imeline see nende mõlema jaoks olnud oli. Hoolimata kõigist raskustest, mida vanemad olid kogenud, olid nad olnud kõige õnnelikum paar, keda Elvina kunagi näinud oli.
„Ma armastasin su ema,“ oli isa talle kord öelnud, „hetkest, mil teda esimest korda nägin. Me tahtsime suurt peret, aga pärast sinu sündi ütlesid arstid, et tal on võimatu rohkem lapsi saada. Nii et pead teiste laste puudumise tasa tegema.“
„Kui ma kunagi abielluma peaks,“ oli Elvina mõelnud, „tahan ma olla sama õnnelik, kui mamma ja papa koos olles olid. Kui midagi läks halvasti, nad naersid, ja kui kõik läks hästi, jagasid nad koos oma õnne, nii et keegi või miski ei saanud neid kurvastada või endast välja viia.“
Kui Elvina ema oli surnud, oli ta ise parasjagu tädi Alice’i juures Londonis debütant olnud, aga ta oli kohe tagasi koju läinud, et olla koos oma isaga.
Ta oli peagi mõistnud, et isa oli üksinda jäädes elutahte kaotanud.
Isa ja tütar olid alati lähedased olnud, aga viimase nelja aastaga mehe elust, olid nad veelgi lähedasemaks muutunud. Elvina jagas isa kirge hobuste vastu ja neile ei meeldinud miski muu rohkem kui ratsutada koos või vestelda tõuaretuse üle.
Aga Elvina oli teadnud, et see ei jää kestma. Papa tervis oli nõrk ja kui isa oli öelnud, et ta tahab, et Elvina endale seltsidaami otsiks, aimas tütar, et isa kardab, et ta jääb temast üksinda maha.
„Sul peaks olema keegi, kes on sinuga ühevanune,“ oli isa öelnud, „keegi, kellel on sinuga ühised huvid.“
Paar kuud hiljem olid nad leidnud ühe väga võluva tütarlapse, kes oli juhtumisi nende kauge sugulane.
Tütarlapse nimi oli Margaret ja ta oli ülirõõmus, et saab nende juurde elama kolida. Margareti vanemad olid surnud ning ta oli kartnud, et peab võõraste juures elatist teenima hakkama.
Elvinale hakkas Margaret meeldima, kui leidis, et tal on tütarlapsega palju ühiseid huvisid. Ka Margaretile meeldis ratsutada ning ta armastas muusikat, mis tähendas Elvina ja ta isa jaoks nii palju.
Igal õhtul pärast õhtueinet istus Elvina klaveri taha ja mängis lugusid, mida ta isa oli lapsest saati armastanud.
Eranditult iga kord, kui Elvina populaarseid lugusid mängis ja neile mõnikord kaasa laulis, ütles ta isa: „Sa peaksid Londonis olema. Kus keegi võluv noormees ütleks sulle, et oled kauneim tütarlaps, keda ta eales kohanud on.“
Elvina naeris.
„Mulle meeldib rohkem, kui sina seda mulle ütled, papa,“ vastas Elvina. „Sa saatsid mu Londonisse tädi Alice’i juurde, kui ma kaheksateist olin, kuid tundsin end seal üksildaselt ja mõnevõrra sobimatult.“
„Noh, mul on hea meel, et oled pigem siin minu juures,“ ütles isa, „ma tunneks end ilma sinuta väga üksildaselt.“
Elvina oli täiesti õnnelik, kui sai igal hommikul koos isaga ratsutama minna, aidates tal hoolitseda uute hobuste eest, keda isa järjest juurde ostis.
Kui isa suri, teadis Elvina, et too on õnnelik, sest saab oma armastatud naisega uuesti ühineda.
Nüüd oli Elvina papale tänulik nõudmise eest, et tal oleks omavanune seltsidaam, nii et ta ei jäänud täiesti üksinda.
Ja siis oli ta ellu tulnud veel üks inimene.
Ta oli esmalt noormeest märganud, sest too oli ratsutanud väga hea hobuse seljas. Alles hiljem oli Elvina tähele pannud, kui nägus mees on. Ja siis mõistis ta, et noormees on tõeliselt nägus, tõepoolest.
