Ma arvan, et ta on sootu …” Ma pahvisin sigaretti ja tunnetasin peapööritust. „Ma usun, et ta ei tea, mida ta tegelikult tunneb.” Lapsetapja nimi oli tegelikult preili Milburn, ta oli keemiaõpetaja ja mul oli tema ees suur tänuvõlg. Ta oli mulle selle konku eraldanud ja julgustas mind selles pimikut püsti panema. Tal olid paksud kitkumata kulmud, mis said tema ninajuurel peaaegu kokku, sellest ka tema hüüdnimi.
„Aga kas meie ei ole femme’id?” küsis Millicent. „Kui me niimoodi teineteist suudleme?”
„Ei,” ütlesin ma. „Me teeme seda ainult selleks, et end harida, et mõista, mis tunne on mehega suudelda. Me ei ole kibestunud, kullake.” „Kibestunud” tähendas Amberfieldi slängis „perversne”.
„Miks sa siis oma onu suudelda tahad? Fui!”
„Lihtne – ma olen temasse armunud.”
„Ja sa ütled, et ei ole kibestunud!”
„Ta on kõige ilusam, vaimukam, lahkem, sardoonilisem mees, keda ma olen iial kohanud. Kui sa kunagi tema seltskonnas viibiksid – mitte et seda ealeski juhtuks – siis sa mõistaksid.”
„See lihtsalt tundub mulle pisut pentsik.”
„Kõik siin elus on pisut pentsik, kui mõtlema hakata.” Ma tsiteerisin isa – ta tavatses seda aeg-ajalt öelda.
Millicent tõusis püsti, sigaret huulte vahel, ja pigistas oma väikseid rindu.
„Ma lihtsalt ei kujuta ette, et mõni mees teeb seda minuga … Hõõrub mu rindu. Kuidas ma end tunneksin, reageeriksin? Võibolla tekib mul tahtmine talle virutada.”
„Sellepärast ongi parem, et me kõigepealt siin kõike proovime. Ühel päeval pääseme siit džunglist minema, me saame vabaks. Meil peab olema mingi ettekujutus sellest, kuidas asjad käivad.”
„Mis sul viga,” ütles Millicent vastumeelselt. „See maailm, kus sina liigud – kirjanikud, seltskonnafotograafid … Minu isa on puidukaupmees.”
„Ma ei reeda su saladust.”
„Pirts! Pirtsude kuninganna!”
„Ma ei ole snoob, Millicent. Mu vanaisa oli Staffordshire’ kaevur.”
„Ma lihtsalt tahaksin, et mu isa oleks pigem kirjanik kui puidukaupmees, muud ei midagi.” Millicent võttis valevuntsid ettevaatlikult eest ja kustutas sigareti.
„Kas suudleme veel?” küsis ta. „Me ei ole veel keelega proovinud.”
„Kibestunud naine! Sul peaks häbi olema.” Ajasin end püsti ja läksin nööril kuivavaid pilte vaatama. Kaugel koridoris helises kell.
„Ma pean vist nooremaid isendeid juhendama,” sõnas ta. „Hiljem näeme, kullake.”
Ta läks ära ja ma võtsin fotod ettevaatlikult pesupulkade vahelt maha. Ma ei trükkinud kõiki ilmutatud negatiive, sest ma ei tahtnud paberit kontaktkoopia lehtedele raisata. Ma uurisin negatiivi suurendusklaasiga ja olin sageli oma lõpuks tehtud valikus väga kindel. Otsus pilt trükkida oli kuidagi määrav selles, mis tundeid foto minus tekitas, ja iga väljavalitud pilt sai endale pealkirja. Ma ei tea, miks ma seda tegin – ju seal oli mingi ebamäärane seos maalikunstiga –, kuid tänu pealkirjale jäi foto mulle kergemini meelde ja kinnistus. Ma mäletasin peaaegu kõiki pilte, mille ma trükkisin – mäluarhiiv, album minu peas. Ma arvan ka, et selles elujärgus tundus kogu fotograafia protsess mulle endiselt hämmastav. See lõpmata maagiline protsess, kus kujutis jäädvustati põgusa valgusele paljastamise abil filmile ja seejärel loodi sellest ajahetkest kemikaalide ja paberi hoolsalt jälgitud reaktsiooniga mustvalge pilt, kätkes endiselt mingit veetlevat nõidust.
