see on, ja ma vannun, et lahkun Bathist hea meelega, sest siin pole mitte kellegagi rääkida, ja olen kindel, et meil on Kentis väga vahva.“
Ta jätkas oma katkematut lobisemist ka siis, kui tõld Bathist lahkus ja üle künkliku maastiku sõitis. Tundsin kergendust, et minu päranduse saladus on veel kaitstud, sest kui Betsy oleks sellest kuulnud, oleks ta ainult sellest rääkinudki.
Betsy rääkis viimaseid kuulujutte ja oma ootustest sellele „imelisele seiklusele“, ent vaatas aeg-ajalt endast paremale jäävat tõllapatja. Ta vaikis iga kord seda tehes, mis oli tema puhul nii haruldane, et ma arutlesin laisalt, mis teda tõlla selles osas nii väga huvitab. Siiski ei jaksanud ma seda küsimust esitada, sest kõhus keeras pidevalt.
Peatusime keskpäeva paiku ühes võõrastemajas, aga ma ei pidanud veel õigeks süüa. Järgmine teelõik viis meid peateest eemale ja päeva edenedes oli mul jätkuvalt halb enesetunne. Vanaema tõld oli vana ja üsna kehva vedrustusega, nii et ma tundsin iga auku ja kühmu.
Pärastlõunal läks ilm pilve, taevas oli hall nagu malmpoti kaas. Mu meeleolu vastas ilmale ja mind tabas mõningane rahutus. Puudutasin oma medaljoni, tuletades endale meelde, et ei ole vaja närviline olla. See oli põnev seiklus ja olenemata sellest, millised on Wyndhamid, on Cecily seal ja muretseda pole vaja. Betsy lobisemine muutus kergeks norskamiseks, kui ta minu kõrval tukkuma jäi. Vaatasin aknast välja ja mõtlesin taas Cecilyga kohtumisele.
Enne kui mu ema õnnetult surma sai, oli mu elu lausa muinasjutt. See oleks alanud nii. Elasid kord kaksikud tüdrukud, kes sündisid aastaid last igatsenud mehele ja naisele. Need tüdrukud olid nende jaoks kuu ja päike.
Cecily oli päike ja mina kuu. Kuigi me olime kaksikud, olime sama palju sarnased kui lihtsalt õed. Juba varakult sai selgeks, et Cecilyle oli osaks saanud rohkem ilu kui mulle. Seega pälvis ta ka rohkem tähelepanu ning ehkki ma soovisin vahel, et saaksin ka särada, olin olukorraga harjunud – ma peegeldasin Cecily valgust. Olin kasvanud tema heleduse varjus ja kui ma ka ei nautinud alati oma rolli tuhmima särajana, oskasin ma seda hästi. Oskasin lasta Cecilyl särada ja teadsin, kus on minu koht.
Kõik, mida ma enda ja oma pere koha kohta teadsin, muutus ja pöördus pärast ema surma pea peale. Cecily sõitis pärast matuseid Londonisse: ta oli alati tahtnud pealinnas elada ja Edith võttis ta avasüli vastu. Ma ei oleks iialgi isa maha jätnud. Cecily lahkumine oli nagu hülgamine.
Varsti pärast seda oli isa järsku teatanud, et mina lähen elama vanaema juurde Bathi. Minu vastuväidetest polnud mingit kasu. Ta sõitis Prantsusmaale ja oli sestsaadik seal viibinud. Meie perekond oli purunenud, aga ma lootsin, et reis Edenbrooke’i aitab kõik korda teha. Olen taas õega koos ja ehk suudame kahekesi veenda isa koju tulema.
Surusin medaljoni südame kohale ja tundsin lootust tärkamas. Ema portreel pidi olema mu südamele maagiline mõju. Ehk ka mu sisikonnale, sest peagi tundsin, et mul hakkab parem. Varsti jäin tõlla kõikumise saatel magama.
Ma ei tea, kaua ma magasin, aga ärkasin võpatades, olles hetke hämaruses segaduses. Vaatasin ringi ja püüdsin aru saada, mis mind äratas. Betsy norskas valjusti, aga ta oli norsanud ka enne minu uinumist, nii et see ei saanud mind äratada. Siis sain aru, et tõld oli peatunud. Kiikasin aknast välja, arutledes, kas me oleme juba Edenbrooke’is. Ma ei näinud tulesid, uhket maja ega isegi mitte võõrastemaja. Panin siiski tähele, et taevas oli selge ja hele kuu valgustas ümbrust.
