mõtlema lahtisele autole ja unisele suvepäevale. Tema jalad... Kurat võtaks, Carter oli üpris kindel, et sellised sääred on Indianas keelatud.
Stopp! Carter teadis, et vajab napsi.
Igatahes oli see esimene sõbralik nägu, keda mees oli täna näinud. Tema aga vahtis naist ukselt vesise suuga nagu tola. „Pidage!” hüüdis ta lifti juurde jõudnud naisele. „Kas võiksime otsast alustada?”
Naine seisatas ja pööras vastumeelselt ringi.
Carter tõmbas käega üle näo. „Vabandust. Mul oli täna pikk päev. Sain tolle müügikõlbmatu mängukanni, kes istub praegu mu tugitoolis ja selgus, et vein on otsas. Proovime uuesti. Minu nimi on Carter Matthews, kes teie olete?”
„Daphne Williams.”
Daphne. See nimi ei öelnud Carterile midagi.
„Rõõm tutvuda, Daphne.” Carter manas näole naeratuse, mis oli võitnud nii mitmegi naise südame – ja mõned ka murdnud. „Mis teid siia toob?”
„Mul on teile teade edasi anda.”
„Väga huvitav.” Carter nõjatus uksepiidale ja mõõtis naist pealaest jalatallani. „Mis see võiks olla?”
Naine naeratas, aga kogu ta sõbralikkus oli nagu peoga pühitud. „Õigupoolest on see väike vihkamissaadetis.”
Carter tahtis Daphnele öelda, kuhu too oma vihkamissaadetise võib pista, kuid mõtles ümber.
Lõppude lõpuks oli Daphne ilus naine ja veidi aja eest oli Carter üht sellist soovinud. Kuigi veini oli ainult sõrmkübaratäis, oli tal see siiski olemas ja nüüd, kus tema disainerid olid otsustanud apokalüpsise teemale üle minna, oli Kaksiklelude hinguseleminek enam kui kindel. Ta saab ihaldatud pika puhkuse – igavese puhkuse.
Ole oma soovidega ettevaatlik, Matthews. Need võivad suures osas täide minna.
Ta tõestab taas isale, et on sama vajalik kui augustilumi. Carterile ei meeldinud, kui isal oli õigus, et temast oli saanud läbikukkunud mees.
„Kes mind siis nüüd vihkab?” küsis Carter. Peale tema alluvate ja tema enda.
„Mina.”
„Teie? Miks?” Vahest on Daphne siiski tema endine kallim. Kindel märk sellest, et ta joob liiga palju ja liialdab kohtamistega.
Daphne Williams toetas keharaskuse ühele jalale ja põrnitses vihaselt Carterit. „Teie pärast lõpetasin täiesti põhjuseta igati toimiva suhte.”
„Kas olete peast segi? Ma ei tunnegi teid.”
„Ei, aga te tunnete...” – Daphne pistis käe taskusse ja tõmbas välja visiitkaardi – „...Ceciliat, kes saatis teile täna selle lahkumiskorvi.”
Kurat! See oli päeva kroon.
„Lahkumiskorvi?” Cecilialt võis midagi taolist oodata. Naine oli Carterile selgeks teinud, et kuna mees ei suuda ühelegi asjale pühenduda, on nende suhtel lõpp.
Cecilia oli temalt oodanud tavapärast võõrustamist – õhtusööke uhkes restoranis, drinke džässibaaris ja improviseeritud turismireise, aga kui Carter oli talle öelnud, et peab rohkem aega firma juhtimisele pühendama ega saa seepärast temaga nädalalõpurandevuudel käia ja öid tantsupõrandal veeta, oli Cecilia hüsteeriasse läinud.
„Ceciliat tsiteerides,” jätkas Daphne, „oled esmaklassiline mölakas ja ta ei taha sind enam kunagi näha, isegi kui sa...” – Daphne luges kaarti, et mitte eksida – „...oleksid viimane prussakas Maa peal.”
„Ai!”
„Usun, et see kuulub teile, mitte mulle.” Daphne tõstis maast suure korvi, mida Carter polnud enne märganud ja pistis selle mehele sülle. Korv oli väljastpoolt kaunistatud pealuude ja ristatud sääreluudega ning loosungitega „Ei iial enam!” ja „Külva vihkamist, mitte armastust!”.
Korvi sisu oli mitmekesine. Carter nägi tumedate turris juustega voodoo-nukku, kes pidi ilmselt teda kujutama. Poomisnööriga ja nõelu täis tipitud nukul olid punase ristiga märgitud kohad, mis pidid tähistama moraalseid haavu. Veel oli seal pool tosinat närbunud musta roosi, koopia artiklist „Mehenärakad, kelle naised peaksid maha jätma”, avatud koeratoidupurk, lusikas sees ja suur pudel Lester Jesteri „Eau de Skunki”.
„Ilmselt tahtis Cecilia oma teate puust ja punaseks teha,” ütles Carter.
„Pidite talle küll kuradima närune kavaler olema.”
„Tõtt-öelda olen väga kena inimene.”
Daphne kergitas kulmu. Oli hilja endast head muljet jätta.
Carter vaatas uuesti voodoo-nukku ja märkas nõelu nuku mõlemas silmas. Kindel, et see ei rääkinud temast head. „Ma ei mõista. Kuidas sai mulle saadetud lahkumiskorv teie elu rikkuda?”
„See,” Daphne osutas korvile, „toodi mulle.”
„Mina teie asemel esitaksin kullerifirmasse kaebuse.”
„Hilja. Ma juba lõpetasin selle asjakese pärast läbi ja lõhki hea suhte.”
„Kas see lihtsalt ilmus teie elutuppa? Või uimastas teid Lesteri skungilõhn?”
„Arvasin, et see on minu kavalerilt.” Daphne põrnitses Carterit, nagu oleks viimane kui üks tõrge kosmose toimimises tema süü. Mõnes tõrkes oli Carter end valmis süüdi tunnistama, aga mitte selles. „Niisiis saatsin ta kuu peale.”
Carter muigas. „Kas ennetav rünnak?”
Daphne punastas. Ilmselgelt ei meeldinud talle, kui asjaolud tema kahjuks pöördusid. „Jah.”
„Kas te kaarti ei lugenud?”
„Ma ei teinud korvi kohe lahti.”
Carter üritas naeru tagasi hoida, kuid andis alla. „Jätsite kavaleri maha, arvates, et tema tahab teid maha jätta, vaevumata isegi korvi lahti tegema?”
Daphne lõi käed puusa. „Mul oli täna kehv päev.”
„Minul samuti.” Carter naeratas. „Aga ajasite mu äsja naerma, nii et asjalood hakkavad paranema.”
Daphne läkitas mehele vihkava pilgu. „Minu arust pole see sugugi naljakas.”
Carter kergitas naise poole maksalõhnalist koeratoidupurki. „Ma ei suuda uskuda, et te selle pärast oma suhte katkestasite.”
„See on teie süü.”
„Ei ole.”
„Kui te poleks olnud nii närune kavaler, poleks Cecilia seda korvi saatnud, mina poleks arvanud, et see on mulle ega oleks Jerryga suhet lõpetanud.” Daphne tõstis käed üles. „Teil pole aimugi, kui halvasti see mu plaanidele mõjub. Mul on Jerryt vaja, ja mitte ainult romantilisteks reedeõhtuteks.”
Carter vangutas pead. Ta vajas
