levitab – põleva tahi vaevumärgatav loitlemine, virvendav vahukomm, mis loob selle õrna varju hubina ja annab toale kuidagi elavama – hingava, tuksleva – ilme.
Barrandale’i ei saa tegelikult saareks nimetada. Seda eraldab Šotimaa läänerannikust kitsas „väin”, mille läbimõõt on kõige laiemas kohas ehk viiskümmend-kuuskümmend jalga. Ja väina kohal on „Atlandi sild”, nagu meile, kohalikele, meeldib seda suureliselt nimetada. On ka teine saar veel kuulsama, uhkema, vanema kivisillaga (meie oma on tehtud kandetaladest ja raudteeliipritest, kuid on kümme jalga pikem, mis tekitab tunde, et oleme õige pisut paremad: meie ületame suuremat Atlandi ookeani lõiku). Sellegipoolest on Barrandale vastuvaidlematult saar ning üle silla – üle väina – sõitmine loob peaaegu teadmatult saarementaliteedi.
Tuli välja, et minu eraldi koolitamine – nagu ma hiljem teada sain – oli ühe testamendi tulemus. Vanatädi (emapoolse vanatädi Audrey) surmaga pärandati Clay perele esmasündinu Amory koolitamiseks teatav summa. Isa jõudsalt kahanevast ja korrapäratust sissetulekust ei oleks piisanud Amberfieldi õppemaksu tasumiseks, aga kui mind ei oleks sinna või mõnda sarnasesse kooli saadetud, ei oleks me pärandust kätte saanud. Meie elu võivad kujundada täiesti kummalised, tundmatud hoovused. Miks mu vanemad mulle sellest ei rääkinud? Miks nad tegid näo, et see oli nende otsus? Mind viidi Beckburrow’ tuttavast mugavusest ja kindlustundest ära ning ma pidin veel tänulik olema, sest olin privilegeeritud.
Mu ema oli pikka kasvu, prillidega, üksjagu kohmakas naine. Kui ta ka oma laste vastu mingisugust kiindumust tundis, õnnestus tal seda igatahes ülimalt edukalt varjata. Ta kasutas kogu aeg kaht väljendit: „Ma ei taha tühjast tüli” ja „Säh sulle kooki moosiga”. Ta oli meiega kogu aeg kannatlik, kuid viisil, millest võis välja lugeda, et tema mõtted olid mujal, et oli palju huvitavamaid asju, mida ta võis teha. Me kutsusime teda alati „emaks”, nagu see oleks mingi kategooria, definitsioon, mitte aga ei kajasta meie suhet, otsekui oleksime öelnud „rauakaupmees” või „ajaloolane”. Meie vahel leidsid aset sellised sõnavahetused:
MINA: Ema, kas ma saaksin veel blanmanžeed, palun?
EMA: Ei.
MINA: Miks mitte? Seda on ju veel palju järel.
EMA: Sest ma ei luba.
MINA: Aga see pole aus!
EMA: Säh sulle kooki moosiga!
Ema Coodeni rannas 1920. aastatel. Tehtud minu 2A Kodak Jnr kaameraga. Xan naerab tema taga.
Me ei näinud ema ja isa vahel kunagi mingeid helluseavaldusi – samas pean tunnistama, et ma ei näinud ka mingeid märke vimmast või vaenulikkusest.
Minu isa isa Edwin Clay oli kaevur Staffordshire’st, kes käis Mehhaanikainstituudis õhtukoolis, haris end, omandas ameti ning jõudis oma karjääriga kirjastuse Edgeware & Rackham direktori ametikohale, kus temast sai lõpuks viie ehitustööstust teenindava kaubandusajakirja peatoimetaja. Ta sai nii rikkaks, et võis oma kaks poega erakooli panna. Minu isa oli nutikas poiss, sai stipendiumi Oxford Lincoln College’is õppimiseks ning hakkas elukutseliseks kirjanikuks (tema noorem vend Walter hukkus 1915. aastal Jüüti lahingus). Ju see hüpe ühe põlvkonna piires oli tähelepanuväärne, kuid ometi adusin isa juures alati seda tuttavat segu uhkusest oma saavutuste üle ja kui mitte häbist, siis ujedusest, ebalusest: inglaslikust sotsiaalsest ebalusest. Kas keegi võtab kirjanikuna tõsiselt teda, kaevuri poega? Ma usun, et üks põhjus, miks ta ostis Beckburrow, seda laiendas ja maal elas, oli soov endale tõestada, et see ebakindlus on nüüd mõttetu ja täiesti kadunud. Temast oli saanud läbinisti keskklassi liige, mitme head vastukaja leidnud raamatu edukas autor, kes on abielus kohtuniku tütrega, tal on kolm last, ta elab suures ja kadestusväärses maamajas Ida-Sussexis. Ometi ei olnud ta sugugi õnnelik mees. Ja siis tuli sõda ja kõik läks halvasti.
