Kaitsepühak. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kaitsepühak - Barbara Cartland страница 2

Kaitsepühak - Barbara Cartland

Скачать книгу

markii oli alles kahekümne kaheksa aastane, oli regent talle öelnud, et temast saab krahvkonna administratsiooniülem niipea, kui see tiitel saadaval on.

      Tema Kuninglik Kõrgus oli vihjanud ka sellele, et niipea kui ta saab kuningaks, leitakse markiile õukonnas positsioon.

      Markii võttis selle kõik vastu täiesti enesestmõistetavana.

      Ta oli Wellingtoni armees hiilgavalt silma paistnud ja saanud vapruse eest kaks autasu.

      Ta oli igati teadlik sellest, et kuigi ta oli noor, kuulasid riigimehed, mis tal öelda on.

      Ka regent pidas temaga nõu paljudes küsimustes, mis teda iga päev vaevasid.

      Markii jättis Daisy nutma mõtte pärast, et peab meest veel kord nägemata Londonist lahkuma.

      Mees arvas, et üritab Letty Lesse’i käte vahel leedi võlusid unustada.

      Markii oli viimase kolme nädala jooksul Letty hooletusse jätnud.

      Kuna lord Bray oli maal, veetis ta iga õhtu ja suurema osa ööst koos Daisyga.

      Praegu mõtles markii sellest, kui võluv Letty tantsides välja näeb.

      Naine oskas panna mehe oma muresid unustama, kui käed talle kaela ümber heitis.

      Kõigepealt pidi markii minema õhtusöögile, mis toimus Bedfordi hertsogi majas Islingtonis.

      Ta oli sügavas masenduses ja õhtusöök ei turgutanud sugugi tema vaimu.

      Tegelikult leidis ta, et õhtusöögil tema mõlemal käel istuvad daamid on tüütud.

      Kedagi kohalolijatest ei saanud mingil juhul võrrelda Daisy või Lettyga.

      Õhtusöök muudkui venis ja venis, kuni viimaks lõppes.

      Pärast tulid muusika ja kaardimängud, milles markii oli sunnitud osalema.

      Kesköö oli juba peaaegu käes, kui ta viimaks oma tõlda ronis.

      Seda vedas kaks toredat hobust ja markii käskis kutsaril end Chelseasse viia.

      Kutsari näol oli kerge muie, mida markii ei näinud.

      Kui nad sõitma hakkasid, pilgutas teener kutsarile silma.

      „Nagu vanasti,” pobises viimane endamisi. „Obesed leiavad sinna ka omapäi tee.”

      Kutsar itsitas.

      Ta mõtles aga sellele, et tuleb pikk öö.

      Kutsar teadis küll, et tema naine kurdab kibedasti, kui mees ta just enne koitu üles ajab.

      Markii Chelsea maja ei olnud kaugel, see asus kuulsa Nell Gwynni sisse pühitsetud haigla lähedal.

      Maja ees asus väljak, kuhu oli istutatud puid.

      Kutsar juhtis hobused uhkeldades välisukse ette.

      Markii astus välja.

      Oli enesestmõistetav, et teener ei kutsunud palgatud toatüdrukut.

      Selleks ajaks oli too juba voodisse läinud.

      Markiil oli ukse avamiseks isiklik võti.

      Seda luku sisse pistes mõtles ta, et praeguseks tunniks peaks Letty olema juba teatrist koju jõudnud.

      Naine on juba voodis, kuid tal on kindlasti hea meel markiid näha, eriti seepärast, et mees on ta nii kauaks hooletusse jätnud.

      Naine sirutab käed ja on liiga tark selleks, et mehele vähimaidki etteheiteid teha.

      Markii avas ukse.

      Nagu ta oligi arvanud, valgustasid halli kahe hõbelühtri küünlad.

      Markii oli ise lühtrid oma maamõisast siia toonud.

      Ta oli andnud käsu, et need tuleb alati põlema jätta.

      Kui ta peaks ootamatult saabuma, pole tal mingit tahtmist pimedas kobada.

      Ta sulges selja taga välisukse ja pistis võtme taskusse.

      Võttis torukübara peast.

      Markii pidi juba panema kübara toolile, kuhu ta selle tavaliselt jättis.

      Alles siis märkas ta, et seal on juba teine kübar.

      See oli sama kujuga ja tegelikult peaaegu identne.

      Ta põrnitses seda üllatunult.

      Markii juurdles, millal ta küll oli selle siia jätnud ja ilma kübarata koju läinud.

      Korraga tärkas temas kahtlus.

      Ta pani oma kübara kuldraamis peegli ette lauale.

      Seegi pärines tema maamajast.

      Ta läks paksu vaibaga kaetud trepist meelega vaikselt üles.

      Ülal oli väike trepimade, millest kummalgi pool asus uks.

      Üks neist viis väiksesse tuppa, mida kasutati harva.

      Teine tuba oli palju suurem ja seal magas Letty.

      Markii oli näinud palju vaeva, et seda oma maitse järgi sisustada.

      Väga laia voodi kohal oli kuldne baldahhiin, millelt langesid alla kõige peenemast siidist kardinad.

      Markiil oli oivaline maitse.

      Ta jälestas enamiku Aphrodite teenijannade magamistubades leiduvaid rämedaid värve ja labaseid dekoratsioone.

      Kavatsedes armukest pidada, võttis ta nõuks, et naise taust peab vastama tema enda, mitte naise maitsele.

      Letty magamistuba kaunistasid väga mahedad värvid.

      Kallid materjalid äratasid kadedust ja imetlust teistes tüdrukutes, kes koos Lettyga tantsisid.

      Peen Aubussoni vaip.

      Seintel Prantsuse kunstnike maalid.

      Mööbel pärines, nagu ka suur osa regendi omast, revolutsioonijärgsest Versailles’ lossist.

      Trepimademele jõudes seisis markii hetke vaikselt ja haaras siis lingist.

      Just siis kuulis ta Lettyt naermas ja tardus.

      Hetkeks ei uskunud ta oma kõrvu.

      Siis aga, kui naeru järel kostis mehe madal hääl, taipas markii, et Letty petab teda.

      Kehtis kirjutamata seadus, et kui kaitsja andis Aphrodite teenijannale maja ja pidas naist ülal, oli naine mehele truu seni, kuni mees on tema vastu helde.

      Markii

Скачать книгу