Valda Raud. Üks elu. Ela Tomson

      SAATEKS

      Olin 16-aastane, kui mu ema tõi ühel päeval koju ““Loomingu” Raamatukogu” järjekordse numbri. Luges ise ja andis siis mulle lugeda. Raamat oli Jerome D. Salingeri “Kuristik rukkis”. Lugesin – ja tundsin ära oma sõpru, leidsin mõtteid, mida isegi olin mõelnud. Raamat oli meievanustest, hilisteismelistest. Selles loos oli tuttavaid romantilisi ettekujutusi, maailmavalu, peatselt kättejõudva täiskasvanuea ahvatlusi ja esimesi pettumusi. Peategelane oli ameerika poiss Holden Caulfield, aga see raamat oli meist endist, kõneles meiega eesti keeles.

      Muidugi ei osanud ma tollal tähele panna, tänu kellele see raamat meieni jõudis. Küllap ei osanud hinnata, kui hästi see oli tõlgitud, ei teadnud, kes on tõlkija Valda Raud. Ammugi ei aimanud, et elu mind ükskord temaga kokku viib ja et aastakümnete pärast saan tänu tema tütrele, kunstnik Anu Rauale lugeda Valda enda käega kirjutatud päevikuid, mälestusi, kirju ja panna need kokku raamatuks pealkirjaga ÜKS ELU. Nende kaante vahel on tõepoolest lugu ühest pikast elust. Nagu igas elus, oli siin kõike – nooruse lootusi ja sära, armastust, ootamatusi, heitlike aegade tumedaid mõtteid ja vana ea vaikset rõõmu. Oli heameelt oma tööst ja lihtsatest igapäevastest asjadest, kohtumistest ja soojadest suhetest sõpradega, kellega jagati ühiseid huvisid. Valda Raua päevikutes on tallel osake Eesti kultuuriloost. Ent selle sügavalt intelligentse naise elu ei olnud vaid kirjandus, tõlkimine, kontserdid, kunstinäitused, juubelid, kohviõhtud Tallinna prouadega. Kõigi igapäevamuredega tuli toime tulla, hoolt kanda laste käekäigu eest ja olla vapper kaaslane abikaasa Mart Rauale tema pikkadel haiguseaastatel. Veel vanas eas tuli üle elada sunnitud lahkumine Tallinna kodust, mis poole sajandi vältel oli omaks saanud. Viimased kakskümmend aastat elas Valda Raud koos tütrega Viljandimaal, Heimtalis, Mart Raua isatalus Käärikul. Valda Raua elu viimaseks tõlketööks jäi “Keldi palved. Palveid ja õnnistussove Hebriidi saartelt Šotimaalt.” Usk, mis temas sügavalt ja vaikselt oli elanud, leidis väljenduse keldi palvete eestikeelses kogumikus, millest tänaseks on juba mitu trükki ilmunud. Vanade keltide tekstid vastasid täpselt Valda Raua hingelaadile, need on lihtsate, loodusega ühes rütmis elavate inimeste palved ja soovid. Rõõmuga olen märganud, et eesti inimesed läkitavad neid üksteisele kutsetel ja õnnitluskaartidel. Tean ja nägin, millise pühendumisega üle 80-aastane Valda Raud keldi palveid eesti keelde seadis. Tean ja nägin ka seda, kui uskumatult erksa ja vaibumatu huvi kõige ümbritseva vastu ta oma päevade lõpuni säilitas.

      “Ei ole midagi huvitavamat ilmas, kui inimene kõige oma olemusega: hingega, tundmustega, rõõmude ja kurvastusega, nutu ja naeruga, tujude ja põhimõtetega,” on kirjutanud Anton Hansen Tammsaare. Loodan, et jääte temaga seda raamatut lugedes nõusse.