WEST McCRAY:
Räägime edasi May Bethi haagismajas, krundi eesservas asuvas õdusas topeltlaias elamus. Ta palub mul istuda kilekattega sohvale, mis iga mu liigutuse peale valjusti krudiseb. Kui ma ütlen, et see ei ole intervjuu tegemiseks sobivaim koht, läheme tema väikesesse kööki, istume köögilaua äärde, kus ta pakub mulle klaasi jääteed ja näitab fotoalbumit, kuhu ta on aastate jooksul tüdrukute pilte kogunud.
WEST McCRAY:
See on teie töö?
MAY BETH FOSTER:
On jah.
WEST McCRAY:
Sellist asja võiks pigem ema teha.
MAY BETH FOSTER:
Nojah. Peaks jah ema tegema.
WEST McCRAY:
Claire Southern, Mattie ja Sadie ema, ei ole teretulnud vestlusteema, aga paraku on teema vältimatu, sest ilma Claire’ita ei oleks ka tüdrukuid.
MAY BETH FOSTER:
Mida vähem temast rääkida, seda parem.
WEST McCRAY:
Tahaksin siiski temast kuulda, May Beth. Sellest võib abi olla. Kui sellest muud abi ei ole, aitab see mul vähemalt Sadiet ja Mattiet paremini mõista.
MAY BETH FOSTER:
Noh, Claire oli tõeline peavalu ja sellele polnud mingit õigustust. Mõned lapsed on kohe… sünnist saati pahad. Ta hakkas kaheteistaastaselt jooma. Viieteistaastaselt läks marihuaana ja kokaiini peale üle. Kaheksateistaastaselt heroiinile. Paar korda sattus pisivarguste ja väärtegude eest vahi alla. Oli omadega puntras. Me olime tema ema Irene’iga parimad sõbrannad, sestsaadik kui Irene minu käest maja üürima hakkas. Niimoodi ma nendega kokku sattusingi. Teist nii hella hingega inimest kui Irene polnud olemas. Ta oleks ikka pidanud Claire’i kõvema käega kasvatama, aga mis sest enam.
WEST McCRAY:
Irene suri rinnavähki, kui Claire oli üheksateistaastane.
MAY BETH FOSTER:
Claire jäi enne Irene’i surma rasedaks. Irene püüdis kõigest väest lapselapse tulekuni vastu pidada, aga… aga saatus tahtis teisiti. Kolm kuud pärast seda, kui me Irene’i maha matsime, sündis Sadie. Ma lubasin Irene’ile tema surivoodil, et hoolitsen selle väikese tüdruku eest, ja seda ma ka tegin. Seda olen ma kogu aeg teinud, sest – noh, teil omal lapsi on?
WEST McCRAY:
Jah, on küll. Tütar.
MAY BETH FOSTER:
No siis te saate aru.
Sadie
Kolm päeva hiljem värvin juuksed ära.
Teen seda kuskil teeäärses avalikus käimlas. Ammoniaagihais seguneb räpastes kabiinides valitseva lebraga ning ajab mind öökima. Ma pole kunagi varem juukseid värvinud ja lõpptulemus on poriblond. Karbil oleva tüdruku juuksevärv oli küll kuldne, aga sellest pole lugu, sest eesmärk on olla lihtsalt teistsugune.
Mattiele poleks see meeldinud. Ta oleks selle ka otse välja öelnud. Minul ei luba sa kunagi juukseid värvida! oleks ta oma peenikese häälega vingunud, ja peenikese all ei pea ma silmas rabedat ega jõuetut. Ta ei saanudki häält päris ära murtud. Kui Mattie naeris, siis kerkis ta hääl nii kiledaks, et mu kõrvadel hakkas valus, aga ma ei kurda, sest kui Mattie naeris, siis oli tunne, nagu silmitseksid öisel lennul mõnd all laiuvat linna, kus sa pole kunagi käinud ja mis särab tuledes. Või vähemalt nii ma ette kujutan. Ma pole kunagi lennukiga lennanud.
Ja tõsi ta on. Ma ei lubanud tal kunagi juukseid värvida. Isegi kui ta kõik ülejäänud reeglid kuu peale saatis (helista, kui sõbra poole lähed; ilma mulle ütlemata poistega ei messi; pane telefon ära ja tee juba ükskord oma kodukad ära), siis see reegel oli ainus, millest ta otsustas kinni pidada: enne juukseid ei värvi, kui neliteist täis saad. Napilt jäi puudu.
