kes jalutasid aiaservas tiiki ääristavate pöökide poole.
Klõps: ma tegin pildi.
Kuid ülejäänud mälestused sellest päevast on seotud pigem Greville’iga. Kui ta minu kõrval kükitas ja näitas, kuidas kaamera töötab, püsis mul üle kõige meeles lõhn, mida levitas pumat või makassari õli, millega ta oma juukseid silus – keedukreemi ja jasmiini hõng. Ma arvan, et ta võis kasutada Rowlandi makassari õli. Ta suhtus oma riietesse ja välimusse piinliku täpsusega, otsekui oleks ta alati ühel või teisel moel vaatamiseks väljas, või, nagu ma praegu mõtlema hakkan, otsekui hakataks temast pilti tegema. Võib-olla asi oligi selles – inimesena, kes pildistas teisi nende parimais rõivais, sai ta eriti teadlikuks sellest, kuidas ta ise iga hetk välja nägi. Ma arvan, et ma nägin teda sassis juustega või korratuna ainult ühel korral … Aga küll me veel jõuame selleni.
Beckburrow, Ida-Sussex, meie kodu. Tegelikult sündisin ma Londonis, Hampsteadi külas, kus me üürisime Well Walkis kahekordset majaosa, nõmmest vaid saja jardi kaugusel. Me lahkusime Hampsteadist, kui ma olin kaheaastane, sest isa sai ajutiselt rikkaks tänu autoritasudele, mida talle maksti siis, kui Eric Maude lavastas tema lühijutu „Belladonna annetus”. Ta ostis selle ootamatult sülle kukkunud rahaga neljaakrise aiaga vana maja poole miili kaugusel Ida-Sussexis asuvast Claverleigh’ külast (Herstmonceux’ ja Battle’i vahel). Ta laskis ehitada juurde uue köögitiiva ja magamistoad teisele korrusele ning pani sisse elektrivalgustuse ja keskkütte – see kõik oli 1910. aastal väga uuepäratsev. 1965. aastal kirjutati raamatus „Inglismaa ehitised: Sussex” Beckburrow’ kohta nii:
CLAVERLEIGH, lõunapoolsete kriidikõrgustike jalamil asuv väike küla, millel ei ole planeeringut, küll aga ohtralt sarmi. Üks looklev tänav lõpeb lõunapoolses otsas väikese kirikuga, pühendatud JAAKOBUS NOOREMAle (1744, ehitatud 1865 ümber abitus klassitsistliku stiili värdversioonis) … BECKBURROW, mööda Battle’i teed minnes poole miili kaugusel idas, suur mahukas 18. sajandi maamaja, kivikatusega, meeldivatest materjalidest – telliskivi, ränikivi, lubjakivi – ning ühe katuseviilu all on säilinud puust sõrestik. Vana fassaadi väikesed kesk-piidaga aknad annavad hoonele erakordselt toeka ilme. Mõõdukad George’i ajastut järele aimavad lisandused (1910) ja järsu kallakuga kelpkatus. Silmatorkamatu; kodu, mis on pigem elamiseks kui teistele oma maitse demonstreerimiseks. Toekas laudvooderdisega KÜÜN.
Just nii ma end Beckburrow’s alati tundsingi – see oli „kodu, mis on elamiseks”. Meie, Clay pere, olime seal õnnelikud, või nii mulle vähemalt kasvades tundus. Isegi pärast seda, kui papa kõhna, kergesti ärrituva ja kirjutamisvõimetuna sõjast koju tuli, jäi mulje, et selle paiga heasoovlikus kaisutavas õhustikus ei ole õieti midagi muutunud. Meil olid lapsehoidja, kaks teenijat, kokk (proua Royston, kes elas Claverleigh’s) ja aednik/meistrimees nimega Ned Gunn. Ma käisin Battle’is tütarlastekoolis, kuhu Ned Gunn sõidutas mind jahikaarikuga, kuni me 1914. aastal auto soetasime ja Ned Gunn oma saavutuste nimekirja autojuhi ameti lisas.
Kui isa koju tuli, tundus sellel vahetult sõjale järgnenud ajal, et ainsana pakkusid talle rõõmu pikad jalutuskäigud, mis viisid üle kriidikõrgustike mere äärde, Pevensey ja Coodeni randadele. Ta marssis kodust välja, suunas kergelt sõgeda vilepillipuhuja kombel oma lapsi ja sõpru-sugulasi, kes juhtusid parasjagu kaasas olema, ning kihutas meid edasi. „Reipalt aga sammume, muudkui edasi!” karjus ta meile üle õla, kui me venima ja ümbrust uudistama jäime.
Ema tuli meile hiljem järele ja meid sõidutati õhtul koju Beckburrow’sse. Ent kui me randa jõudsime, oli kohe selge, kuidas isa tuju võis järsult muutuda. Jalutuskäigu uljas meeleolu taandus sõnaahtra tujukuse ees ning ta istus ja silmitses piipu suitsetades merd. Me ei mõelnud selle üle kunagi pikemalt järele. Su isa sündis tujukana, oli emal kombeks öelda, kogu aeg põeb millegi pärast. Ta on kirjanik, kes ei suuda kirjutada, ja see teeb ta pahuraks. Ja nii me kannatasimegi välja tema lõputud vaikimised, mille vahel tuli ette põrgulikke tiraade, kui ta kannatus viimaks katkes ja ta mööda maja marssis, kõigi peale karjus ja kõminal nõudis „Kõigest natuke rahu ja vaikust, issanda armu nimel! Kas seda on tõesti palju palutud?” Me tegime siis lihtsalt minekut ja ema rahustas ta maha, viis ta midagi kõrva sosistades tagasi kabinetti. Mul pole aimugi, mida ta isale ütles, aga tundus, et see mõjus.
