toetatud mehe kõrguseni ja riit oli tihe ja kandev, tõi Urmas tuleasemelt tükke ja süütas.
„Oli mulle ustav sõber,” ütles ta nagu vabandades, „ise kasvatasin.”
Valjad pani ta korralikult kokku ning asetas nad hobuse kaelale, laotas vaiba talle üle kere ja siis vaatas ta, kuidas tuli hakkas end ülespoole sööma. Ta tassis ikka uusi puid juurde. Kadus mõnikord tükiks ajaks ja Tõivo kuulis, kuidas ta metsas raius, pimeduses, kuhu vaevalt mõlema tule läige ulatus.
Tõivo ei tahtnud maha jääda ja nõnda kandsid nad roikaid ja jämedaid oksi ning pistsid nad ikka jälle riida vahele, et see kokku ei langeks. Urmas tõi suure tagavara juurde, nõnda et kasvas riida kõrvale okste mägi.
Kui ta nägi, et Tõivo jääb väsinuks ja silmalaud kipuvad vajuma, ütles ta:
„Sa oled hommikust saadik jalul olnud ja joosnud, mina ratsutasin vaid… kuni õhtupoolikuni… sa heida puhkama.”
Ta sundis Tõivo heitma asemele ja laotas temale keelu peale vaatamata karu raske naha; Tõivo tundis nii suurt roidumust, et alistus ja kohe märkas, kui soojalt uinutavalt mõjus aseme pehmus ja karu naha kare, kuid tihe karv. Ta kuulis siis Urmast oma tule ääres tasa laulvat, kuulis kiitvaid ja kahetsevaid sõnu ja teadis, et hobuse nimi oli olnud Tuuli.
Kui Tõivo hommikul ärkas, leidis ta Urma enese kõrval. Riit oli maha põlenud, jäänud oli vaid hunnik halli tuhka, milles suitsesid veel üksikud tukid. Päike valmistus tõusma ja taevas tõotas heledat ilma.
„Lähen nüüd sinu omade poole,” ütles Urmas, „mul on uut hobust vaja.”
Tõivo jutustas oma isa hobustest ja Urmas arvas, et küll saab kaubale.
Koorem ei olnud kerge, kuigi karunahk jäeti maha. Nad kõndisid vaikselt, kuid kui nad jalgu puhkasid, jutustas Tõivo oma külast, selle vanemast, väikestest sündmustest, sest suuri ei olnud ju. Vaid Peipsist teadis ta nii mõndagi. Seal olid suvel Leponeeme ja Kasenpää mehed koos ühe venelaste lodja ära võtnud, niisuguse, nagu nad tulevad Peipsi lõunasopist. Lodi oli tulnud kauplema ja tehtud maha rahuaeg. Kui see lõppenud, siis tulnud venelased relvades maale, aga loomad olid kõik juba metsadesse aetud. Leponeeme ja Kasenpää mehed olid aga olnud Arulahe pilliroo sees varjul ja sõudnud siis lodja juurde ja võtnud ta ära. Oli saadud pool meeskonnast vangi võtta, lodjal jäänud vaid üksainus ellu. Nad müüdud siis ära Läänemaa ja Soodentaguse poole, sest siitpoolt saaksid nad vahest kuidagi üle järve minema. Tõivo isalgi läinud paari aasta eest üks ori kaduma. See oli olnud Ingeri maa poolt. Kui metsadesse hoiad ja inimestest eemale, siis võib ju pääseda.
Muidu oli siin nurgas päris rahulik olnud, nõnda et võib üsna igavgi hakata, lausus Tõivo. Ta kääriv, noor veri haistis Urmas meest, kes palju on käinud ja näinud. Kuid ei kõlvanud olla uudishimulik ja küsida. Ja Tõivo igatses varsti koju jõuda, kus võõras vahest rohkem hakkab enesest kõnelema.
Aga Urmas kõneles juba varemgi. Kui nad jälle peatusid ja seekord selleks, et natuke tarva liha küpsetada, siis veeres selle sarvedega pea naha seest välja. Urmas tõstis ta üles, vaatles teda ning hindas tarvast kaheksa-aastaseks. Siis jutustas ta, et Leedus on tarvaste kõrval veel teistsorti metsveiseid. Need on hoopis kõrgemad ja raskemad, pika rippuva karvaga ja väikeste sarvedega tumetõmmud loomad. Karvatorte on neil rippumas üle silmade, nõnda et nad nagu pimedast peast kallale tulevad. Lõua all pikk habe. Neid sõnne ei saa koduloomadeks teha. On katsutud küll, aga ei tule midagi välja. Vaatavad vaid metsa poole ja kui saavad, siis kaovad minema. Tarvas on varsti taltsas, eriti kui teda noorelt püüda.
