Örebro kesklinnas ühetoaline korter, mille ta kavatses üles öelda, kui nad koos Denise’i majja kolivad. Börje, Alberti vana isa, kes oli pensionil politseinik, elas samuti Hampetorpis. Suhe Albertiga oli alles nii värske, et nad polnud tema isale veel midagi öelnud.
Denise peatus ja murdis raja äärest närbunud lillevarre. Ta hoidis kuivanud taime halliks tõmbunud taeva taustal ja silmitses seda. See oli oma lihtsuses ilus, kui närtsinud lehed ära võtta ja kuprad alles jätta. Tekstiilikunstnikuna võis ta töötada ükskõik kus, kui oma mustrite kavandid välja võttis. Jätta maha ühetoaline korter Stockholmis ning elada kevadel ja suvel suvilas, see oli suurepärane võimalus materjali koguda. Kui ta maja ära remondib, võiks ehk Stockholmi-elamise maha müüa ja siia kolida.
Denise oli Albertiga kohtunud üle kolme kuu tagasi Örebro lossis kolmekuningapäeva ballil. Oli lumetorm ja rongiliikluses valitses kaos. Ent Denise’il oli õnnestunud Stockholmist Örebrosse tulla, et külastada ühte klaasikaaslast, kellega ta oli Facebooki kaudu tutvust uuendanud. Nad olid koos ballile läinud. Kolmekuningapäev oli olnud maagiline. Lossiõue viivat teed valgustasid vallikraavi tumedas vees peegelduvad tulelondid. Õues leegitsesid lõkked ja tõrvikud. Denise läks mööda Elgelbrekti[1.]-aegseid siledaks kulunud kivitreppe peokorrusele. Ta oli just üleriided seljast võtnud, kui Albert ta tantsima palus. Sellest saadik, kui nad viimati kaks aastat tagasi jaaniõhtul olid kohtunud, oli Albert kõvasti muutunud ning nägi ideaalselt istuvas smokingus tõeliselt peen välja. Sirged tumedad juuksed olid lühikeseks lõigatud ning ta oli endale habeme kasvatanud. Kerge kõõrdsilmsus, mida Denise tal lapsepõlvest mäletas, oli lihtsalt võluv. Nina oli sirge, lõug kindlate joontega ning huulil lai naeratus. Denise’ile oli Alberti juures alati meeldinud mehe tasane, mõnikord mustavõitu huumor.
Albert ei lasknud teda terve õhtu silmist ning tema suudlus tantsupõrandal tõotas võimalusi. Denise sai komplimente oma punase kleidi, peene soengu ja hiljem hotellitoas kauni rukkilillesinisest siidist aluspesu eest. Kui ta ütles, et see on tema enda õmmeldud, oli Albert pisut õrritavalt naeratades seda eriti hoolega vaadanud, rõivatükke uurinud ja puurinud ning tahtnud näha õmbluste pahupoolt, et kontrollida, kas need on ikka korralikult tehtud. Siis juhtus kõik see, millest Denise oli jõudnud tantsupõrandal veedetud tundide jooksul unistada. Ta oli mõnusalt jommis. Albert oli imeline armastaja.
Jennie sai muidugi pahaseks, et Denise ballil temaga ei olnud ja koos koju ei tulnud, nagu nad olid kokku leppinud. Kõige hullem oli koeraga. Denise jättis Saba Jennie juurde, ilma et oleks helistanud. Südametunnistus piinas teda, aga mida ta oleks siis pidanud tegema? Ta oli seal ja siis paugupealt armunud ning unustas aja ja ruumi.
Õhtust söömata ja välja minemata veetsid nad Stora hotelli kaheinimesevoodis kaks ööpäeva. Hotell oli peen ja paljude saladuste poolest kuulus. Räägiti, et lossist viis salakäik, pime tunnel, Svartå vee alla. Albert ajas talle Valge Daami müüdiga hirmu nahka.
Kes ta oli?
Õnnetu naine, kes pandi vastu oma tahtmist mehele. Kui pulmapidu hakkas läbi saama, läks ta enne meest hotellituppa. Külalised arvasid, et ta seab ennast ööks valmis, aga temal oli teine plaan. Et pääseda pulmaöö piinast ja ühteheitmisest mehega, keda ta põlgas, võttis ta endalt elu. Kui joobnud mees tuppa tuli, nägi ta, et naine ripub kahhelahju siibri küljes.
Jäta järele! Denise mõtles tahtmatult Verale, kes ei jõudnudki pruudiks saada. Ta nägi Alberti jutu ajal vaimusilmas Vera nägu.
Kui tuli on kustunud ja sa tunned näol külma tuuleiili, on see tema hingeõhk. Kui su rinnus miski rõhub ja sa hirmunult üles ärkad, surub tema sind vastu madratsit, on vihane, et surm oli ainus pääsetee. Vaata hommikul peeglisse, võib-olla on sul sinikad kaela peal.
Jäta järele, sa ajad mulle hirmu peale.
