ütlesin, on päris kindel, et vasallid isegi taipasid oma vabaduste suurust ning teadsid, et paremat korda üldse ei saa ollagi. Sellest “heast Taani ajast” ja oma õigustest kuulutab Harju-Viru vasalkond ju hiljemgi igal võimalikul ja võimatulgi puhul.84 Kuigi tavaliselt on kaotatu alati kallim olemasolevast, siiski on päris selge, et ilmaaegu ei tingitud Taani kuningas Christoffer’ilt 21. septembri 1329. a. ürikut, milles kuningas lubab, et ta oma armastatud Eestimaad „cum castris, civitatibus, munitionibus, inibi existentibus, per nos aut per nostros successores venditione, impignoratione, contractatione seu quocunque alio modio nunquam in perpetuum a corona vel regno nostro Daciae debeat alienari“.85 Sest kuigi vasallid võivad olla kaunis julged, et Taani ei võta neilt nüüdseid vabadusi, nad ei saa olla julged, et mõni kuninga soosik või ahistaja neid ei kupelda maha käepärasema tulu eest.
Aga just seda hakkab armetu kuninga juhtkond tegema. Natukene aega hiljem seesama kuningas „donamus, ac omni iure pheodali assignamus perpetuis futuris temporibus possidendum“ hertsog Knut Porsele ka Eesti hertsogkonna.86 Selles ürikus ei ole juttugi, et Taani kroon kunagi oleks õigustatud saama Eestimaad tagasi või tehtud juttu mingeist kitsendusist Knut Porsele maa valitsemisel. Pole öeldud, et hertsogkonda ei tohi müüa, pantida või vahetada.
Säärane hoolimatus riigi poolt pidi paratamatult ärritama ja tegema rahutuks Harju-Viru vasalkonna. Sest siis, kui Knut Porse armastanuks Eestimaad ja tulnuks siia elama (ta ise suri juba 30. mail 1330) – igatahes elab Eestis keegi Waldemarus Porse aastal 1405 –, siis kahanenuksid kohemaid vasallide vabadused. Kuid nad ei taibanud enne, siis juba sel puhul ning veelgi selgemalt järgnevate aastate kestel, et nende vabadused on väärt säilitada.
Sest võimukandjad Taanimaal ei piirdunud selle ärritamisega. Juhtivateks tegelasteks nähtavasti tükkisid sakslased ja need õnnistasid Eestimaad capitaneus Marquardus Breyde’ga, kes vist pärit Lübeckist. See armetuimat liiki röövlipealik, rukkivaras, väljapressija ja hoopleja tutvustas vasalle selle saatusega, millest nemad võisid saada ainult lausa kahju. Ta on Tallinnas küllap juba 1331. aastal, kui mitte veelgi varem. Ta kohtleb Harju-Viru aadlikke ja nende maid ning Tallinna nagu mõni inglise resident pärismaalasi Aafrikas. Vähe sellest, et ta saab hakkama sääraste tegudega nagu 9. mail 1332. aastal, mil ta domina de Zaghe surres, ilma Tallinna rae loa ja nõusolekuta “ex parte domini mei, domini Cristoferi, regis Daciae, ibidem arrestavi et occupavi“ kõik surnu varad „immediate“ ja söandab koguni Tallinna linnale anda paberi, et raadi ei süüdistataks.87 Ta ilmselt kiusab kogu aeg taanlast, Tallinna piiskoppi Olavit [1323–1350] ja – nagu hilisemast näha – ameleb kogu aeg kõrgmeistriga ning Harju-Viru vasalkonna vastu kaupleb ordumeistriga Eesti üleandmise suhtes nagu kuuluks see talle isiklikult. Kuigi ajaloolased on vist eranditult vastupidisel arvamusel, et viimast on teinud vasalkond Breyde vastu,88 on minu arvates Saare-Lääne piiskopi Jakobi imelikest memorandumeist oma osa kohta sündmuste käigus ometi kaunis selge, mis tollal juhtus.
