esitama õppinud.
„Armastus ja hambavalu – kui sa neid parajasti ei tunne, siis on neid väga raske meenutada,” ütles mees, nagu oleks see mõte talle samal hetkel juhuslikult pähe turgatanud.
„Kui ootamatu! Ja samas – kui õige!” hüüatas Alice, kelle naerust ja säravatest silmadest oleks võinud järeldada, et ta on lõbusal muretul aiapeol.
Eemalt lähenes Carola, ohvitserile arglikult noogutades.
„Aga Alice… Proua Kukk…” sosistas ta.
„Ahjaa, muidugi! Issake!” lõi ka Alice käsi kokku ja haaras proua Kukel ümbert kinni.
„Stassi helistas! Ta on elus, ta on siin!”
Proua Kukk oli taas kord kui välgust rabatud. Tüdrukud raputasid teda nagu kaltsunukku, läbisegi midagi rääkides.
„Oodake, oodake…” vabastas proua Kukk end ootamatutest sülelustest. „Stassi? Elus? Helistas? Kust? Venemaalt…?”
„Äkki mina oskan seletada,” tõstis ooberst katkestavalt sõrme. Kõigi pilgud pöördusid mehele.
„Ma eeldan, et jutt käib preilist, kelle punased juuniküüditamise ajal siit kaasa viisid,” ütles ta, ning, kui tüdrukud nõutult noogutasid, jätkas:
„Preili oli kaks kuud NKVD vangistuses ning saadeti nädala eest koos ligi kuuesaja poliitvangiga meritsi teele Leningradi suunas. Ent Aegna ja Paljassaare vahel olla laeva motoristid mootori rikkunud ja pärast kahte päeva põgenesid punaväelastest valvurid laevalt, jättes selle triivima. Vangid murdsid end välja ja juhtisid laeva üleeile tagasi Tallinna. Ühtegi hukkunut ei ole, laeval oli viissada nelikümmend mees- ja kolmkümmend neli naisvangi.”
„Ja… kuidas sa… ja Stassi…” üritas proua Kukk sõnastada küsimusi, mida näis iga sekundiga aina juurde tekkivat.
„Preili on sõjaväehospidalis. Ei midagi tõsist, lihtsalt vange hoiti laeval näljas ja põgenevad punased viisid kogu toidu- ja veevaru kaasa. Täna ta sai juba voodist välja – eks ta oleks varemgi helistanud, aga kõik need inimesed tahavad ju omastele teada anda, et nad on tagasi jõudnud! Paljudest ei ole omaksed aasta aega sõnagi kuulnud, on neid ammu surnuks pidanud.”
„Teie nägite Stassit…?” sosistas Carola.
„Just nii,” noogutas ooberst. „Vestlesin temaga eile, kui olin protokollis näinud sinu nime,” pöördus ta proua Kuke poole.
Proua Kukel läks silme eest mustaks. Ta tundis, kuidas Franzi käed temast haaravad ja teda toetavad. Jõuetult vastu puigeldes lasi ta tüdrukutel ennast salongi juhatada ning vajus diivanile. Ta kuulis, kuidas tüdrukud küsisid, kas härra ooberst soovib kohvi ja kerget einet, ning kuidas ülakorruselt saabusid teised tüdrukud, kes arglikult salongi kiikasid. Veidi aja pärast oli kuulda summutatud kilkeid, naeru ja nuuksumist.
Franz süütas sigareti. Proua Kukk vaatas teda tummalt, siis aga sirutas käe, andes mõista, et ka tema vajab ühte.
„Andesta,” ütles Franz. „Ma ei teadnud, et sa suitsetad. Sa ju ei suitsetanud!”
„Kakskümmend viis aastat tagasi, Franz!” ütles proua Kukk aeglaselt. „Tookord ma tõesti ei suitsetanud. Oli palju asju, mida ma tookord ei teinud.”
Ooberst mühatas naerda.
„Elu voogab üle meie ja toob meis esile palju üllatusi,” sõnas ta. „Mõne pealt uhub ära kassikulla, aga mõne lihvib klaasikillust teemandiks.”
