(allolemuseks, kui soovite) tõsiasi, et seal, kus võiks käe külge panna, mõelda või endale tunnistada, et ei tea kogu infot – seal paisutab tõprakoor naeru üles, et see siis õigel hetkel võimsa voona valla päästa. Vihkan naeru, põlgan vaimukust. Tüübid, kes filmivad sõpra lage panemas ja postitavad juutuubi video sellest, kuidas tollele plaat pähe sajab, ei tule ilmselt selle pealegi, et oleks, raisk, kaamera käest pannud ja käe vastu lage toetanud, siis oleks ilma selle mannetu huumorita pääsenud. Või kui tulevadki, siis eelistavad huumorit! Masendav. On peldikud, no on peldikud, te olete sunnitud minuga nõustuma. Ei ole ju nii võimatu anda oma pisikest panust. Mõelda, mis on tegelikult oluline ja hea.
Noh, eks see teema aitas mul pisut üles ärgata, ei salga. Kõmpisin vaikselt piki Emajõe kallast kodu poole, püüdsin juba teistele asjadele lülituda, aga no millele sa lülitud – naised on ennast juba talvemantlitesse mässinud, muidu kukutaks silma peast ja olekski mõtted jalust ära. Eemalt paistis, et üks kuli kohmerdas lõiketangidega mingi jalgratta kallal. Meelelahutus või asi. Inimesed läksid mööda, keegi ei teinud temast välja. Ah, sitta, mis minagi, otsustasin. Ma ei viitsi mingi kuradi rattavargaga jantima hakata, ausalt.
Pisipätt oli just ratta trossluku läbi närinud. Võttis luku ära ja pani selle keerdu ümber lenksu. Siis pööras ringi ja karjus: „No kurat, kas teist kellelegi ei lähe korda, mida ma siin teen?“ Ükski ei pööranud pead. Ma olin just sinna jõudmas, pilk pingsalt kaugusse suunatud, ehk silmside vältimine aitab tüübist mööda pääseda, mõnikord aitab. Seekord kahjuks nii hästi ei läinud. See kuradi kämbu ronis mulle tee peale ette ja kukkus lõugama: „Noh, sina, suur molkus! Miks sa ei takista mind seda ratast varastamast?“ Katsusin edasi minna, aga tüüp astus ette. Noh, jah, kurat. „No ära varasta siis, raisk,“ ütlesin talle. „Varastada ei ole ilus.“
„Ei ole jah ilus, ma tean,“ vastab tema. „Aga miks sa siis midagi ette ei võta, miks sa ei muuda maailma kaunimaks?“
„No persse, mida sa minust tahad, ah?“ Tavaliselt ma ei räägi nii, isegi ei mõtle nii, aga täna kuidagi kruvisin ennast jälle üles ja elukogemus näitab, et mingist tasemest allpool ei toimi rafineeritud viisakus piisavalt mõjusa solvanguna. Võimalik, et lasin siin mööda – selle tüübi puhul oleks liialdatud viisakus mõiganud küll. Samas, sai juba stiil valitud … „Kui tahad, et maailm oleks kaunim, siis piisab sellest, et sa ise ei varasta, kas pole nii?“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