Nõnda palju ei olnud Urmas seni kõnelnud ja nüüd söandas Tõivo temalt küsida, kas ta on vaid kuulnud seda või ise Leedus käinud.
„Käisin,” vastas Urmas lühidalt.
Nüüd ei julgenud Tõivo rohkem küsida. Ta hoidus praegu parem kõrvale paarist külast, kuhu muidu oleks sisse keeranud juttu vestmiseks ja neidude vaatamiseks, ja ei lausunudki Urmale nende olemasolust selle või teise metsaviiru taga. Ta tahtis niisugust haruldast võõrast viia otseteed oma isa majja nagu mõnd õnnekombel kätte juhtunud kallist omandust.
Urmas kuulis küll küla koerte haukumist ja kukkede kiremist, kuid tal ei olnud huvi võõraste vastu, liiatigi kui ta praegust teed mööda jõudis lähemale Peipsile ja pea lootis Tõivo isalt või külavanemalt parajat hobust saada.
Maastik oli lame, nagu Urmas teda teadis siinpool olevat, kaetud laialdaste metsadega. Mõnest nobedalt voolavast ojast tuli üle minna raiutud puudest purdeid mööda, mis katkestasid ahtakesi teeradasid. Ka tuli tihti üle sammuda mõnest hobuseteest, mis lookles läbi mätastiku, maa sisse soonides sügavaid roopaid, mis mõnikord olid täidetud kividega ja risuga, madalamail kohtadel kaetud ristipandud hagudega ja roigastega.
Vastu keskpäeva jõudsid nad puudest lagedamale maale ning eemalt hakkas küla juba paistma. Majad seisid mäenõlvakul ja kaugele valendas kesa, millele olid jäänud mõned rõugud. Urmas luges ligi paarsada hoonet, milledest mõned paistsid olevat küll vaid sarad ja aidad. Küla näis olevat jõukas, kuigi Urmas oli näinud rikkamaid.
Küla oli teisel pool jõge ja palistas jõe kääru, mis kadus künka taha, kus oli tihe tammik, mis siis harvenedes vajus edasi pärnade ja vahtrate saludena kokku jälle segametsaks. Selle ääres oli näha karja, mis paistis olevat suur ja koosnes tumedaist küütselgadega lehmadest ning hallidest ja mustadest lammastest.
Urmas ja Tõivo möödusid karjast, mida hoidis vanem, pügatud juustega ori, kes uudishimulikult vahtis võõrast ja keelas oma kahte terava ninaga karvast keerus puhmassabaga koera, kes isegi juba haukusid kaugusest aukartlikust, tundes isandate viskeoskust.
Ka siinpool jõge oli üksikuid maju ja need kuulusid nähtavasti ühele omanikule, sest neid piirasid ird- ja tarasaiad. Oli aitu, sarasid, saun ja väiksemaid pooleldi maa all asuvaid koopaid ning onne. Viimastes elasid, nagu Urmas teadis ka mujaltki maakondadest, orjad ja nende pered. Ilusaid hobuseid ja sälge nägi Urmas koplis.
Küsimata seletas Tõivo, et see on vanema Vaado talu. Ka Riha ja Hirvenpää külas olla tema killamehi.
Nad sammusid üle silla külasse, mis valmistus juba pikale talvele. Kõrgeid ja pikki puuriitu oli kokku veetud, sarade all oli heinu ja põhku. Mitme hoone rehealuses peksid orjad rehte või tuulutati teri. Valgepäisi lapsi jooksis paljajalu hoonete vahel ja kilkas. Neid oli terve parv jõekäärus solistamas hilisele aastaajale vaatamata. Neid tuli vastu mõlemile ja peitis end siis riitade, majanurkade ja õlekuhjade taha, et võõristada senitundmatut meest.
Kõrgejalgseid pikkade koonudega sigu tuhnis hoonete vahel ja karvaseid rõngassabadega koeri sörkis tänaval. Tõivo vilistas ühte ja see lähenes poolringis.
„Isa on tal susi,” ütles Tõivo, kuid märkas kohe et Urmas tunneb nende segavereliste lähenemisviisi.
Mõlemi taga tuli hoonetest välja inimesi ja vaatas neile järele: naisi, parajasti last imetades, lühikeseks lõigatud juustega noorikuid, pikkade palmikutega neiusid ning mõnda ümmardajat ja naisorja, kes oma lihtsamas töörõivastuseski juba erinesid isandrahvast või säilitasid hilpudeski veel oma kodumaa riietuse omapära.
Urmas haaras seda kõike ruttu hindava pilguga. Ta oli küllalt näinud kihelkondi ja ka maid ning teadis, kuidas iga nurk rõhutab ka inimeste välist ilmet ja omapära ehteis. Siin aga nägi ta keskmist jõukust, mida oleksid edela-, lääne- ja loodepoolsed nimetanud
