hoolitsenud, oli leedi Donnington surnud ning jätnud tütre üksi maailma, kui arvata välja vanaonu.
Sir Leonard oli saatnud kirja lühikeste kaastunde avaldustega, milles kutsus Rosannat Donnington Halli külla kohe, kui too tunneb, et suudab reisida. Rosanna oli vastanud, formaalselt kutse vastu võttes.
Kuid juba kahe kuu pärast, kohe pärast Rosanna kahekümne esimest sünnipäeva, oli ka Sir Leonard ootamatult surnud ning Rosanna elu tundmatuseni muutunud.
Rosanna oli olnud täielikus hämmingus, saades teada, et vanaonu oli talle jätnud kogu oma vara: maja, valdused ja raha.
Rosanna oli ka oma üllatuseks teada saanud, et vana onu oli olnud erakordselt rikas mees. Erinevalt oma vennapojast oli tema olnud äärmiselt tark investor ning ta oli aastate jooksul Donnington Halli kõvasti edasi arendanud.
Rosanna oli olnud pärandusest rabatud.
Ta ei suutnud kujutleda, kuidas ta ainult kahekümne ühe aastaselt sellise varandusega toime tuleb.
Olulisemgi veel oli see, kuidas kasutada raha oskuslikult nii, et ka teisi aidata.
Seda, kui kiiresti uudis tema varandusest Londoni seltskonnas levib, polnud ta üldse suutnud ette näha.
Oma üllatuseks olid tal nüüd kutsed kõigile kitsa ringi üritustele ning inimesed, kes temast varem väljagi polnud teinud, panid ta nüüd oma pealekäimisega piinlikku olukorda.
Mehed, kes polnud teda minevikus kaks korda vaadanud ega kordagi tantsimagi kutsunud, tõid oma südamed nüüd ta jalge ette.
“Enne tänaõhtusele üritusele minemist olin saanud kolm abieluettepanekut,” ütles Rosanna endale. “See oli nüüd neljas. Kas noormehed on tõesti nii rumalad, et arvavad, et pärast seda, kui nad meie esimestel kohtumistel minusse täiesti külmalt suhtusid, langen ma nüüd küpse marjana otse nende käte vahele? Nad tahavad abielluda mu varanduse ja mitte minu endaga,” ohkas Rosanna ning kõikus veidi, kui tõld järsust kurvist läbi sõitis. “Kui keegi veel mu kätt palub, siis ma hakkan karjuma.”
Tegelikult ta teadis, et ei teeks midagi sellist. See näitaks ainult halbu kombeid ning ta ema oli kord öelnud: “Jäta meelde, kullake, et kui mees teeb sulle abieluettepaneku, pakub ta sulle ennast ning kõike, mida ta omab ja kavatseb tulevikus saada. Seetõttu on see suurim kompliment, mida üks naine võib saada.”
“Aga mida tuleb siis öelda, mamma, kui mees on ebameeldiv ja ma ei soovi temaga abielluda?” oli Rosanna küsinud.
Ema oli naeratanud. “Isegi kui ta on ebameeldiv, tuleb jääda viisakaks ja mitte olla kuri.”
“Mis mõttes?”
“Tuleb olla meeldiv ja arusaav. Pead püüdma jätta mehele mulje, et teda mitte ei solvatud, vaid et hoolimata sellest, et ta on võluv ja meeldiv, ei ole sul lihtsalt parajasti plaanis kellegagi abielluda.”
Kuid praegu olid mehed, kes olid talle oma südameid ja käsi pakkunud, ta jalust rabanud ning ta polnud osanud õieti midagi öelda.
Kõik nad olid lubanud teha temast kõige õnnelikuma naise maailmas, endal silmis kurjakuulutavalt ahne pilk.
“Ma armastan teid teie kaunist pealaest teie armsate väikeste jalgade taldadeni,” oli üks mees öelnud. “Me saame olema ääretult õnnelikud. Ma soovin reisida kõikjale üle maailma ning olen kindel, et teie naudite uute paikade avastamist sama palju kui mina.”
Ta hääl oli sügavamaks muutunud, kui ta lisas: “Ja me toome veel ekstravagantseid aardeid teie ekstravagantsesse majja.”
