võib-olla boileri jaoks mõeldud küttepuude transportimiseks; nüüd kasutati seda ainult kommunikatsioonivahendina.
„Tere, Esther!” kajas šahtist minuti pärast Peter Solari hääl. „Rõõm kuulda, et sa pole enam kadunud.”
„Tere, isa!” hüüdis ta vastu. „Mida sa sel nädalal vaatad?”
„Mul on hetkel käsil „Mork & Mindy”. Ei vaadanud seda, kui see esimest korda jooksis. Päris naljakas kraam.”
„Tore kuulda.”
„Armastan sind, kullake.”
„Mina sind ka.” Esther sulges liftiukse ja suundus oma magamistoa poole; koridoris põlevad sajad küünlad sisisesid, kui tema juustest ja riietelt langevad tilgad neid pritsisid. Tema tuba meenutas natuke neid maailmalõpufilmidest tuttavaid pommivarjendeid, kuhu on kogutud kõiksugu kunsti Louvre’ist ja Rijksmuseumist ja Smithsonianist, et päästa inimkonna pärandist, mida veel päästa annab. Enamik mööblist kuulus kunagi tema vanavanematele: must metallist voodiraam, tiigipuust kirjutuslaud, nikerdustega kirst, mille tema vanaisa oli kusagilt Aasiast toonud, Pärsia vaibad, mis katsid suuremat osa põrandast. Kõik, mida Estheril oli õnnestunud vanavanemate armsast väikesest kodust päästa. Erinevalt ülejäänud majast, mis oli paljas ja kõle, kui mitte arvestada teibitud lüliteid ja küünlaid, olid tema toa seinad kaetud raamitud maalide ja India seinavaipadega, ning pikitud raamaturiiulitega, nii et punast tapeeti nende all polnud enam õieti nähagi.
Ja kostüümid. Igal pool olid kostüümid. Kostüümid, mis mahtusid vaevu riidekappi. Eri valmimisjärgus kostüümid, mis rippusid laest. Nööpnõeltega kolmele vintage rätsepamannekeenile kinnitatud kostüümid; hiiglaslikud rõngasseelikud ja sädelevad mustad kleidid ja metsarohelised naharibad, mis olid nii pehmed, et tundusid käte vahel nagu sulatatud šokolaad. Paabulinnusuled ja pärlikeed ja messingist taskukellad, mis näitasid kõik eri aega. Singeri õmblusmasin – tema surnud vanaema oma –, mille peale olid laotatud lõigete ootel sameti- ja siiditükid. Iga voodiposti külge oli riputatud kümmekond maski. Terve kummut oli meigiasjade päralt – potsikud täis kuldset sädelust ja türkiisikarva lauvärve ja kriitvalget näovärvi ja vedelat lateksit ning huulepulgad, mille toon oli nii punane, et seda oli valus vaadata.
Eugene keeldus tavaliselt tema tuppa minemast, sest kogu see tohuvabohu muutis selle pimedamaks, kui see tegelikult oli, aga ka sellepärast, et lüliti ei olnud jäädavalt sisselülitatud asendisse teibitud ja teoreetiliselt võis mõni kuri vaim, kui tollel peaks selline tahtmine tulema, selle välja lülitada. (Kurjad vaimud tekitasid Eugene’ile palju peavalu. Ta mõtles nende peale tihti. Väga tihti.)
Esther pani korvi käest ja hakkas oma märga keepi seljast võtma, kui märkas, et toa kaugemas nurgas seisab koorma all vaaruva riidenagi kõrval ilmutus. Hephzibah Hadid oli sallide puntra taga pooleldi peidus, silmad pärani nagu vaimul, kes on end kogemata näha lasknud.
„Issand, Heph,” ütles Esther rinnust haarates. „Me ju rääkisime sellest. Sa ei saa siia lihtsalt hääletult sisse hiilida.”
Hephzibah saatis talle vabandust paluva pilgu ja astus nurgast välja.
Nende sõpruse esimesel kolmel aastal oli Esther olnud täiesti veendunud, et Hephzibah on tema kujuteldav sõber. Olgem ausad, Hephzibah ei rääkinud kellegagi ja õpetajad ei kutsunud teda kunagi tahvli ette, sest ta ei rääkinud kellegagi, ja ta lihtsalt nagu hõljus Estheri ümber ning järgnes talle igale poole, mille vastu Estheril polnud midagi, sest ta oli tõeliselt ebahuvitav laps, kellel oli vaid paar sõpra.
Hephzibah’ juures oli kõik pikk ja peenike – pikad peenikesed juuksed, pikad peenikesed jäsemed – ning oma tuhkblondide juuste ja heledate silmadega meenutas ta väga Bar Refaelit.
