„Kui ta ratsutab hästi, mida siis veel vaja on?“
„Suurt ei midagi,“ tunnistas Elvina vaikselt naerdes.
„Ma olen alati öelnud, et mitte keegi, kes pole sul külas käinud, ei oskaks arvata, et su isa oli krahv. Hobuste tõuaretaja ehk küll, aga mitte krahv.“
„Noh, ta oli hobuste tõuaretaja,“ andis Elvina järele. „Meie piirkonnast tulid kõik tema juurde, kui neil hobust vaja oli, sest tema omad olid kõige paremad. Ma ainult loodan, et suudan tema normi täita. Kas sa teadsid, et kui hobune…?“
„Aitab!“ Tädi Alice tõstis käskivalt käe. „Sinu isaga pidin ma taluma lõputut juttu hobustest. Sinuga ma ei saa ega kavatse seda taluda. Jäta järele, otsekohe. Kui me vastuvõtule jõuame, leiad sa kahtlemata mõne noormehe, kes sind sel teemal lõbustaks.“
Aga noormehed tahtsid tõenäolisemalt vestelda temast. Nad räägiksid vaimustunult tema säravatest kastanpruunidest lokkis juustest, tema sügavatest rohelistest silmadest, väiksest lohukesest tema lõual.
Elvinale ei pakkunud tema enda ilu huvi ja ta tüdines kiirelt sellisest vestlusest.
Andrew ei teinud talle liialdatud komplimente, kuigi ta teadis, et mees imetleb tema kaunidust. Andrew vestles hobustest, sest ka tema oli oma talli üle uhke. Ja mõnikord, kui Elvina ümber pööras, leidis ta mehe end vaatamast viisil, mis pani ta südame löögi vahele jätma.
„Ja kui noormeestest rääkida,“ jätkas tädi Alice, „millal me sinu pulmadest kuuleme?“
„Tädi, palun!“ Elvina ei suutnud punastamist tagasi hoida ja tädi nägi seda.
„Nii et siis on keegi? Miks sa pole teda veel sinnamaani viinud? Hästi, sa ei pea ütlema, et olen tädi, kes oma nina igale poole pistab. Inimesi paari panna on üks mu meelistegevusi elus. Lihtsalt hoolitse selle eest, et tal ettepaneku tegemiseks liiga kaua aega ei läheks.“
Elvina kergenduseks olid nad jõudnud Tranbourni majani. Vastuvõtt neelas nad ning päästis Elvina edasisest ristküsitlusest.
Pärast ilmutust Andrew’ kohta, leidis Elvina, et kõik tundub teistmoodi. Paari nädala pärast võib olla tema särav pruut. Ta juba ootas, et pidu lõpeks, nii et ta saaks olla üksinda ning mõelda Andrew’le ja nautida oma armastust mehe vastu.
„Elvina, kullake,“ kutsus tädi Alice teda enda juurde, „oled sa leedi Crofteniga kohtunud? Te mõlemad tulete maailma samast paigast.“
Selgus, et leedi Croften oli pärit Cumberlandist, aga tädi Alice, kes oli üdini londonlane, arvas miskipärast, et riigi põhjaosa pidi olema ühte moodi. Kumbki tema kuulajatest ei purustanud tema illusioone.
Nad hakkasid pruudist rääkima.
„Mul on kogu aeg nii vedanud,“ õhkas tädi Alice. „Claudia on olnud suurepärane tütar ja ma tean, et temast saab imeline abikaasa.“
„Seda sellepärast, et olete teda nii hästi kasvatanud,“ märkis leedi Croften.
„Olen andnud endast parima, aga ta on ka väga mõistlik ja ta sai kõigist koolidest, kus käis, suurepärast vastukaja.“
„Siis on teil tõesti vedanud,“ nõustus leedi Croften. „Ma alles eile kuulsin, et Castleforde’i hertsog on oma õega päris hädas. Ta on Cumberlandis mu naaber, kas teate.“
„Minu teada on ta väga austatud mees,“ märkis tädi Alice.