Ma arvan, et hakkan võib-olla täna õhtul kõiki neid fotokarpe sorteerima. Või siis mitte.
Aasta 1925. Amberfieldi tütarlastekool Worthingis. Minu parim sõbranna Millicent Lowther pani ette valevuntsid ja silus neid sõrmeotstega.
„Ma muud ei leidnud,” ütles ta. „Paistis, et neil olid ainult habemed.”
„See on täiuslik,” ütlesin ma. „Ma tahan lihtsalt ettekujutust, mis tunne see on.”
Me istusime põrandal, seljad vastu seina. Ma nõjatusin ettepoole ja suudlesin teda õrnalt huultele, mitte kuigi suure survega.
„Ära aja suud prunti,” ütlesin ma ega tõmbunud eemale. „Mehed ei aja suud prunti.” Kokkupuude valevuntsidega ei olnud ebameeldiv, kuigi kui mulle valida antaks, eelistaksin alati raseeritud ülahuult. Ma liigutasin end pisut, muutsin nurka ja tundsin, kuidas karvad mu põske torkisid. Ei, see oli talutav.
Meie, vanemad tüdrukud, harjutasime Amberfieldis pidevalt suudlemist, aga tuleb tunnistada, et see kogemus ei erinenud oluliselt oma sõrmeotste või käsivarre sisekülje suudlemisest. Kuna ma ei olnud kunagi mehega suudelnud ja olin nüüd seitsmeteistkümneaastane, ei saanud ma päriselt aru, miks selle ümber nii suurt lärmi löödi, nagu oleks öelnud mu ema.
Me eemaldusime teineteisest.
„Vuntsidega silmarõõm?” küsis Millicent.
„Tegelikult mitte. Lihtsalt Greville kasvatas endale vuntsid ja ma tahtsin näha, mis tunne see võiks olla.”
„Kütkestav Greville. Miks sa teda külla ei kutsu?”
„Sest ma ei taha, et sinusugused isendid talle silmi teevad. Kas sa suitsu tõid?”
Me ostsime sigarette ühelt Amberfieldi aednikult, rumalalt jänesemokaga sellilt nimega Roy.
„Oi, jah,” ütles Millicent ja koukis taskust välja väikese kokku-volditud paberi ja tikutoosi. Mulle meeldis Millicent väga – ta oli tark ja sardooniline, peaaegu sama sardooniline kui mina –, kuid ma oleksin eelistanud, et tal oleksid olnud täidlasemad huuled, nii et oleks parem suudlemist harjutada – tal polnud ülahuult ollagi.
Ma keerasin ühe väikese Woodbinesi odava sigareti emalt varastatud eebenipuust sigaretipitsi sisse.
„Kõigest Woodbines?” ütles ta. „Päris alandav, ma kardan.”
„Sa ei saa oodata, et selline vaene proletaarlane nagu Roy suitsetaks Craven „A”-sid.”
„Roy, lihtne toi. Küllap mitte, aga need kõrvetavad küll kurku.”
„Ja pea käib ringi.”
Ma süütasin Millicenti sigareti ja siis enda oma ning me puhusime pahvides suitsu lae poole. Me olime minu „pimikus”, keemialabori kõrval asuvas konkus.
„Jumal tänatud, et su kemikaalid nii vastikult haisevad,” ütles Millicent. „Mis see lõhn üldse on?”
„Kinnisti. Seda nimetatakse naatriumhüposulfitiks.”
„Mind ei üllata, et keegi ei ole veel sinu väikeses pesakeses sigaretisuitsu hoomanud.”
„Mitte kordagi. Kas „hoomanud” on ikka sobiv sõna?”
„See on sõna, mida tuleks rohkem kasutada,” kostis Millicent – mulle tundus, et pisut enesega rahulolevalt, otsekui oleks ta selle verbi ise sealsamas välja mõelnud.
„Aga