„Ja kes oleme meie?” puhus proua Kukk välja rammusa sõõmu tubakasuitsu – head, mahlast Türgi tubakat, mille aroom tervitas teda nagu kevadtuul pärast pikka talve.
„Ma arvan, et mina olen see, kelle pealt uhtus elu maha kassikulla,” ütles Franz pärast üürikest mõttepausi. „Ma jõudsin Saksamaale, kaks kätt taskus. Mu loss, teenijad, ratsahobused, jahikoerad, autod, ülikonnad, raha – see oli see, mis oli teinud minust minu. Korraga ei olnud ma mitte keegi. Alustasin nullist, ehitasin samm-sammult endast uue mehe. Tegin järeleandmisi, kompromisse, et saavutada uues ühiskonnas mingi positsioon, mis meenutas seda, mille ma olin kaotanud. Aga kui jõudsin siia, kus ma olen praegu – siis avastasin, et ma ei igatse enam endist elu, kassikullaga kaetud tühist eksistentsi.”
Ta naaldus proua Kuke poole; hetkeks näis, et ta tahtis asetada käe naise põlvele, kuid loobus sellest viimasel hetkel.
„Aga sina, Brigitte – sina oled see klaasikild, kellest on saanud teemant,” ütles ta. „Vaata ennast. Sa oled kõva, sa oled purunematu. Sind ei kriimusta miski. Aga häda neile, kes sinu küünte ette jäävad!”
„Ja sa ise?” küsis proua Kukk, andmata mehe sõnadele aega endasse imbuda ning seal meelitusteks muutudes segaseid tundeid äratada. „Oled sa abielus?”
Franz ei vastanud. Kui ta niimoodi poolelt sõnalt peatus, suutis ta alati tekitada väga intensiivse, ohtliku vaikuse, nagu poleks vaikus pelgalt sõnade puudumine, vaid mingi iseseisev ja ohtlik suhtlusvorm, agressiivne etteheide vestluspartnerile. Sellise vaikuse ees oli proua Kukk noorena hinge kinni pidades värisenud, teadmata, kas selle katkestab rusikahoop või suudlus.
„Muidugi,” pööras Franz pea kõrvale. „Sinuga.”
„Oot-oot,” tõstis proua Kukk kaitsvalt käe, üritades enesekindlalt muiata. „Mina olen abielus härra Kukega. Seaduse silmis olin ma sinu lesk.”
„Seaduse silmis,” kordas Franz. „Aga elu silmis oled sa nüüd lesk – ent mitte minu oma. Mitte oma laulatatud abikaasa oma.”
Proua Kukk ei saanud mehe mõttekäigust aru, kuid selles peituv mõte haaras ta südame valusasse haardesse.
„Sa… Sa tead midagi Ülost?” küsis ta. Ilmselt ei vajanud Franz selgitust, kes on Ülo.
„Mitte otseselt. Aga punaste maha jäänud paberitest näeme, et ta saadeti juba kolmekümne üheksanda detsembris Venemaale vangilaagrisse. On vähetõenäoline, et keegi sealt tagasi tuleb.”
„Aga mina – mina ei ole ju enam sinu naine!” tõrkus proua Kukk.
„Keeruline, kas pole?” muigas Franz. „Minust sa ei lahutanud, seega kui sa abiellusid härra Kukega, siis de jure sai sinust kahemehepidaja. Õnneks sinu lahutus omakorda lahendas selle olukorra, nii et me võime de facto jälle puhtalt lehelt alustada.”
Proua Kukk üritas aru saada, kas mees teeb küünilist nalja või räägib tõsiselt. Ent ta suutis oma kunagist abikaasat lugeda niisama vähe kui kahekümne viie aasta eest.
„Sa tead minu elust väga palju,” sõnas ta. „Küllap siis tead ka seda, et selles elus on juba keegi.”
Franz kergitas kulme, mitte üllatusest, vaid viisaka osavõtlikkuse märgiks.
„Tahad sa temast rääkida? On see härra siin?”
„See on härra…”
Proua Kukk neelatas; ka see liigutus kinkis talle põgusa, kuid nii vajaliku silmapilgu, et