Rosanna oli kulmu kortsutanud. Tol hetkel polnud tal tahtmist oma ellu midagi lisada. Kõige vähem aga meest, kes palus ta kätt mitte sellepärast, et pidas naist taeva poolt välja valitud täiuslikuks kaaslaseks, vaid sellepärast, et naisel oli nüüd kõik see, mida ta oli alati ihaldanud.
“Nad armastavad mu pangaarvet,” pomises Rosanna endamisi, vaadates tõllaaknast välja, kus koidupäike taevast roosakaks värvis. “Olen värav paradiisi, mitte paradiis ise.”
Rosanna säravsinised silmad täitusid pisaratega.
Hobused ruttasid edasi ja Rosanna mõtiskles, kuidas ta juba lapsest saadik oli unistanud, et kohtab ükskord meest, keda armastab ning kes armastab teda jäägitult vastu selle pärast, kes ta on, ja mitte selle pärast, mis tal on.
Tõld rappus üle puusilla ja Rosanna pühkis silmist pisaraid.
“Siis olin ma nii õnnelik,” nuuksus ta. “Kallis mamma oli veel elus. Ükski mees ei püüdnud veenda mind endaga abielluma, kui tema veel siin oli.”
Kuid nüüd oli Rosanna maailmas täiesti üksi.
Üksi, kaitsetu ja väga-väga rikas.
Tal polnud ühtegi sugulast, kes oleks võinud aidata. Advokaadid, kes olid pärandiga tegelnud, olid meeldivad, kuid vanaldased mehed ning kui raha oli Rosanna arvetele üle kantud, polnud neil temaga enam pistmist.
Oleks vanaonu ometi elanud piisavalt kaua, et õpetada Rosannale, mida selle varandusega peale hakata.
“Loodan, et ta annab endast parima, et jätkata suguvõsa traditsioone ning elada nii eeskujulikku ja kasulikku elu, nagu ma loodan,” oli onu testamendis kirjutanud.
Rosannale tundus, et raha ja maja, mis alguses olid olnud rõõm, olid nüüd muutunud koormaks, mida ta soovis unustada.
“Vanaonu Leonhard soovis, et ma oma elus midagi saavutaksin, varandus on koorem, kuid mul tuleb seda kanda ning mõelda välja, kuidas seda kõige paremini kasutada. Pealesurutud abielu ei aita siin kindlasti kaasa.”
“Ma vihkan seda!” karjatas Rosanna valjusti. “Ma tahan abielluda armastusest, mitte raha pärast. Tahan leida armastust, mis on kõike muud, kui see, mida mulle praegu pakutakse.”
Kuid küsimus seisnes selles, kust ta seda leida võiks.
Parajasti paistsid tõllaaknast sisse esimesed hommikused valguskiired.
Rosanna hingas sügavalt sisse. Uus päev. Mida see talle toob? Eelmisel õhtul oli ta õnnetu ja šokeerituna peolt oma Mayfairi majja jooksnud ja kiiruga kaks kohvrit pakkinud.
Ta pidi põgenema ning ainus koht, kuhu ta omapäi minna sai, oli Donnington Hall. Oligi aeg, et ta oma valdused üle vaataks. Pealegi ei osanud keegi kindlasti arvata, et ta sinna üksi reisib.
Ta kuulis kutsarit karjumas ning hobuste kabja plagina rütm muutus. Tundus, et üks hobune oli raua kaotanud.
Tõld aeglustus ning Rosanna vaatas aknast välja. Nad pöörasid ühe uhke kõrtsi siseõue.
Rosanna tõmbas tumeda reisimantli selga ning peitis blondid juuksed suure kapuutsi alla.
Kutsar aitas ta alla. “Andestage, mileedi. Juhthobune kaotas kabjaraua. Sepp asub kohe üle tee ning sellega läheb ainult umbes tund.”
“Tänan, Henry. Olen kindel, et kõrtsipidajal on mõni tuba, kus ma saan oodata. Hommikusöök oleks tegelikult ka päris tervitatav. Anna mulle teada, kui oleme valmis liikuma.”
Kuni