Ma arvan, et tegelikult ei puutunud Mattie oma juukseid sellepärast, et need olid sama tooni blondid nagu emal ja ta ei talunud mõtetki sellest, et jääb ilma viimasest killukesest, mis tal emast veel alles on. Mind ajas alati pöördesse, kui sarnased nad olid: ühte värvi juuksed, sinised silmad, südamekujulised näod. Meil polnud Mattiega ühine isa ja me ei näinud üldse õdede moodi välja, kui sa just ei tabanud hetke, kui meil oli täpselt ühesugune ilme peas, neil harvadel kordadel, kui me mõnest asjast täpselt ühtemoodi arvasime. Ma olin Mattie ja ema kõrval nagu võõrkeha, pruunide taltsutamatute lokkide ja sompus hallide silmade ja varblasenäoga, nagu May Beth ikka ütles. Mattie oli kiitsakas ning jättis alaarenenud ja kohmaka mulje, aga selle juurde kuulus teatud pehmus, mis ei olnud visuaalselt nii küüniline kui minu kehaehitus. Kui panna lutipudelitesse Mountain Dew’d, siis olen tulemuseks mina. Minu ainevahetus ei tea nagu päris hästi, mida peenema kraamiga peale hakata. Mu keha on nii teravate joontega, et lõika või klaasi, see vajaks hädasti nurkade lihvimist, aga mõnikord pole mul teravuse vastu midagi. Keha ei pruugi alati kena olla, aga keha võib olla kena silmapete. Ma olen tugevam, kui pealtnäha paistab.
On juba pime, kui Whittler’si veokiparkla silt mu silme ette kerkib.
Veokiparkla. Kõige pausinupu sarnasem asi inimeste jaoks, kes elavad pideval kiirkerimisel, aga see pole nende jaoks mitte niivõrd paus, kuivõrd tempo alandamine kaks korda kiiremaks kui see, millel funkame meie, ülejäänud inimesed. Ma töötasin Cold Creeki servas ühes bensiinijaamas ja minu ülemus Marty ei pannud mind kunagi üksi öövahetusse, sest ta ei usaldanud läbisõidul veokijuhte absoluutselt. Ma ei tea, kas see temast just päris õiglane oli, aga nii ta neisse igatahes suhtus. Whittler’s on suurem kui meie bensukas, aga mitte nii puhas. Või ehk oled koduse segadusega nii ära harjunud, et lõpuks hakkad ise ka uskuma, et kõik seisab just täpselt seal, kus peab. Siin ei tehta ühtegi pingutust paremuse suunas. Bensiinijaama neoontuled paistavad tuhmimad kui tarvis, justkui eelistaksid nad aeglast hääbumist kiirele lõpule, plaksuga kustumisele.
Ma lähen einela poole, Ray’s seisab kursiivkirjas sildil, mis on hoone kohta liiga väike, nii et kõik tundub kuidagi peadpööritavalt kiibakas. Parim õunapirukas Garneti maakonnas! kuulutab plekiline pappsilt aknal. Tule ja proovi!
Lükkan raske klaasukse lahti ja maandun viiekümnendatesse. Ray’s näeb välja täpselt nii, nagu mulle kirjeldati: kõikjal punane vinüül, türkiissinine, ettekandjad kannavad sisustusega sobivaid kleite ja põllesid. Nurgas mängib pesuehtne plaadimasin Bobby Vintonit ning mina seisan paigal, iman endasse nostalgiat, kõikjal valitsevat kastme-ja kartulilõhna, enne kui saali tagaossa leti äärde lähen. Iseteeninduslett ja köök jäävad sealt veel edasi.
Toetan tagumiku puki otsa ja käed jahedale laminaadile. Minust paremal istub üks tüdruk. Tüdruk. Neiu. Ta küürutab pooliku taldrikutäie kohal, pöidlad käivad käbedalt mööda telefoniekraani. Tal on pruunid tuustis juuksed ja nii palju heledat katmata ihu, et ma hakkan juba talle peale vaadates lõdisema. Jalas on tüdrukul mustad kontsakingad ja ülilühikesed püksid, seljas õhuke pingul särgik. Minu meelest töötab ta parklas. Parklapiff. Nii neid kutsutakse. Mu pilk kerkib üles, et tema näost paremat ettekujutust saada, ja tema nägu on noorem, kui esmapilgul paistab, selle nahka on räsinud eluraskused, mitte aja kulg. Tüdruku silma-
