enne kui see rusikalaiuselt avanes. Oli tunda sisseajava köögipliidi vingu. Talle vaatas otsa umbusklik naine – noor, ilmselt kena, aga selline, kes on löönud käega kõigile oma unistustele. Ta ei öelnud sõnagi, vaid mõõtis saabujat pealaest jalatallani.
Carola häbenes veidi, et ta oli selga pannud parima sügismantli ja elegantse kübara. Oli ta tõesti lootnud, et Karl on ennast kogu selle aja oma sõbra juures varjanud, näeb teda nüüd erakordselt ilusana? Ilmselt mitte, aga missioonile oma armastust otsima ei minda räbalates.
„Tervist, proua,“ ütles Carola. „Kas siin elab härra Järvelt?“
Noore naise näole ilmus sapine muie, nagu kõlaksid seltskondlikud tiitlid siin katuse all mõnitamisena.
„Ah et härra Järvelt?“ ütles ta mürgise irvega, lõi aga seejärel ukse kinni. Carola kuulis, kuidas kett haagist lahti võeti. Taamalt lähenesid raskemad sammud.
„Mingi preilna ilmus sind otsima,“ kuuldus naise summutatud hääl. „Küsi, mis temasugusel siia asja on!“
Mehelt kõlas tige mühatus ning hetke pärast avanes uks.
Umbes kolmekümnene mees vaatas Carolat pika viivu tummalt, siis aga naaldus õlaga vastu uksepiita ja ristas käed rinnal, justnagu oleks ta seda külaskäiku oodanud ja plaaniks seda nüüd trotsida. Tema tagant paistis mahakooruva tapeediga vilets köök, kastrul pliidil podisemas.
„Teie olete härra Henn Järvelt?“ proovis Carola naeratada.
Mees luristas ninaga, kulm kortsus.
„Mina.“
Carola ohkas õnnelikult ja erutust maha surudes.
„Vabandage, te ei tunne mind, aga…“
„No küll juba tunnen,“ katkestas mees teda ootamatult. „Ega selliseid peeni daamikesi ei satu siia agulisse iga päev.“
Nüüd mõõtis tema Carolat mornil pilgul.
„Teie olete Falkenberg, kas pole?“
„Jah, täpselt nii,“ vastas Carola.
„Mhm,“ tegi mees. „Te vist kunagi helistasite garaaži, rääkisite Karliga pikalt.“
„Jah, väga võimalik,“ noogutas Carola. Kuuldes Karli nime, läbistas teda ekstaatilise joovastuse sööst. Mõnikord oli talle hakanud tunduma, et Karl on ainult tema enda palavikulise fantaasia vili, keda pole kunagi olemas olnud.
Mees vangutas mõtlikult pead, kulm kipras.
„Ma tean, et Karlil oli teiega… et ta tundis teid. Töötas teie juures.“
Carola noogutas veelgi ootusrikkamalt.
„Siis te teate ka, miks ma tulin.“
Mees kehitas õlgu.
„Eks ilmselt Karli pärast.“
„Jah!“ hüüatas Carola ja surus käed rinnale. „Teie ju olete tema sõber? Kas te palun oskate mulle temast midagi rääkida?“
Sõna „sõber“ kuuldes muigas mees kibedalt. Toaukse vahelt kiikas hommikumantlis ja tuhvlites naine. Laps kusagil tagaruumis ei jätnud nuttu.
„Ma oleks ette helistanud, aga kahjuks ei olnud numbrit,“ tasandas Carola vabandavalt häält.
Mees turtsatas naerda.
„Mis numbrit? Arvate, et mul on siin telefon? Vaadake ringi, kus te olete, armuline!“ tõstis ta käed ja osutas lagunema kippuvale majauberikule.
Carola neelatas.
„Garaaži üritasin helistada, aga seal ei vasta keegi.“
„Garaaž läks juba ammuilma hingusele,“ ütles mees. „Sellest ajast olen praktiliselt töötu. Või noh, mis praktiliselt. Olengi. Ainult juhuotsad. Aga noh, venelased viisid niikuinii autod kaasa.“
Carolat see kõik ei huvitanud.
„Aga teate te Karlist midagi?“ kordas ta. „Ma ei ole temast kaks aastat midagi kuulnud! Lootsin, et nüüd, kui mehed metsast koju tulevad…“
Mees tegi üllatunud näo ja muigas taas.
„Ma oleks küll viimane inimene, kellega ta ühendust võtaks.“
„Kuidas nii.…?“ ei saanud Carola aru.
„Eks ma tema pärast ju töötuks jäingi.“
„Mis mõttes…“
„Meil oli ju see autoremondi garaaž kahepeale,“ ütles mees. „No ja mis te arvate, mis saab, kui üks osanik võtab äkki kõik rahad välja ja kaob minema?“
„Karl võttis rahad ettevõttest välja…?“ oli Carola jahmunud.
„Vaevalt et see teid üllatab,“ vastas mees teravalt. „Eks teie olitegi selle taga.“
„Mina?“ ristas Carola paluvalt sõrmed.
„Kelle pärast siis Karl veel raha vajas?“ ütles mees süüdistavalt. „Te olite ju nõudnud, et ta sõidaks teiega välismaale… Nii palju kui meil üldse seda rahakest oli, kõik oli garaaži investeeritud. Seegi laenudega kokku aetud.“
„Ei… see ei olnud nii…“ tõmbusid Carola silmad niiskeks.
Mees vaatas teda altkulmu.
„Njah. Ausalt öelda ma mõtlesin, et ta tegigi seda.“
„Mida?“
„Sõitis teiega kuhugi, Saksamaale… Ajas veel oma passi asju siin… Kaks aastat olen seda arvanud.“
„Aga mina olen ju siin!“ hüüdis Carola. „Ja ma ei tea temast midagi…“
Mees mõtles hetke.
„Ei tea. Küllap tal olid siis mingid saladused, millest me kumbki ei teadnud. Kellest me kumbki ei teadnud.“
„Kuidas – „kellest“?“ sosistas Carola.
„No nagunii selle taga mingi naine oli. Ega ta ei rääkinud oma asjadest. Aga ma sain aru küll, et keegi rikas sakslanna.“ Mees viipas vaevumärgatavalt Carola suunas.
„Ja te… te ei oska mitte midagi rohkem öelda…?“ küsis Carola pärast hetkelist vaikust. Hirm ja ängistus olid korraga tagasi, tõrjudes lootust aina kaugemale.
„Ei oska midagi öelda, ei taha midagi teada,“ ütles mees otsustavalt ja ajas ennast sirgu, käsi uksel. „Alatu mees oli, kui ta meie mõlemaga nii käitus. Parem unustage ta ka kiirelt ära.“
Ta vaatas ootavalt naisele otsa, andes mõista, et see kohatu visiit on lõpule jõudmas.
Carola
