Mart Sander
Litsid III
ei toeta romaanisarja „Litsid“
@ Mart Sander ja kirjastus Literarity
Toimetaja: Anu Rooseniit
Küljendaja: Heiko Unt
Esikaas: Mart Sander „Mesalliance III”
Foto lk 250: Renet Heinla
Trükk: Greif
ISBN 978-9949-01-543-6
e-ISBN 978-9949-7471-0-8
See romaan põhineb tõestisündinud lool, mis on meieni jõudnud läbi mälestuste, päevaraamatute, kirjavahetuste ja ülekuulamisprotokollide.
Fred Ise
(20.04.1925-23.09.2019)
mälestuseks
1. September 1941
Eredas tagantvalguses, mis avatud uksest esikusse murdis, mõjus mehe geomeetriliselt nurgeline siluett nagu vineerist saetud transparent, nagu öömust tindiplekk säravvalgel paberilehel, milles võib näha ja millest välja lugeda ükskõik mida.
Proua Kukk kissitas silmi, esmalt heleda päikese sunnil, siis aga juba nagu väike tüdruk, kes midagi hirmuäratavat nähes tahaks silmi sulgeda, kuid ei julge ka seda. Seal ta seisis, silmad nii vidukil, et lävel seisva mehe teraskülmalt uurivasse pilku korraks eksinud naeratus tal täiesti kaduma läks.
Ta avas suu – selleks, et midagi öelda või siis jahmatuse ja emotsioonide lämmatavas embuses õhku ahmida –, kuid välja ei tulnud ühtegi sõna, peas ei olnud ühtegi mõtet.
Mees mõistis tema olukorda, oli selleks valmis olnud. Ta kallutas pea vaevumärgatavalt paremale küljele, nagu oleks naine mingi ootamatult omandatud kunstiteos, mille väärtust mees mõista üritab. See liigutus oli proua Kukele tuttav juba väga ammusest ajast. Algselt oli sellega kaasnenud erutusest tingitud külmavärin, teadmine, et tema kui kunstiteos on mehe tähelepanu võitnud; veidi hiljem aga ohutunne – kui ta õppis mehe hoiakust välja lugema, et juba omandatud kunstiteose hindamine tähendas seda, et silmapiirile oli kerkinud võimalus saada endale mõni uus ja värskem kunstiteos.
Mees ei kiirustanud, ei öelnud sõnagi. Ta vaatas proua Kukke ning andis tollele võimaluse ennast vaadata, ära tunda, muuta esialgne jahmatus esmaseks hinnanguks.
„Brigitte,” ütles mees siis, vaikselt ja nõudlikult.
Selles ühes sõnas kõlas kõik see, mis oli kõlanud ka kakskümmend viis aastat tagasi, lukustades hetkega lahti nende mälestuste tulva, mida proua Kukk oli kartnud, mille eest põgenenud ja lõpuks unustanud.
Tema selja taga kostis ärevat sosistamist. Carola rääkis summutatud häälel midagi Alice’ile, kes jahmatusest õhku ahmis. Vaiksed sammud lähenesid.
„Proua Kukk, te ei kujuta ette…”
„Mitte praegu, Alice,” murdis proua Kukk end välja hetkest, mis oli ta ainsa hoobiga vangistanud ammumöödunud mälestuste ja tunnete mausoleumi, sulgenud ta endasse nagu kärbse merevaigutükki.
Alice vaikis äraootavalt, kõik temas reetis erutust, mille talitsemine ei olnud tema võimuses. Ta vaatas ainiti uksele ilmunud kuju, võõra riigi võimukandjat, kes võis olla nii timukas kui ka kunde.
Mehe pea oli endiselt hindavalt viltu, pilk aga pöördunud elukogenud naise silmist noore neiu palgeile. Ta kergitas vaevumärgatavalt kulmu, nagu üllataks või lõbustaks teda miski. Hetke iroonia oli proua Kukele selge: siin seisis tema, naine, kellest olid vahepeal üle kündnud kakskümmend viis aastat; tema taga aga, justkui viirastus minevikust, õhetas noor tütarlaps, koopia temast endast tema õitsva nooruse ammunärbunud päevilt.
Kuid see ei olnud veel kõik: saatus mitte üksnes ei muianud, vaid irvitas valjuhäälselt, oodates proua Kuke järgmist sammu, nautides tema peataolekut.
Juhmilt pöördus proua Kukk tüdruku poole.
„Alice, see on…” Ta vaatas uuesti meest, üritades lugeda tema võõral mundril ilutsevaid tundmatuid eraldusmärke, vältides mehe pilku.
„Oberst,” lahendas mees ise olukorra ning kummardas kergelt Alice’ile.
„Oberst von Vernigerode. Brigitte abikaasa.”
Seejärel vaatas ta ootavalt proua Kuke otsa, kes suutis vaid käega veidraid tutvustavaid liigutusi teha, nagu oleks ta koordinatsioonivõime kaotanud.
Alice, kes oli saabunud pakitsevate uudistega, seisis samuti suurisilmi ja hinge kinni pidades; tema taga, telefoni juures, värises Carola, liikumatult nagu hiireke kassi käpaulatuses.
Saatus aga naeris, ainult proua Kukele kuuldavalt: siin te olete – milline ilus perekond! Franz, oma igaveses ülbes enesekindluses, peaaegu muutmatult ilus ja ohtlik, jälgides irooniliselt jahmatuse ja väljapääsmatuse võrku püütud naist, keda ta oli kunagi enda omaks kutsunud. Mida ta ootas? Pisaraid, kõrvakiile? Mida ta mõtles, nähes justkui kõverpeeglis kõrvuti oma muutunud, vananevat abikaasat ning illusoorset viirastust, mis kriipsutas alla veerandsajandi laastamistöö, tõi miraažina esile selle ilu, mis oli ühelt naiselt riisutud ja teisele laenuks antud?
Hetkeks sööstis proua Kukest läbi raevuhoog nagu elektrilöök. Ta nägi ennast naeratamas ja hüüdmas: Alice, see on Franz, minu truudusetu abikaasa, parun, vallutaja, Hitleri ohvitser, sinu isa! Ja siin, mu kallis mees, on sinu tütar: lits, nagu ka sinu naine, paruness! Tule ja võta meid mõlemaid: sul on see võim!
Ent enne, kui ta suutis sõnagi öelda, astus Alice kiire sammu ette ning ulatas ohvitserile käe, ühtaegu koketeerivalt ja seltsimehelikult.
„Me oleme teist palju kuulnud, härra parun,” ütles ta saksa keeles.
„Härra ooberst räägib eesti keelt, Alice,” naaldus proua Kukk ukselingile, tundes, kuidas jalad pärast esimest vapustust nõrgaks kipuvad minema.
„Kuid keel ju ununeb…?” sosistas Alice.
„Keel, preili, on nagu armastus,” vastas ooberst, pilguga kordamööda mõlemat naist tunnustades. „See võib vahepeal ununeda, aga ei kao kuhugi.”
Proua Kukk oli end kogunud, kiiremini, kui ta ise oleks arvanud.
„Vanasti väitsid sa teistmoodi,” sõnas ta pooleldi omaette, kahetsedes kohemaid, et oli meest sinatanud. Mis iganes paruni siia tõi, oleks pidanud jääma jahedalt ametlikule tasandile ilma vähimagi lubaduseta intiimsusteks.
„Tõesti? Kuidas ma siis ütlesin, Brigitte?” küsis mees.
„Et
