Teadus ja vaimne praktika. Rupert Sheldrake

      EESSÕNA

      See raamat rajaneb pikal rännakul, mis on kandnud mind läbi teaduse, ajaloo, filosoofia, vaimsete praktikate, teoloogia ja religiooni, aga ka läbi Briti saarte ja Iirimaa, Mandri-Euroopa, Põhja-Ameerika, Malaisia, India ja teiste maailmajagude. Teadus ja vaimsed praktikad on olnud mu elu osaks juba alates lapseeast ja ma olen mõelnud nende suhete üle mitmes erinevas kontekstis.

      Ma sündisin ja kasvasin üles Newark-on-Trentis Nottinghamshires, Kesk-Inglismaa kaubalinnas. Mind kasvatati tavapärases kristlikus vaimus. Mu vanemad olid metodistid ja ma läksin anglikaani kiriku poiste internaatkooli.

      Juba väga varasest east alates pakkusid mulle huvi taimed ja loomad. Ma pidasin kodus mitmeid erinevaid loomi. Mu herbalistist ja farmatseudist isa oli mikroskoobiga sina peal ning toetas mu huvialasid. Ma tahtsin saada bioloogiks ja keskendusin koolis loodusteadustele. Seejärel läksin ma Cambridge’i ülikooli, kus õppisin bioloogiat ja biokeemiat.

      Oma õpingute vältel nägin ma, et enamik minu loodusteaduse õppejõududest olid ateistid ning pidasid ateismi normaalseks. Sel ajal käisid Inglismaal teadus ja ateism käsikäes. Ateistlik hoiak näis olevat osa teaduslikust maailmavaatest, mille ma omaks võtsin.

      Seitsmeteistkümneaastaselt, pärast kooli lõpetamist ja enne ülikooli minekut, töötasin laborandina ühe ravimifirma uuringute osakonnas. Tahtsin omandada uurimistöö kogemusi. Kui ma tööle läksin, ei teadnud ma, et mind rakendatakse lahkamisruumis. Ma tahtsin saada bioloogiks, sest armastasin loomi. Kuid nüüd töötasin omalaadses surmalaagris. Mitte ükski kass, küülik, merisiga, rott, hiir või vastkoorunud tibu, keda me oma eksperimentides kasutasime, ei lahkunud sellest laborist kunagi elusana. Ma elasin pingeväljas, kus ma tundsin ühelt poolt loomadele kaasa, teiselt poolt püüdlesin teadusliku objektiivsuse ideaali poole, mis ei jätnud isiklikele emotsioonidele ruumi.

      Kui ma oma kahtlusi väljendasin, tuletasid mu kolleegid mulle meelde, et see kõik toimub inimkonna hüvanguks; need loomad ohverdatakse selleks, et inimesed saaksid elada. Nende jutus oli kahtlemata oma iva. Moodsad medikamendid aitavad meid kõiki ja peaaegu kõiki neid ravimeid on kõigepealt katsetatud loomade peal. Järele proovimata, potentsiaalselt toksiliste kemikaalide katsetamine inimeste peal oleks olnud vastutustundetu ja ebaseaduslik. Selle mõttekäigu kohaselt on inimestel õigused, katseloomadel puuduvad need aga peaaegu täiesti. Enamik inimestest toetab vaikimisi seda süsteemi, sest moodne meditsiin töötab meie hüvanguks.

      Vahepeal lugesin Sigmund Freudi ja Karl Marxi, kes kinnitasid mu ateistlikke vaateid, ja kui ma Cambridge’i õppima läksin, astusin Cambridge’i Humanistliku Assotsiatsiooni liikmeks. Ma külastasin mõnda nende koosolekut, ent mu huvi hakkas kiiresti raugema ja uudishimu juhtis mu mujale. Mulle eredalt meelde jäänud üritusel esines meile bioloog ja sekulaarse humanistliku liikumise juhtfiguur Sir Julian Huxley. Ta väitis, et inimesed peavad oma evolutsiooni enda kätte võtma ja eugeenika abil inimsugu parandama – ta pooldas nimelt valikulist paaritamist.

      Huxley maalis meile pildi geneetiliselt täiustatud lastest, kes sigitatakse kunstliku seemendamise abil doonorite spermast. Ta luges üles tunnused, mis taolistel spermadoonoritel peaksid inimkonna uuele tasemele aitamiseks olema: need mehed peaksid tulema pika traditsiooniga õpetlaste sugupuust, neil peaksid endal olema ette näidata olulised teadussaavutused ja nad peaksid olema avalikus elus jõudnud silmapaistvale positsioonile. Tuli välja, et ideaalseks spermadoonoriks oli Sir Julian ise. Hiljem sain ma teada, et ta käiski oma sõnade järgi.

      Minult kui ateistilt ja lootustandvalt mehhanitsistlikult bioloogilt eeldati usku mehaanilisse universumisse, kus puudub viimne eesmärk ja jumal ning kus meie vaim ei kujuta endast mitte midagi enamat kui ajutegevus. See kõik oli minu jaoks küsitav, eriti pärast seda, kui ma armusin. Mul oli imeilus tüdruk ja selles tunnete keerises käisin füsioloogialoengutes, kus räägiti hormoonidest. Ma kuulsin testosteroonist, progesteroonist ja östrogeenidest, ning sellest, kuidas nad mõjutasid meeste ja naiste erinevaid kehaosi. Kuid armumiskogemuse ja õpitud keemiliste valemite vahel laiutas tohutu kuristik.

      Ma avastasin veel teisegi süviku, selle, mis lahutas mu esialgset liikumapanevat tõuget – huvi elavate taimede ja loomade vastu – sedasorti bioloogiast, mida meile õpetati. Selle vahel, kuidas ma loomi ja taimi vahetult kogesin, ja selle vahel, mida ma neist õppisin, puudus pea igasugune seos. Oma laboritundides me tapsime kõigepealt need organismid, mida me uurisime, lahkasime neid ning lõikusime nad siis üha väiksemateks ja väiksemateks osadeks, kuni jõudsime lõpuks välja molekulaartasandile.

      Ma tundsin, et kogu selles asjas on midagi päris valesti, ent ei suutnud

Скачать книгу