vastu ust, sest koperdas tasakaalu kaotades tuppa.
„Vabandage!“ hüüatas ta.
„Härra Whittles!“ Ma taganesin kähku, et temaga mitte kokku puutuda.
„M-ma tulin oma luuletuse järele, et saaksin teie soovitatud muudatused sisse viia.“
Vaatasin üle tema õla ja nägin tädi Ameliat fuajees ootamas. See selgitas, miks mees siin oli. Võtsin taskust tema luuletuse ja ulatasin talle, hoidudes hoolega tema kätt puudutamast. Ta kummardas ja tänas mind taganedes ja ukse poole liikudes neli korda. See mees oli täiesti naeruväärne.
Ent teda nähes tabas mind ärevus, mis taastas sideme aju ja südame vahel. Mis sest pärandusest – selle peale mõtlen hiljem. Varsti pääsen Bathist minema ega pea härra Whittlesit loodetavasti enam kunagi nägema. Naeratasin ja pöördusin, et trepist üles joosta. Pidin kirja kirjutama.
Kirjutasin Cecilyle, et võtan kutse vastu, aga ei maininud pärandust. Ehkki vanaema väitis vastupidist, ei uskunud mina, et Cecily suhtub varandusest ilma jäämisse nii ükskõikselt, nagu vanaema arvas. Mina ei suudaks jätta neljakümmet tuhandet naela ainult endale, kui mu kaksikõel on vaid väike kaasavara. Selline ebaõiglus ei sobinud mulle sugugi.
Ent olles mõned päevad muretsenud, otsustasin, et küllap on mul edaspidi aega seda Cecilyga arutada. See varandus ei kuulunud ju veel mulle ja vanaema oli alles hea tervise juures. Pärin selle raha võib-olla alles aastate pärast. Ma ei räägi sellest mitte kellelegi enne, kui see on reaalsuseks saanud.
Järgmised kaks nädalat möödusid õmblejate ja kübarategijate salonge külastades. Oleksin seda kõike nautinud, ent mõte Edenbrooke’is end esitleda muutis naudingu ärevuseks. Mis siis, kui teen Cecilyle tema tulevase perekonna ees häbi? Võib-olla ta kahetseb, et kutsus mind. Ja kas ma suudan käituda nii kombekalt, nagu vanaema minult ootas? Muretsesin nende asjade pärast, kuni oli aeg Bathist lahkuda.
Lahkumispäeva hommikul heitis vanaema mulle hommikusöögi ajal üheainsa pilgu ja kuulutas: „Sa oled näost roheline, laps. Mis sul ometi viga on?“
Sundisin end naeratama ja vastasin: „Mitte midagi. Natuke närviline vist.“
„Ära siis parem söö. Sa tundud olevat selline, kel võib pika tõllasõidu ajal halb hakata.“
Mäletasin sõitu Bathi hästi. Olin reisi ajal oksendanud kolm korda, neist korra oma saabastele. Ma ei tahtnud kindlasti sellises seisus võõraste juurde saabuda.
„Ehk on sul õigus,“ ütlesin ma ja lükkasin taldriku kaugemale. Mul polnud nagunii isu.
„Enne lahkumist tahan sulle midagi anda,“ sõnas vanaema. Ta torkas väriseva käe oma pitssalli alla ja võttis sealt medaljoni, mille ulatas mulle.
Avasin ettevaatlikult medaljoni ja ahhetasin selle sisu nähes. Väikese ovaali sees oli tilluke maal minu emast. „Oh, vanaema,“ õhkasin ma. „Ma pole seda kunagi varem näinud! Kui vana ta siis oli?“
„Kaheksateist. See maaliti enne tema abiellumist sinu isaga.“
Selline nägi mu ema siis välja minuvanusena. Kujutasin hästi ette, millist elevust ta Londonis võis tekitada, sest ta oli harukordselt ilus. Mul polnud emast rohkem pilte, sest tema teised portreed rippusid minu kodu vaiksetes koridorides Surreys. Panin keti kaela, tundes medaljoni mõnusat raskust naha vastas. Närvilisus taandus otsekohe ja ma hingasin kergemalt.
Teener teatas, et tõld on valmis. Ma tõusin ja vanaema mõõtis mind kriitilise pilguga pealaest jalatallani, noogutades viimaks heakskiitvalt.
