nahk, kiilaks aetud pea ja mõlemad käsivarred täies pikkuses ilusasti värviliselt ära tätoveeritud. Pealuude ja lilledega. Mehe must Ray’si T-särk on rinna ümber pingul, et rõhutada kehaosi, mille ülespumpamisega ta on kõvasti vaeva näinud. Kutt pühib käsi rasvase rätiku sisse, mis tal konksuga vööl ripub, ja viskab mulle pilgu.
„Mida läheb?”
Tema hääl meenutab nuga, mis end teiste inimeste peal teritab, see on nii hirmutav, et ma ei kujuta ette, mismoodi see siis veel kõlaks, kui ta kellegi peale karjuks. Enne kui ma jõuan küsida, kas tema on Ray, märkan mehe särgil nimesilti Saul. Kutt keerab kõrva minu poole ja palub mul korrata, justkui oleksin ma midagi öelnud ja ta poleks seda kuulnud.
Enamasti on mu kogelus konstant. See on mulle tuttavam kui ükski teine asi minu juures, aga kui ma väsinud olen, siis võib see muutuda talumatult ettearvamatuks, umbes nagu Mattie, kui too nelja-aastaselt küla vahel peitust mängis, ilma et oleks kellelegi öelnud, et ta mängima hakkab. Ma pean praegu rääkima, aga pole mõtet korraldada etendust kellelegi, kes ei pruugi anda mulle seda, mida ma tahan, niisiis köhatan kurgu puhtaks, haaran salvrätikorvi kõrvalt väikese lamineeritud menüü ja otsin sealt midagi odavat. Heidan Saulile rõhutatud pilgu, osutan kõri ja suu poole: vabandust!, justkui oleks mul mingi kuradi kõripõletik. Koputan sõrmega menüüle, et mees taipaks, et praegu käib suhtlemine. Tema pilk järgib mu sõrme, mis teeb kop-kop-kop: Kohv…$2.00.
Mõne hetke pärast libistab mees mulle kruusi nina alla ja ütleb: „Et ei tuleks mingit arusaamatust – sa ei või seda siin õhtu otsa timmida. Joo kuumalt ära või telli söök juurde.”
Lasen aurul oma näo ümber keerelda, enne kui esimese lonksu võtan. Kohv kõrvetab mu keelt ja kurku, see äratab mind kiiremini üles, kui kofeiin iial suutnud on, aga maitse tundub nii kange, et ka selle peale võib kindel olla. Panen kruusi käest ja märkan teenindusluugi juures ühte naist. Tal on seljas samasugune must Ray’si T-särk nagu Saulilgi, ja ta meenutab mulle pisut nooremas eas May Bethi, ainult et teenindaja juuksed on mustaks värvitud. May Bethi juuksed on üleni hallid, sekka väheke tumedat. Mõlemad on aga ühtmoodi punapõsised ja teravate näojoontega, kaelast allapoole seevastu ümaramad ja ebamäärasemad. Pehmemad. May Beth võttis mind sülle ja hoidis enda ligi, kui keegi teine seda ei teinud – kuni ma selle jaoks liiga suureks kasvasin –, ning mulle meeldis tema pehmus. Luban mälestusel manada mu huultele ettevaatliku naeratuse. Kingin selle teenindajale. Ta kingib oma naeratuse vastu.
„Sa vahid mind sihukse näoga, nagu sa tunneks mind,” ütleb ta.
Veel üks asi peale juuste, mis teda May Bethist eristab – hääl. May Bethi hääl meenutab murenevaid suhkrutükke. Selle naise hääl on otsekui õunakorvike. Või ehk polegi asi hääles, ma tunnen hoopis õunapiruka lõhna. Letist paar sammu edasi seisab koogiriiul, mille otsas troonib einela kuulus õunapirukas, pehmed siirupised puuviljatükid peidus ilusa helbelise lehttainakihi all. Mul hakkab suu vett jooksma ja ma tean, et olen elus kibedamatki nälga tundnud, aga see karamelli-kaneeli-suhkrumusi on nii eksitav, et ma ei suuda meenutada, millal. Mu kõht koriseb. Naine kergitab kulmu ja siis ma märkan, et tema parema rinna kohale kinnitatud nimesilt ütleb Ruby. Seda nime on sitaks raske üle huulte pressida.
„Unusta ära, Roo,” ütleb Saul iseteenindusleti tagant. „Ta ei saa rääkida.”
Ruby pöördub minu poole. „Tõsi või?”
„…”
Panen silmad kinni. Blokk on ees: igavikupikkune hetk, kui mul on suu lahti ja midagi ei toimu – vähemalt mitte väliselt. Sisimas on sõna olemas ja selle vormimine on nii raske, et ma tardun, tunnen, nagu oleks ühendus katkenud.
„S-sa m…” Võitlen m-i eest, rähklen endasse tagasi. Avan silmad. Tajun, kuidas minu kõrval istuv neiu mind jõllitab. Ruby ei pilguta silmagi ja ma olen talle selle eest tänulik, aga samas ka vihane, sest säärane sündsustunne, mida igaüks peaks ilmutama, ei ole ju midagi eriliselt tänuväärset. „Sa m-meenutad m-mulle ühte t-tuttavat.”
„Heas mõttes või?”
„Jah.” Noogutan, mul on eduka tulemuse üle pisut hea meel. Jah.
„Ma arvasin, et sa ei räägi,” lausub Saul ükskõikselt.
„Tahad midagi kohvi kõrvale?” küsib Ruby.
„P-pole v-vaja.”
Naine torutab huuli. „Tead, et sa ei saa seda siin õhtu otsa timmida.”
Isver! Köhatan kurgu puhtaks.
„Ma m-mõtlesin, et äkki ma t-tohin s-sult üht asja k…” Küsida. „Uurida.”
Mõnikord õnnestub mul kogelus üle kavaldada. Ässitan selle üles ühte sõna ära rikkuma ja vahetan sõna viimasel hetkel teise vastu, ja miskipärast ei jõua kogelus mulle järele. Kui ma selle nõksu avastasin, siis arvasin, et nüüd olen prii, aga ei – ma jäin hoopis teistpidi lõksu. See on väga kurnav, kui tuleb teha nii palju mõttetööd nii lihtsa jutu jaoks, mille peale teised õieti ei mõtlegi. Ja see pole aus – aga elus pole paljud asjad ausad.
„Ikka,” kostab naine.
„Kas R…” Sulen korraks silmad. „Ray on siin?”
Ruby võpatab. „Suri paar aastat tagasi.”
„V-vabandust!” Raisk.
„Milleks sul Rayd vaja?”
„Kas sina oled s-siin kaua t-töötanud?”
„Varsti kolmkümmend aastat.” Ta seirab mind. „Milles asi?”
„T-tahaks üht inimest üles o-otsida.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