Noormees oli kapten Andrew Broadmoor, kes oli äsja armeeteenistuse lõpetanud ning kellele kuulus läheduses asuv mõis.
Nende esimesel kohtumisel oli Andrew vabandanud, et oli Elvina maadele sattunud, ja Elvina oli naeratanud ning öelnud, et sellest pole midagi.
Nad olid vestelnud hobustest ja mõlemad leidsid need olevat inimestest huvitavamad ja põnevamad.
„Ma räägin oma hobusega, kui ma ratsutan,“ oli Elvina noormehele jutustanud. „Ma tunnen, et ta saab aru kõigest, mida talle ütlen.“
Andrew naeris.
„Minu jaoks on hobused vastupandamatud,“ vastas mees. „Ma ostsin eile veel kaks tükki, keda tahaksin teile näidata ja sooviksin, et te ütleksite, kas tegin soodsa tehingu.“
„Ma tuleksin neid meeleldi vaatama. Kas võin täna pärastlõunal läbi tulla ja kaasa võtta ka oma sõbranna, kes on sama innukas kui mina, et muuta meie tall terves krahvkonnas parimaks?“
„Te unustate, et võistlen teiega selle tunnustuse eest,“ vastas Andrew tabavalt.
Elvina kehitas õlgu.
„Teil on vaja palju tööd teha, et mulle järele jõuda,“ vastas Elvina. „Ma ju sain pärast isa surma päranduseks viiskümmend hobust. Ja arvestades sellega, et lõpetasite äsja armeeteenistuse, ei suuda ma uskuda, et teil võiks sama palju hobuseid olla.“
„Mul on hobuseid nii palju, kui neid endale lubada saan,“ tunnistas Andrew, „ja ma võtan seda südamesse, kui te neid ei imetle.“
Elvina ja Margaret ratsutasid pärast lõunaeinet Andrew’ mõisasse.
Kapten Broadmoori mõisani oli ainult kaks miili, mehe maja oli hoopis suurem, kui Elvina oodanud oli. Ka tema tallid olid suuremad.
Kuid ta hobused oli pettumus – neid oli vähe ja ükski neist polnud nii suurepärane kui täkk, kellega Elvina Andrew’d ratsutamas oli näinud. Aga naine oli selle välja ütlemiseks kaugelt liiga viisakas.
Elvina meelest oli see päris meeldiv, kui naabriks oli noor mees. Kui ta isa oli veel elus, olid sõbrad maal isavanused olnud.
„Me oleme kaks noort inimest nende seas,“ oli Elvina kord Margaretile öelnud, „kes on meist kaks korda vanemad.“
„Aga vähemalt on meil kapten, kes meil tuju tõstab,“ tuletas Margaret talle meelde.
Andrew pidi samamoodi tundma, sest ta astus jätkuvalt nende poolt läbi ning küsis Elvina käest nõu hobuste kohta, keda osta kavatses.
„Mul on veel pikk maa minna, enne kui mu tallid oleksid sama head kui teil,“ tunnistas mees, „aga ma ei suuda ei öelda, kui mulle soodsat tehingut pakutakse.“
„Te ei tohiks kulutada raha millelegi, mida endale lubada ei saa,“ andis Elvina talle nõu. „Ärge kiirustage nii väga. Ärge unustage, et hobused mitte ainult ei maksa raha, vaid nende peale ka kulub raha, nagu mu isa öelda tavatses.“
Elvina rääkis seda ettevaatlikult, sest ta oli teada saanud, et mees polnud temaga võrreldes nii heal järjel.
„Ma kuulsin täna ühest uuest suurepärasest hobusest,“ oli mees viimasena öelnud, „ja ma arvan, et peaksin selle ära ostma, enne kui teda teile pakutakse, sest tean, et võtaksite pakkumise vastu.“
„Kas napsate mult midagi, mille endale muretsema peaksin?“ küsis Elvina.
„Ei, ma ainult kaitsen teid liigse omandi