„Pea nüüd meeles, et pead oma suguvõsa nime au sees hoidma. Ära tee midagi, mis mind häbistaks. Pane kübar alati välja minnes pähe, muidu tulevad sulle tedretähnid. Ja üks asi veel...“ Ta osutas oma pahkliku sõrmega minule ja viibutas seda, nägu surmtõsine. „Ära mitte kunagi... teiste kuuldes laula.“
Surusin huuled kokku ja põrnitsesin teda. „Seda nõuannet mul küll vaja polnud.“
Vanaema turtsatas naerma. „Ei, ilmselt mitte. Kes suudaks unustada viimast kohutavat korda, kui sa avalikult laulsid?“
Tundsin, et punastan seda piinlikku olukorda meenutades. Ehkki minu esimesest avalikust esinemisest oli möödas neli aastat, oli mul selle peale mõeldes iga kord meeletult häbi.
Jätsin vanaema ja tädi Ameliaga hüvasti, kibeldes teele asuma, aga kui ma õue astusin, hüüdis tuttav hääl mu nime. Tõmbusin sisimas kössi. Kas ma tõesti pidin veel viimast korda härra Whittlesit taluma?
Ta tuli kiirel sammul minu poole, lehvitades paberilehega. „Tõin teile parandatud luuletuse. Te ei lahku ju kohe?“
„Kahjuks küll. Seega jätame hüvasti, härra Whittles.“
„Aga... aga mu õepoeg saabub täna ja ta tahaks teiega kohtuda. Ta tuli Bathi just sel eesmärgil.“
Mina ei tahtnud härra Whittlesi sugulastega kohtuda. Tahtsin siit ära minna ja temaga mitte kunagi enam kohtuda.
„Vabandage.“ Viitasin tõlla poole, kus teener mulle ust lahti hoidis. „Ma ei saa oodata.“
Tema nägu muutus morniks ja korraks vilksatas tema pilgus ülim pettumus. Siis haaras ta mu käe ja tõstis huultele. Suudlus, mille ta mu käeseljale surus, oli nii märg, et jättis mu kindale jälje. Pöördusin ära, et varjata vastikusvärinat. Tõlda istudes noogutas mulle võõras kutsar ja Betsy ootas mind juba, kibeldes kahtlemata pikemalt klatšima.
„Kus on vanaema kutsar?“ küsisin ma Betsylt.
„Ta on sel nädalal podagra tõttu rivist väljas olnud ja teie vanaema palkas tema.“ Betsy viitas lõuaga tõlla eesosa poole. „Tema nimi on James.“
Tundsin kergendust, et tõlda ei pea kaksteist tundi juhtima vana põdur mees. See kutsar tundus palju tugevam ja arvatavasti jõuame ka kiiremini kohale, aga Betsy surus huuled hukkamõistvalt kokku.
„Mis viga?“ küsisin ma.
„Ma ei taha teie sugulastest halba rääkida, preili Marianne, aga teie vanaema poleks pidanud selle reisiga nii kitsi olema. Minu arvates oleks ta pidanud palkama veel ühe kutsari.“
Kehitasin õlgu. Ma ei saanud selles osas midagi muuta ja kui me jõuame turvaliselt sihtkohta, olen ma rahul. Me sõidame ju läbi maapiirkondade, mitte mõnel peateel, kus võiks ohtu karta.
Tõld hakkas läbi tänavate liikuma ja ma vaatasin aknast viimast korda seda linna. Lahkudes pidin vastumeelselt tunnistama, et Bath on ilus, sest majad olid ehitatud samast kullakarva kivist, mida läheduses asuvatest mägedest kaevandati. Tõllarattad veeresid üle munakivitänavate ja me möödusime varahommikustest puhkajatest, kes olid teel tervisevete poole.
Betsy nõjatus järsku ettepoole. „On see härra Kellet?“
See oli tõepoolest saatanlik õepoeg, kes oma laisal hooletul kõnnakul Pump Roomist möödus. Ta vaatas möödudes meie poole ja ehkki ma tõmbasin pea kähku tagasi, nägi ta mind, sest kergitas kübarat ja irvitas minu suunas, sest nii ta mind tavaliselt tervitaski.
Õnneks tuli ta täna, mitte eile, kui ma oleksin pidanud olema tunnistajaks tema reaktsioonile vanaema
