ction>
Jüri Kolk
Naistepäev
Naistepäev
© Jüri Kolk, 2017
Kingitud Hobune
Tartu 2020
Algselt trükisena ilmunud teose
väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.
Kirjastus Kingitud Hobune, 2017.
Kujundanud Jaanus Samma
Toimetanud Kajar Pruul
Digiteerinud EDRK
ISBN 798-9949-7472-3-8 (epub)
Reisijuht
Kui te kuhugi lähete või satute, peate laias laastus silmas pidama järgmist: maa, õhk, vesi.
Õhk (taevas) laotatakse tavaliselt maa või vee kohale. See võib olla sinine, sinine valgete laikudega, hall, must või must heledamate täppidega. Üsna julgelt pruugitakse ka nende vahevariante. Üleminekuperioodidel mustalt taevalt heledamale taevale (põhitoon) kasutatakse sageli rohkem värve, peamiselt punase varjundeid. Sama kehtib ka üleminekul heledamalt, eelkõige siniselt taevalt mustale taevale. Halli taeva puhul on üleminekud pehmemad ja punast kasutatakse – kui üldse – tagasihoidlikumalt. Kui teil on võimalik oma reisi ajal näha taevast, võite lugeda reisi laias laastus kordaläinuks.
Maa on raskem kui taevas ja seetõttu vajub see iseenesest taeva alla. Erinevalt taevast ja veest ei paista maa kuigivõrd läbi. Seetõttu on maa puhul oluline arvestada selle sisemise iluga. Maa kannab vilja. Maa peamisteks viljadeks on: taimkate, loomkate, liivkate, mudakate, lumikate ja inimkate. Neist kõrgemalt hinnatakse esimest ja viimast, aga oma eksootilised võlud on ka ülejäänutel.
Vesi on veel raskem kui maa, aga paistab mõnevõrra läbi. Oma raskuse tõttu vajub vesi maa sügavamatesse uuretesse. Vesi on võimeline viitama nii maa kui ka taeva sisemisele ilule. Esimesel juhul (maa) on vesi pruun, teisel juhul peegelduvad vees (kahtlemata on teile teada universaalne tõde, et ilule viitamiseks peab viitaja olema rahulik) maa osad või taevakehad, taevavärvid ja taevakujundid. Erinevalt taevast ja maast, mis on käsitletavad monoliitidena, on veel kalduvus liikuda. Reeglina on see liikumine siiski illusoorne – vesi läheb küll kogu aeg ära (jõgi), aga mindud ei saa. Ookeanide, merede ja järvede puhul on täheldatav teatav rütmiline liikumine – umbes nagu diskoteegis. Suuremad veed liiguvad suurema amplituudiga, aga püsivad üldjuhul siiski kaunis kitsastes raamides.
Parimad reisisihtkohad tekivad seal, kus vertikaalmõõdet kasutatakse julgemini. See tähendab üldjuhul, et maast moodustuvad teatavad kuhjatised. Kuhjatiste jalamil on vesi, kuhjatiste kohal kõrgub taevas. Tuleb olla väga tähelepanelik – teadaolevalt toetub maa alati maale. See tähendab, et vertikaalmõõtme tekitamiseks võetakse maa ja pannakse see maa peale, siis lisatakse saadud kuhjatisele veel maad (mida ei tohi võtta sama kuhjatise alt) ja jätkatakse tegevust, kuni on jõutud kõiki huvitatud osapooli rahuldava tulemuseni. Ideaalne vaatepilt on võimalikult sirgjoones taevasse tõusev (ta ei jõua sinna siiski kunagi) maa ja sellelt maalt alla samale maale langev vesi. See vesi püüab üha sügavamale, aga taevas tõstab ta salaja jälle tagasi oma teekonna lähtepunkti.
Mõnikord teeb maast silmarõõmu pakkuvaid kuhjatisi emake loodus isiklikult. Teinekord tekivad maa kuhjatised tihedama inimkattega paikadesse. Need kuhjatised on täiesti teist tüüpi. Inimkate kaldub olema tihedam paikades, kuhu emake loodus on juba mõnevõrra vertikaalmõõdet tekitanud. Arvesse läheb ka vertikaalmõõtme veealune osa. Inimkattest tulenevaid kuhjatisi nimetatakse hooneteks. Võimalusi hoonete tekitamiseks on küllalt palju, aga laias laastus (nagu kõigel, mille elemendiks on maa) määrab nende olemuse fakt, et need peavad eriti läbinähtavalt arvestama gravitatsiooniga, samas kui taevas ja vesi saavad seda teha pealtnäha mänglemisi. Nagu juba öeldud – nii inimtekkeliste (hoonete) kui ka looduslike kuhjatiste (mägede) puhul hinnatakse vertikaalmõõdet. Mida kõrgem, seda kõrgemalt hinnatakse. Kõrgete hoonete eeliseks on, et sealt saab hoone jalamil vohavale inimkattele maad, vett ja tuld pähe kukutada. Tõsi, selline komme on kadumas ajalukku – meetodeid soovimatu inimkatte hävitamiseks ja tõrjeks on tublisti täiustatud. Omamoodi paradoks on, et mida võimsamat ja kõrgemat inimtekkelist vertikaali maa kannab, seda kindlamini imbub selle ümbrusse üha rohkem inimkatet, seda, võõraist paigust pärit inimkatet, mille hävitamiseks ja eemalhoidmiseks algne vertikaalmõõtmega liialdamine oli mõeldud.