„Oo, jaa,“ vastas leedi Croften. „Isiklikult võib ta väga võluv olla, aga ta on kõrgaadlik, kellele kuulub vanim ja kõige tähtsam tiitel terves riigis. Otse loomulikult on ta uhke ja tahab, et leedi Violet teeks talle ja nende perekonnale au.“
„Ma olen tihti kuulnud teid temast rääkimas,“ lisas tädi Alice.
„Ta sai päranduse siis, kui oli väga noor ja ta õde vaid imik. Kolm aastat tagasi suri nende ema ja nüüd peab ta tüdruku eest ise hoolitsema.“
Leedi Croften ohkas, kui juttu jätkas.
„Muidugi on see noore mehe jaoks pingutust nõudev ülesanne, mis senimaani, nii palju, kui mina kuulnud olen, on olnud tema jaoks võimatu.“
„Aga miks?“ küsis tädi Alice uudishimulikult.
„No tüdruk lihtsalt keeldub midagi õppimast. Ta muudkui räägib, et ta ei taha targaks saada. Minu teada on nad palganud ridamisi guvernante.“
„Mul on tast väga kahju, olin ta emasse väga kiindunud. Kohtusin hertsogiga hiljuti, kui ta parasjagu Londonis viibis. Ta küsis mult, kas tean mõnda guvernanti, ja tunnistas üsna vastumeelselt, kui palju guvernante ta õel juba olnud on.“
„Kui palju neid siis olnud on?“ küsis Elvina.
„Minu mäletamist mööda umbes pool tosinat. Ma tutvustasin hertsogile suurepärast naist, kes ka minu tütardele guvernandiks oli, ja too võttis töö vastu. Kuid kuu möödudes ütles ta koha üles.“
Külaliste seas tekkis väike rahutus. Pruut oli valmis lahkuma ja reisiriideid selga panema. Tädi Alice naeratas ja vabandas end.
Pidu soikus. Midagi ei juhtu enne, kui Claudia on tulnud allkorrusele, et koos oma vastse abikaasaga peolt lahkuda.
Lõpuks, kõigi kergenduseks, ilmus Claudia kohale ja kõndis külaliste plaksutamise saatel trepist alla. Tal oli ikka veel pruudikimp käes ja ta heitis ümberringi kavalaid pilke, enne kui kimbu õhku viskas.
Kimp sööstis kõrgele üles ning näis koha peal hõljuvat.
„Kui ma selle kinni püüan,“ mõtles Elvina, „abiellun Andrew’ga, kui ma ei püüa…“
Aga see oli mõeldamatu.
Pruudikimp langes talle otse sülle.
Ta ei suutnud tagasi hoida sügavat kergendusohet, mida kõik nägid ning selle peale valju häälega naerma puhkesid.
„Elvina, ütle nüüd meile, kes see noormees on.“
Aga Elvina ainult naeratas ning peitis oma näo punastamise varjamiseks lilledesse.
Korraga ei suutnud ta enam hetkegi kauemaks Londonisse jääda. Ta igatses minna koju Derbishire’isse ning näha taas Andrew’d. Siis saaks ta mehele silma vaadata ja saada teada, kas ka mees tema vastu sama tunneb.
Ta ühines rõõmuhõigetega, kui õnnelik paarike raudteejaama minekule sättis. Siis otsis ta üles oma tädi.
„Kallis tädi Alice, see oli sinust nii lahke, et mind vastu võtsid ja mul on siin tõesti tore olnud…“
„Aga sa igatsed nooremehe järele, kellele pruudikimpu püüdes mõtlesid,“ lisas tädi lahkelt. „Ma mõistan. Aga luba mulle, et tood ta külla nii varsti kui võimalik.“
„Ma toon. Ma luban. Ja kirjutan sulle kohe, kui kõik on paika pandud.“
Sel õhtul pakkis Elvina oma asjad tädi Alice’i teenijatüdruku abiga kokku.
Kui