Enne, kui Esther jõudis isegi keebi seljast võtta, haaras Hephzibah temast kinni ja kallistas teda rohmakalt – mis oli tema puhul haruldane õrnusepuhang – ning läks siis tagasi nurka seisma, vaadates Estherit pilguga, mis küsis: „Mis juhtus?” Nende kümne aasta jooksul, mis nad olid teineteist tundnud, olid nad mitteverbaalse suhtluse päris hästi käppa saanud. Esther teadis, et Heph oskas rääkida – ta oli ükskord kuulnud, kuidas tüdruk oma vanematega räägib –, aga Hephzibah oli talle peale sattunud ega olnud pärast seda temaga kuu aega rääkinud. Või pigem mitte mitte rääkinud. Mida iganes.
„Jonah Smallwood röövis mind. Mäletad seda poissi proua Price’i tunnist, kes ajas mulle kärbseid pähe, nii et ma temasse ära armusin, ja haihtus seejärel õhku?”
Hephzibah vaatas teda kurja pilguga, mida Esther tõlgendas kui: „Jah, mäletan küll.” Seejärel viiples Heph: „Kas ta tõmbas sul jälle vaiba alt?”
„Jah. Pettis mult välja viiskümmend viis dollarit ja varastas mu käevõru, mis vanaemale kuulus, ja telefoni ja müslibatooni.” Hephzibah’ ilme muutus vihaseks. „Jah, ma tean, müslibatooni vargus oli tõesti löök allapoole vööd. Ma olen ka vihane.”
„Aga me ikka läheme peole, eks?” viiples Hephzibah. Kuigi nad said lastena suhtlemisega väga hästi hakkama, sai neile teismeeas selgeks, et neil oleks võib-olla vaja natuke keerukamat süsteemi kui pantomiim, niisiis maksid Hephzibah’ vanemad kinni kõigi kolme – Hephi, Eugene’i ja Estheri – viipekeeletunnid.
Esther ei tahtnud „ikka” peole minna. Ta ei olnud algusest peale sinna minna tahtnud. Peod tähendasid inimesi ja inimesed tähendasid silmi ja silmad tähendasid põhjalikku uurimist ja puurivaid pilke, mis pugesid talle naha alla nagu väikesed kriitilised mardikad, ning kriitika tähendas paanikahoogu avalikus kohas, mis tõi kaasa veel rohkem kriitikat. Aga Heph pani käed risti ja nõksatas peaga välisukse suunas – žest, mida Esther tõlgendas kui „See on mittevaidlustatav sõbrasoov”.
„Oeh, olgu. Las ma panen end valmis.”
Hephzibah naeratas. „Me peaksime ilmselt Eugene’i kaasa võtma,” viiples ta.
„Tõsi. Kui ema välja läheb… ei saa me teda mingil juhul siia üksi jätta.”
Eugene ei suutnud mitte ainult pimedas olla, ta ei suutnud ka öösel üksinda kodus olla. Asjad tulevad sind kummitama, kui sa üksinda oled – või vähemalt nii ta väitis.
Niisiis läks Esther venda kutsuma.
Eugene’i magamistuba oli tema oma vastand: paljad seinad ja mitte mingit mööblit peale üheinimesevoodi, mis asetses toa keskel, täpselt laetule all. Eugene lamas oma õhukesel madratsil ja luges, ümbritsetuna tosinast lambist ja veel kolm korda suuremast hulgast küünaldest, nagu olnuks ta omaenda matusel. Mida ta mõnes mõttes oligi. Igal õhtul, kui päike loojus, Eugene otsekui tuhmus, asendudes õõnsa olendiga, kes liikus vaikselt läbi maja, üritades endasse imada kõiki saadaolevaid valgusosakesi, et tema nahk põleks piisavalt heledalt ja suudaks pimeduse eemale peletada.
„Eugene,” ütles Esther, „kas sa tahad peole tulla?”
Poiss tõstis pilgu raamatult. „Kuhu?”
„Vanasse niklitehasesse. Seal tehakse lõket.”
Elav tuli oli, vähemalt Eugene’i arvates, ainuke usaldusväärne valgusallikas ja ta kummardas seda hardamalt kui ükski koopainimene. Ta ei lahkunud kodust kunagi ilma taskulambi, varupatareide, välgumihkli, tikkude, tulehakatise, õliga immutatud lapi, puupulkade, vibupuuri, tulekivi ja mitme tulesüütajata. Tänu skautlusele oli ta osanud kaheksa-aastasest peale käepäraste vahenditega tuld teha. Eugene oleks
