et lootis mitte kedagi oma teel kohata. Kui ta ainult koju jõuaks, siis raev lahtuks ning teeks ruumi suurele halvavale väsimusele. Seesugune muster oli talle tuttav.
Kui ta Strömparterreni juurde jõudis, oli selle ees pikk saba. Ilmselt oli restoran hooajaks juba avatud.
„See mees trügib vahele,” karjus üks roosade ja lillade juuksesalkudega naine. Naisel oli rõngas ninas ning õhuke lilleline kleit seljas, ta osutas noorele ronkmustade juuste ja pika mantliga mehele. „See seal!”
Kristoffer tundis kutsikas ära kadeti, kes oli hiljuti nende juures raskete kuritegude osakonnas praktikandina tööd alustanud. Gunvaldi[1.]-wannabe, kellel tuleb veel üht-teist õppida, enne kui teda võib ilma kaelarihmata välja lasta. Kristoffer oli soovitanud panna ta seniks politseimaja keldrisse jalgrattahoidlasse, kui ta maha rahunema õpib, kuid tema ettepanek ei leidnud toetust.
„Ma olen politseinik. Ma pean sisse saama!” ütles Alex upsakalt.
„Kas sul töötõend on?” küsis uksehoidja.
„Paluks korrakaitsesse lugupidavalt suhtuda!” Alex Molin tuhnis pintsakutaskus, võttis rahakoti ja vehkis kaardiga. „Ma pean ühte kahtlusalust küsitlema ja asjaga on kuradi kiire!”
Kristoffer tundis, et tema kannatusekarikas on täis. Must udu tuli tagasi. Adrenaliin torkis sõrmeotstes. Teda valdas vastik tunne, et tal ei ole oma mõtete ja tegude üle täit kontrolli.
„Sa ei ole tööülesannete täitmisel!” urises Bark ja astus ette. Krabas noorel nolgil kraest kinni, tõmbas ta järjekorrast välja ning sõimas läbi, pannes mängu kogu tänase õhtu jamadest põhjustatud viha. „Pealegi pole sa politseinik, vaid kadett, ja on küsitav, kas sa kunagi kõrgemat auastet näed.”
„On su särk oksega koos?” kokutas Axel, kui enesevalitsuse tagasi sai.
„Jah, see on sedasorti medal, mida korrakaitsetöös vapruse eest antakse. Sihukesi saad sinagi, kui sul õnnestub päriselt politseinikuks saada. Inimesed oksendavad su peale, määrivad su verega kokku, sülitavad su peale. Suudad sa sellega leppida? Muidu oled vale tee valinud.”
„Kas sa kavatsed sellest teatada?” küsis ikka veel jahmunud Axel.
„Oleneb asjaoludest. Oleks vastutustundetu lasta läbi kutsikas, kes ei oska isegi tavalise inimese kombel sabas seista, kõige lihtsamat reeglit järgida ja oma järjekorda oodata.” Kristoffer laskis noormehe lahti ja nookas peaga rahvahulga poole. „Nüüd lähed ja palud nendelt vabandust.”
Alex jõllitas talle otsa, nagu oleks vanakurja ennast näinud. „Kurat, sa oled peast soe! Mitte iialgi!”
Siis Kristofferi kannatus katkes. Ta võttis tattninal natist kinni ja vedas ta uksehoidja juurde, kes oli talle varasemast tuttav. „Ma tahan, et sa selle noormehe meelde jätad. Teda ei lasta siia sisse ja ta tahab oma halva käitumise pärast vabandust paluda, eks ole?”
„Ai, jah, kurat küll.”
Kristoffer laskis Alexi lahti nii järsku, et too kaotas tasakaalu ja potsatas sabasseisjate üldiseks rõõmuks istuli. Kristoffer jätkas mööda Engelbreksgatanit oma jahedat koduteed. Saatjaks tunne, et ta pole oma kehas.
„Ma teen avalduse, et sa kasutasid vägivalda,” kõlasid kadeti sõnad talle järele.
Kristoffer Bark ei keeranud ringi. Tagantjärele polnud tal meeles, kuidas ta koju sai. Kõik oli lihtsalt must.
Kui Kristoffer oma halvatusest toibus, istus ta Tybbles elutoa diivanil. Ta läks duši alla, ehkki tundis, et on rampväsinud, tegi endale tassi kohvi ja helistas haiglasse. Ella seisund oli raske, kuid stabiilne. Ta leppis õega kokku, et kui midagi muud haiglaravi vajavat ette ei tule, läheb ta homme pärast lõunat Ellale järele. Ta lootis kogu hingest, et Ella jääb turvalisse keskkonda, nii et ta ise saab kogu lihavõttepühade aja Vera otsimisele pühendada.