Nüüd, kus Millicent oli kella kutsel ära läinud, võtsin ma oma kolm uut – jäika, kuiva – fotot nöörilt alla ja asetasin väikesele lauale konku nurgas. Ma olin pannud fotodele pealkirjadeks „Xan lendab”, „Poiss kurika ja kaabuga” ja „Lidos”. Ma olin nende kõigiga rahul, eriti pildiga „Xan lendab”.
Aasta varem olime ühel palaval augustipäeval läinud Westbourne’i Ujumisklubisse Lidosse Hove’is, kus oli aakri suurune kütmata soolase vee bassein, mille ühes otsas oli kahekümne viie jala kõrgune hüppetorn. Xan pidi kolm korda hüppama, enne kui ma olin kindel, et olin ta tõesti õhus tabanud.
Xan lendab, 1924.
Lidos, 1924.
Poiss kurika ja kaabuga (Xan Clay), 1924.
Ma kirjutasin pealkirjad pehme pliiatsiga fotode tagaküljele, lisasin kuupäeva ja libistasin need oma lahtisesse albumisse. Kõik kolm fotot olid selles mõttes sarnased, et tegu oli spontaansete võtetega liikuvatest inimestest. Mulle meeldis pildistada tegutsevaid inimesi, kes kõndisid, tulid trepist alla, jooksid, hüppasid ja mis kõige tähtsam, ei vaadanud kaamerasse. Mulle meeldis, kuidas kaamera suutis jäädvustada seda mõtlematut peatatud liikumist: pilt inimesest, kes on ajas täiesti peatunud – nende järgmine samm, järgmine žest, järgmine liigutus igavesti lõpule viimata. Nad on lihtsalt niisama peatatud – minu – katiku liikumisega. Ma arvan, et teadsin isegi siis juba, et seda suudab teha üksnes fotograafia – nii enesekindlalt, nii sundimatult –, ainult fotograafial õnnestus aja peatamise trikk, meie eksistentsi millisekundi talletamine, mis võimaldas meil igavesti elada.
Kaks päeva hiljem olin kuuenda klassi õppetoas ja vahtisin Laura Hassalliga tõtt. Tema oli väljakutse esitanud, aga ma teadsin, et mina võidan – ma tulin võidujõllitamises alati võitjaks. Me tohtisime teineteisega rääkida, sihilikult keskendumist segada või tähelepanu mujale suunata, et silmside katkeks.
„Stanley Baldwin mõrvati,” ütles Laura.
„Nõrk. Väga nõrk.”
„Ei. Mõrvati küll.”
„Tore. Kohutav mees.”
Me muudkui jõllitasime teineteisele otsa, näod kahe jala kaugusel, lõuad kätele toetatud, teineteisega silmitsi. Kõik ülejäänud ruumis-viibijad valmistusid eksamiteks ega teinud meie võistlusest väljagi.
„Laura?”
„Jah?”
„Romulus ja Remus. Kas sa oled neist kuulnud?”
„Ah … Jahhhhh.” Ta ütles seda ärritunult nagu puupea.
„Kujuta siis ette,” alustasin ma arutlevalt, nagu oleks see mõte mulle äsja pähe tulnud, „kujuta ette, et Rooma asutas Remus, mitte Romulus.”
„Jah … Mis siis?”
„Sel juhul oleks linna nimi Reema.”
Laura mõtles sellele vaistlikult ja kaotas. Tema pilk värahtas.
„Põrgu! Kurat ja põrgu!”
Uksele koputati ja ilmus üks noorem isend. Ta vaatas mulle otsa. Noorematel isenditel oli lubatud rääkida vaid siis, kui neid kõnetati.
„Mis on, sa jälk laps?” küsisin ma.
„Jumal