Nähtavasti satub Marquard Breyde esmalt tülli Tallinna piiskopiga, kes ehk on võtnud endale õiguse seda pätti mõnel puhul manitseda. Mingil ettekäändel, milledest röövlipealikul tavaliselt pole puudu, ta vangistab piiskopi venna ja mõned ta pälvijad ning nõuab nende vabastamise eest 90 Riia marka, mida piiskop – kas küll kohe? – on nõus maksma nende „sub vitae periculo detentorum“89 vabastamiseks. Kuid Olav teab, et tal vist ei ole nii palju raha ja väärismetalle – muide, piisav tõend ta tõelisest vaesusest – ja siis nõustub Marquard Breyde talt võtma puuduva summa eest rukkeid. Rukis on aga deponeeritud ühe Tallinna raehärra juurde ja esialgu nähtavasti raad keeldub neid välja andmast.90 Põhjusil, mis seletatud edasises, on viimati keegi Nicolaus de Geyvi saanud ülesandeks kaaluda „duodecim lastas quatuor talenta minus trium culmat“ rukist, mille siis Olav annab „pro excessu fratris sui“91. Selle väljendi tõlgib Bunge „für den Excess seines Bruders“92, andes seega juhtunule mingi tudengliku kaklemise loomuse.93 Kuid see väljend tähendab siin tingimata ainult “oma venna väljatuleku eest”,94 tema vabanemise eest. Kuidas hindasid sündmust Taani kuninga nõunikud – kellede nimed paraku puuduvad – seda ilmutab piisavalt, et nemad otsustanud selle rukki „esset absque omni ambiguitate per dictos consiliarios debrigata, ac saepedicto domino Marquardo pro suis usibus libere foret assignanda“.95 Pole põhjust kahelda, et just sedasama väljendit nõunikud tegelikult kasutasid irvitamiseks Marquard Breyde üle, kes ise muidugi suvatsenuks ütelda, et ta rukist nõuab „ex parte domini mei“.96 Paistab koguni, et Marquard Breydel on hiljem piisanud jultumust ordumeistri vahetalitusel süüdistada nõunikke, et talle pole antud seda rukist, sest Nicolaus de Geyvi annab kviitungid üleantud hulga kohta alles 6. jaanuaril 1336. a. Seega on kaunis ebatõenäoline, et Olavi vennal olnuks mingit seadusega karistatavat süüd, mille karistust hüvitataks rahaga. Küllap ta, tuginedes oma venna autoriteedile ja vasalkonna meelepahale, julges oma sulastega kiusata Breyde’t mõnel röövretkel „ex parte domini Cristoferi“.97 Vasalkonna võimetus ja järeleandmine sel puhul võis tunduda üllatav või sundida järeldusele, et vasallid olid väga arad ja laisad. Aga seegi läheb mõistetavaks, kui meenutada, et sellel läbirääkimisel viibib ka “vend” Reymar Mumme, Järva foogt, muidugi mitte ainult kogemata ja üksinda. Ja see mees tõenäoselt on identne jällegi selle „hoffjunge“ Reiner Mumme’ga, kelle Eberhard von Monheim98 kunagi 1328/9 on kinkinud Saare-Lääne piiskopkonnale.99 Teisisõnu, Tallinna on sel puhul kogunenud kogu Marquard Breyde leer, tema „fautores“ ja „auxiliatores“,100 ja see võib olla olnud üsna arukas.
Kuid juhtunus ja Jakobi memorandumeis on peidul veel hullemat. On imelik, et Olav ei aja asju Breydega ise, kuigi Jakobi jutust paistab, et ta viibib Tallinnas. Ei saa ju küll eitada, et Tallinna piiskop pidas endale alandavaks kõneleda sellise pättide pealikuga, ent kui asi seisab ta venna elus või surmas, kaoks see uhkus. Muidugi ka Jakob võis kirjeldada juba oma näo säästmiseks, kuid just need paar veidrat olma rikuvad ta palet. Kuidas on võimalik, et Olav ise ei pääse selle kasti juurde, milles tal on „de aureis seu alia pecunia“?101 Miks ta koos selle raehärraga, kelle aidas on tema rukis, ei lähe seda andma Breyde’le, kuid ometi on rõhutatud, et ta „propria manu“102 annab võtme Bertold Hamer’ile, kel endal on nähtavasti teine võti? Need sobimatused on mõistetavad ainult siis, kui eeldada, et ka Olav ise on Marquard Breyde vang, kes aga on küllalt kaval, et mitte midagi nõuda piiskopi vabastamise eest. Ja mulle paistab, et just sellest räägib ääri-veeri ka Jakob ning et ta on tulnud Tallinna üheltpoolt tutvustama Reinar Mumme’t ja teiseks, on lepitajaks piiskopi ja Breyde vahel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