Ma kaitsen sind kõikide kurjade vaimude ja pahade inimeste eest, kui sa lubad, et oled igavesti minu oma.
Denise naeris, ent Albert ei teinud nalja. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ma olen ühe korra kaotanud selle, keda armastasin. Ma ei taha seda enam iialgi kogeda. Ma ei elaks seda üle.
Miks ta su maha jättis?
Ma ei taha sellest rääkida. Aga mul on vaja teada, et see on tõeline. Et me oleme nüüd paar.
Me oleme paar.
Seda öeldes oli Denise tõepoolest nii mõelnud, kuid pärastpoole tulid kõhklused, nagu alati siis, kui ta oli mingi tähtsa otsuse teinud. Miks mina? Mida ta minus näeb? Kui kaua see kestab?
Koju jõudnud, laskis Denise kulunud lõvikäppadel seisva vanni kuuma vett täis. Kullakarva värv oli natuke maha koorunud ja pruunid roosteplekid välja paistma hakanud. Sinistes toonides mosaiikpõranda ja oranži pruunide medaljonidega niiskuskindla tapeediga vannituba pärines seitsmekümnendatest. See vajas remonti ja selleks tulnuks laenu võtta. Denise oli niigi piiri peal ja veel üks laen võiks intressi kõrgeks ajada. Stockholmi korteri üür tuleb maksta. Maja kinnisvaramaks on peaaegu 8000 aastas. Kõrge maksustamishind tulenes üksnes vaatest järvele. Maja oli lootusetult vanaaegne, aga see oli tema oma. Ta ei tahtnud Albertilt raha küsida, sest siis arvaks too vahest, et on kaasomanik. Asi ei tohi liiga kiiresti areneda. Tal on vaja aega, harjumaks mõttega, et nad elavad koos.
Denise mõtles, et äkki peaks naabri-Svenilt küsima, kas too oskaks arvata, kui palju kõige olulisemad tööd vannitoas maksma võiksid minna. Rita oli öelnud, et tema mees on osavate kätega. Sven oli pensionil töömees, ning tundus, et kui ta paadiga järvel ei ole, vaevavad teda tegevusetus ja rahutus. Denise mõtles judisedes selle peale, mis Sveni tütretütre Matildaga juhtus. Pärast seda, kui too Vera tüdrukuteõhtul uppus, polnud Sven ja Rita enam endised. Varem oli neil tavaks lõbusaid pidusid pidada, nüüd hoidusid nad enamasti omaette.
Denise läks magamistuppa, võttis riidest lahti ja pani vannimantli selga. Saba tahtis mängida ja pistis jooksu, üks Denise’i sokk hambus. Niimoodi need sokid kaovadki. Ta ei jaksanud praegu koeraga mürada. Läks hoopis vannituppa, võttis vannimantli ült ja vajus sooja vette. Mõtted rannas kohatud hullust Kristoffer Barkist muutsid ta närviliseks. Sellest on mitu aastat möödas, kui mehe tütar arvati uppunud olevat, ning tema karjus otse tormi, nagu oleks see juhtunud alles äsja. Kas see üle ei lähe? Kas on leina, mis sind iialgi lahti ei lase? Kaksikõele mõtlemine võis teda ikka veel ängistada, ehkki sellest oli nii palju aega möödas.
Denise peletas eemale mõtted Kristoffer Barkist ja juurdles hoopis, mida õhtuks süüa teha. Mida suurel reedel süüakse? Oleks ta vanaema Hedda käest küsinud, oleks too öelnud, et ahjulõhet. Traditsiooni kohaselt ei sööda suurel reedel liha, vaiksel laupäeval süüakse samamoodi nagu jõuluõhtul ja jaanipäeval: heeringat ja kartulit – mis selles nüüd küll pidulikku on – ja siis lambapraadi või sinki. Jõulusink, jaanipäevasink ja lihavõttesink. Toidule mõeldes tundis Denise kerget iiveldust. Viimastel nädalatel oli ta olnud harilikust väsinum ning raske oli olnud hommikust süüa. Kolm kuud tagasi oli ta hakanud jälle oma pisikesi tablette võtma ja sellest ajast saadik polnud tal menssi olnud. Üks kahtlus oli juuri ajanud ja kasvama hakanud ning eile oli ta linnas käies rasedustesti ostnud.
Vannis lesides hakkas ta arvutama. Nad olid kaitsmata vahekorras olnud ainult kolmekuningapäeva peol. On inimesi, kes näevad aastaid vaeva, et last saada. Kui tõenäoline see on, et ta võis rasedaks jääda? Ta libistas käega üle kõhu. Südametunnistus andis endast märku. Ta oli alkoholi joonud, mitte üksnes klaasikese, vaid pool pudelit või rohkem korraga. Võib-olla sai laps kahjustada. Kuidas ta lapse eest hoolitsemisega hakkama saab? Värsketel vanematel lasub nii suur vastutus, kui nad saadetakse sünnitusmajast koju