Kõrgeid ühekorruselisi hooneid kasutatakse ka selleks, et pilduda tornist alla ideid. See on veel jubedam kraam kui maa, vesi ja tuli ühtekokku. Taevast sel eesmärgil üldiselt ei kasutata (kuigi leidub teoreetikuid, kes peavad ideede elemendiks taevast). Kõrgete hoonete (ja üldse ülepingutatud vertikaalmõõtme) eeliseks on ka võimalus vaadelda all laiuvat maad (kui olete kerkinud sel vertikaalmõõtmel piisavale kõrgusele). Nii ilmnevad otseteed ja suur pilt. Inimkatte operatsioonisüsteem on üldjuhul kahesüsteemne – vaatlus- ja otsustuspunkt asub kas vertikaaltelje kõrgeimas võimalikus punktis või siis ühes üsna madalaist, nn „rohujuuretasandil“ (rohi on taimkatte liike, vertikaalteljel üks armetumaid). Mõlemat vaatekohta korraga inimkatte operatsioonisüsteem kasutada ei suuda, parimal juhul lülitub see teatud punktides ühelt teisele.
Laias laastus on see kõik, mida te peate oma reisi kohta teadma enne reisi, ja kõik, mida te teate pärast reisi. Tegemist on vertikaalsete mängudega, mis muudavad nähtavaks maa ebaühtlase ladustamise. Kui olete oma reisil näinud maad, vett ja õhku, on teie reis laitmatu.
Trevi
Olin Roomas teist korda. See on küll mõneti vaieldav, sest kui esimene kord oli selgelt esimene, siis nüüd viibisin Itaalias tööasjus paar kuud järjest ja leidsin selle aja sees juba kolmanda võimaluse üks päev Roomas veeta. Ehk siis, kui päris täpne olla, olin ma Roomas lausa neljandat korda. Ma ei hakka väitma, et armastan seda igavest linna. See lihtsalt meeldib mulle. Küll aga on seda armastatud enne mind ja armastatakse edaspidigi. Näiteks on oma armastust Rooma vastu väljendanud, ehk koguni vandunud, Jung, Freud ja Luik. Hirmu ja armu, aukartuse ja värina segu kloppis ja klopib nende ja paljude teiste hingedest koogelmoogelit. Kõrvaltvaatajana ei saa ma muidugi väga sõna võtta, mu mulje võib olla petlik, aga ma ütleks, et mina igatahes pole juhtunud olema ühegi kodaniku puhul tunnistajaks samaväärsele segule kirgastumisest ja hardusest mõne jumala ees. Ma juhin ise, täiesti vabatahtlikult, teie tähelepanu asjaolule, et valemis sisaldun ka mina. Mina ei ole märganud. Ehk on mõnel silmad siirast usuhardusest täiesti jõllis, mina lihtsalt ei näe seda, ei näe neid inimesi. Nemad on täiesti olemas ja elavad oma jõletut elu, kardavad ja armastavad oma jumalat, ja see pillub neid jõudehetkil kividega, see kõik on olemas, kahtlemata ongi, enamik asju on olemas, lihtsalt mina ei näe kõike. Ma tean küll mitme sajandi taguseid pühakuid ja hulle ja sõdalasi, kes on uskunud end olevat ja ehk olnudki otseühenduses mõnega jumala veidratest ja kuritegelikest tahtmistest, aga ma ei näe, et selles vallas värsket verd peale tuleks. Need vähesed, kes teemaga tegelevad, tunduvad olevat kaunis merkantiilselt meelestatud. Ravivad või kerjavad või röövivad mingi jumala nimel, väidavad, et neil on otsekontakt, aga kõrvalt vaadates tundub, et see on selline, noh, omamehelik, läbinisti praktiline suhe. Kurgid sulle, raha mulle. No küllap ma eksin, andke andeks. Praegu tahtsin rääkida Roomast, sellest linnast, sellest linnast vaimustujate alandlikkusest ja vapustatusest. Kui kergesti võib nende maailm puruneda, kui vaid püha ja igavene linn nad tagasi lükkab. Kuidas nad ripuvad iga selle linna tänava ja isegi karniisi küljes. Ripuvad nagu armukesed: andunult, alandunult ja heameelest õhetades. Kõik, mida see linn teeb, on hea, kõik, mida see linn teeb, on tähenduslik ja