Ükskõik kui veidrad vanemad tegelikult ka pole, paistavad nad oma võsukestele alati „normaalsed”. Tõepoolest, kui hakkad aegamisi aru saama, kui pentsikud su vanemad tegelikult on, tähendab see küpsemist – see on märk, et kasvad suureks, saad omaette isiksuseks. Neil varastel aastatel Beckburrow’s – sinna kolimisest alates 1920. aastate keskpaigani – ei paistnud meie väikesel maailmal midagi viga olevat. Teenijad tulid ja läksid, aed lokkas, paistis, et Peggy on mingisugune imelaps klaverimängus, väike Xan kasvas üpriski vaoshoitud, mõtlikuks ja peaaegu kohtlaseks poisiks, kes võis end tundide viisi lõbustada sellega, et joonistas peotäie keppide ja lehtedega keerukaid mustreid või ehitas lõunapoolse muruplatsi ojakesele tammi, võlus välja terve jõgede, järvede ja niisutuskanalite riigi ning saatis väikesi balsapuust parvesid pisikestele avastusretkedele. See andis talle tegevust terveks päevaks, kuni ta õhtusöögile kutsuti.
Kuidas oli lugu meie Amoryga? Kuidas oli minuga? Seni ei midagi märkimisväärset. Pärast tütarlastekooli Battle’is tuli põhikool Hastingsis. Siis teatati 1921. aastal, et ma sõidan ära – Amberfieldi internaatkooli Worthingi lähedal. Kui ma Amberfieldi läksin (ema saatis mind, Ned oli roolis) ja me mööda teed Beckburrow’st eemale sõitsime, teadvustasin ma elus esimest korda tõelist valu, ülekohut ja pettumust, mis andsid kokku reetmise. Ema ei võtnud mind kuulda: „Sa oled õnnega koos, see on suurepärane kool, ära tee tüli. Ma ei salli tühja tüli ja sekeldajaid.”
Muidugi tulin ma pühadeks koju, kuid ainsa eemalolijana tundsin end pisut kõrvalisena. Küünist oli tehtud Peggy muusikatuba – see oli tahveldatud, värvitud, vaip põrandal ja varustatud väikese tiibklaveriga, mille taga teda õpetas proua Duplessis Brightonist. Xan luusis ringi aias ja maja ümbritsevatel teedel – tõsine poiss, kelle harv naeratus muutis kõike. Tundus, et isa veetis suurema osa nädalast Londonis, kus ta otsis mingisugust kirjandusega seotud tööd. Ta sai poole kohaga toimetajatööd ajakirjas Strand ning luges mitme kirjastuse jaoks käsikirju. „Belladonna annetuse” rahapada hakkas tühjaks saama. 1919. aasta lavastus New Yorgis võeti kuu aja pärast mängukavast maha, kuid postiga saadeti tšekke edasi – kunagi eduka näidendi salapärane ja kestev pärand. Mulle näis, et ema oli päris rahul sellega, et sai suurt majapidamist juhtida või Lewes’i rahukohtu pingil istuda või Ida-Sussexi külades Claverleigh’ ümbruses heategevust korraldada – peod, tombolad, kirbuturud.
Ja aeg-ajalt käis meil Londonist Greville. Mulle näis, et ainult Greville on mu sõber, ja ta õpetas mind paremini pildistama, vahetama Box Brownie 2A Kodak Juniori vastu, millel oli väljakäiv concertina bajonetiga objektiiv, ning ühel salapärasel pärastlõunal tegi ta sahvrist pimiku, pakkis lahti oma ilmutusvannid ja vänge lõhnaga pudelid ning näitas mulle jahmatavat alkeemiat, mida kujutas endast filmile püütud piltidest kemikaalidega – ilmuti, stopplahus, kinnisti ja loputamine – imeväel negatiivide tegemine, ja nendest sai omakorda trükkida mustvalgeid pilte.
Oma pagenduse pärast tundsin aga endiselt närivat, pakitsevat vimma. Ühel päeval võtsin kokku piisavalt julgust, et küsida emalt, miks mina pidin mujale kooli minema, kui Peggy ja Xan tohtisid ometigi koju jääda. Ema pani mu istuma ja võttis kätest kinni. „Peggy on geenius,” ütles ta elavalt, „ja Xanil on probleemid.” Ja oligi kõik, rohkem sellest juttu ei tehtud, kuni mu isa lõpuks täiesti hulluks läks.
BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977
Ma toidan oma ustavat ja armastavat labradori Flami ning kui suveõhtu vaikselt kohale hiilib, süütan õlilambid. Oma väikese külmkapi, pesumasina, raadio ja muusikakeskuse jaoks kasutan diiselgeneraatorit.