Kristoffer seadis ennast magamaminekuks valmis. Pani mobiili kella kolmveerand kuueks äratama, et päikesetõusu ajal Hjälmareni ääres olla. Oli nädalavahetus. Ta peab rannas sealt edasi otsima, kust ta juukseklambri leidis. Enne voodisse pugemist luges ta teksti-TV-st viimaseid uudiseid. Lamas tükk aega avasilmi ja vahtis lakke samasuguse ebareaalsuse tundega nagu ennegi. Ta oli omadega täiesti läbi ja ometi oli võimatu end lõdvaks lasta. Klaas veini oleks närve rahustanud, aga ta tahtis kaine olla, kui äkki haiglast helistatakse, et Ellal on halvemaks läinud.
Ella liigne napsitamine oli Kristofferist peaaegu täiskarsklase teinud. Muidugi, nad pole enam abielus. Tema pole kohustatud Ella eest hoolt kandma. Aga kes teine seda siis teeks? Ühiskonna turvavõrgustik on suurema silmaga, kui arvatakse, ja paljud kukuvad sellest läbi ning lähevad põhja. Niimoodi sõnastas ta selle iseendale. Teadmatus sellest, mis nende tütrega juhtus, sundis Ellat tegelikkuse eest pagema. Ta ei tulnud kahetsuse ja luupainajatega toime. Kui Kristoffer ainult suudaks kadumise ära lahendada, suudaks Ella ehk paraneda ning jaksaks elus olla. Ühine õnnetus sidus neid kokku sama kindlalt, nagu oleksid nad ikka veel abielus, ning Kristoffer ei saa enne vabaks, kui Ella on võimeline ise endaga hakkama saama.
Kristoffer tõusis üles, laskis klaasi vett täis, jõi selle köögiakna all ära ja vahtis öhe, majaridu ja tühja mänguväljakut. Frimises nähtud kaunis naine, kõditav mõte sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks küsinud, kas naine soovib tema lauda tulla, oleks olnud meeldiv mälestus, mille saatel magama jääda. Ent nüüd oli kõik lõppenud piinlikult ning ta peletas eemale iga mõtte naisest, tema imelisest figuurist ja peibutavast naeratusest.
Kristofferil oli vaevu meeles, millal ta viimati kellegagi seksis. Välja arvatud too katastroofiline eksitus Gaby Widega napilt kuu aega tagasi. Ta oli prokuröri sängi maandunud sulaselgest kurnatusest pärast Vera otsimist. Gaby motiiviks oli olnud kättemaks oma truudusetule mehele. Kristofferi motiiv oli olnud ähmane. Kui suguakt läbi sai, oli ta nutnud ja Gaby oli teda lohutanud. Kohmaka katse seksida oleks Kristoffer kõige parema meelega igaveseks unustanud. Ja aastad enne seda, lahutuse ja Vera kadumise öö vahepeal, olid kahvatuvad fantaasiad. Ta polnud kohanud kedagi, kellega püsivat suhet luua, ja see oli tema enda süü. Ta töötas liiga palju ning muretses liiga palju nii Vera kui ka Ella pärast.
Veraga polnud kunagi kerge olnud, seda pidi Kristoffer endamisi tunnistama. Kui Vera oli söömast keeldunud, olid asjasse sekkunud koolipsühholoog ja lastepsühhiaater. See juhtus just enne lahutust ning täiskasvanutel soovitati püüda söögiajal mitte tülitseda. Vera oli siis kaheteistkümneseks saanud ja otsustanud Kristofferi juures elada, ehkki muretses ennast Ella käekäigu pärast haigeks. Kristofferi puhul ei olnud Vera mitte millegi ees risti ette löönud ja oli julgenud provotseerida. Terve oma teismeea oli ta piire kombanud. Kui Kristoffer ütles, et kell kaks öösel üksinda linna pealt koju tulla on ohtlik, tegi Vera seda nimme, et Kristoffer muretsema hakkaks ja talle järele tuleks. Ent kogu selle trotsi taga olevat tegelikku küsimust adus Kristoffer liiga hilja: Isa, kas sa armastad mind? On sul minu jaoks aega või on töö sulle tähtsam kui mina?
Kristoffer läks magamistuppa tagasi ja puges uuesti voodisse. Silmad harjusid hämarusega. Toas ei läinud kunagi täiesti pimedaks, kui tänavalaternate valgus ribakardinate lamellide vahelt ja väikestest aukudest sisse pressis. Magamisasendit oli võimatu leida. Linad läksid käkru. Viha enam ei olnud, kuid silme ees rändasid ikka veel tumedad varjud, ning tunne, et ta pole oma kehas, tuli tagasi. Talle tundus, nagu hõljuks ta väljaspool oma keha, selle kohal lae all. Säärases seisundis oli ta halvatud, ei suutnud sõrmeotsagi liigutada või silma pilgutada. Olukorras, mis ajas hirmu nahka. Ta polnud nendest seikadest iialgi kellelegi rääkinud. Ainus, mis ta teadis, oli see, et sellele eelnes