Vaikuses kõlas vali lask. Ma võpatasin ehmunult. Mehehääl karjatas ja tõld nõksatas edasi, peatudes taas.
Betsy virgus. „Mis see oli?“ pomises ta.
Surusin näo vastu akent. Mulle vaatas vastu kaks silma. Karjatasin. Tõllauks kisti lahti ja uksel seisis suur tume vari.
„Tõuske püsti ja andke oma asjad siia!“ Hääl oli madal ja summutatud.
Olin maanteeröövlitest kuulnud ja teadsin, mida tegema peaksin. Peaksin tõllast välja astuma ning andma ära oma ehted ja raha. Ometi hoiatas sisetunne mind seda ähvardavat häält kuuldes, et oleks rumal kaitsvast tõllast väljuda.
Kobasin oma ridiküli ja viskasin selle avatud uksest välja. „Võtke. Seal on minu raha. Võtke see ja minge minema.“
Maskis mees eiras raha ja haaras mul kaelast.
Kiljatasin, tõmbusin eemale ja kuulsin plõksatust. Nägin röövli sõrmede vahel läikivat metallketti, kui ta käe tugevasti rusikasse surus. Minu kaelakee. Minu medaljon. Minu ainuke pilt emast. Sööstsin ettepoole, aga ta hoidis seda kaugemal ja naeris kergelt.
Ja siis nägin ma, mis tal teises käes on. Püstol.
„Tulge tõllast välja.“
Ta kõneles nii vaikselt, et see tekitas külmavärinaid. Mu abaluude vahele kerkis külm higi. Taganesin tõllanurka. Kui ta tahab mind välja saada, peab ta mu välja tirima.
Talle tuli ilmselgelt sama mõte. Ta haaras mu jalast kinni ja väänas tugevasti. Jalga tabas valuhoog. Kukkusin tõlla põrandale kõhuli ja mind sikutati tagasi. Üritasin millestki kinni haarata ja kisendasin. Kisendamine jätkus, see oli õudne ja hirmutav. Sain viimaks aru, et see pole mina, vaid Betsy.
Olin ta unustanud, aga nüüd täitis tema karjumine öö kohutava, judisema paneva heliga, mis pani mu südame puperdama. Ta karjus nagu hullumeelne. Sain kohe aru, et ta ei teadnud, et maanteeröövlil on püstol. Avasin suu, et teda hoiatada, kui mu pea kohal kõlas terav kurdistav pauk.
Kisendamine läks üle hingeldamiseks, millele järgnes vali kirumine ja paanikas hobuste hirnumine. Õhus oli suitsulõhna. Tõld kõikus ja uks lendas vastu mu pahkluud. Kiljatasin teravast valust ja tõusin põlvili.
„Betsy! Said sa viga?“
Ajasin end püsti ja haarasin tal õlgadest, üritades teda paremini näha. Ta raputas pead, ahmides ikka õhku ja sirutades midagi minu poole. Kuuvalgus helkis hõbedasel püstolil, mida ta hoidis värisevas käes. Vahtisin teda ammuli sui, haarasin siis püstoli ja panin ettevaatlikult istmele.
Mu tähelepanu köitsid kabjalöögid ja aknast välja vaadates nägin üht meest hobusel minema kihutamas. Meie maanteeröövel oli vist põgenenud.
Betsy vajus istmele ja mina tema kõrvale, kummardudes ettepoole, pea käte vahel.
Tema hingeldamine läks üle luksumiseks. „Oo ei! Ma t-tulistasin inimest. Mis siis, kui ma ta t-tapsin? M-mis minust saab?“
Mu pea käis ringi. Püüdsin sügavalt hingata, aga hakkasin suitsu käes läkastama. „Ei, sa ei tapnud teda. Nägin teda minema ratsutamas. Kuidas sa temalt püstoli kätte said?“
„Ei s-saanudki,“ vastas Betsy luksudes. „K-kasutasin tõllapadja alla p-peidetud püstolit.“
Tõstsin seda kuuldes pea. „Siin oli püstol? Kogu see aeg? Kust sa teadsid?“
„Ma a-avastasin selle, kui te härra Whit-Whittlesiga r-rääkisite.“
Oleksin kergendusest peaaegu naerma hakanud. Betsy päästis meid! Kallistasin teda, kuni meie pead tema luksumise tõttu kokku hakkasid kolksuma. Eemale tõmbudes tuli mulle üks mõte.
„Pea nüüd. Kus James on? Miks ta meile appi ei tulnud?“
Järsku meenus mulle esimene lask kohe pärast tõlla peatumist.
