noogutas põgusalt. „Niisiis ta küsis, kas võib tulla ja sinuga rääkida. Mis sa vastasid?”
„Et ta on teretulnud, kuid et ma olen kohal ainult poole kümneni.”
„Mis kell ta helistas?” küsis Perez kohvitassilt pilku tõstes.
„Pool üheksa. Ma ei tea, miks, aga ma märgin aja alati üles. Seletasin talle, kuidas meid leida, kuid mulle jäi mulje, et ta oli aadressi juba välja uurinud. See on kodulehel üleval.”
„Ja kunas ta kohale jõudis?”
„Kahekümne minuti pärast.” Simon sulges nagu kohtumist meenutades hetkeks silmad. „Meil on seal ootetuba, kus inimesi vastu võtta. Paar mugavat tooli ja kohvilaud. Registreerimiseta õhtutel toome sinna veekeetja ja teeme teed ning kohvi. Vähem ametlik kui kabinetid, kus me inimestega päevaajal kohtume.”
Perez sekkus küsimusega: „Kas see on ebaharilik? Et sellisel lahtiste uste õhtul ette helistatakse?”
„Ei ole ebaharilik.”
„Püüan seda ette kujutada.” Nüüd oli Perezi kord hetkeks silmad sulgeda. „Kas patsiendid astuvad sisse otse tänavalt?”
„Pärast tööaega tuleb uksekella lasta. Ma ei oodanud Alissandrat nii kiiresti ja see pani mind päris võpatama. Kiirustasin teda sisse laskma. Loomulikult oli pime ja vihma sadas ja ma ei tahtnud lasta tal seal seista ja veel märjemaks saada, kui ta juba oli.”
„Veel kord, ma palun, esmamuljed. Kui sa pahaks ei pane.”
„Ausalt? Et ta on väga ilus naine. Teda sisse lastes nägin, et tal on seljas pikk mantel. Ta võttis selle ära ja raputas seda ning ma märkasin ta pikki tumedaid juukseid ja peaaegu musti silmi. Kui nägin seda pilti, mille sa ringi käima lasid, tundsin ta kohe ära. Mul polnud kahtlustki.” Järgnes paus, mille järel Simon jätkas oma jutustust tollest õhtust. „Algul ma ei arvanud, et see, kes sisse astus, on seesama, kes helistas. Ta tundus liiga enesekindel ja ennast valitsev. Inimene, kes meie abi ei vaja. Aga kui ta tahapoole tuli, hakkas ta nutma. Peaaegu hääletult, tead küll, nuuksatas siis ja vajutas taskuräti suule, nagu oleks see häälitsus olnud sündsusetu ning ta peab tagama, et see ei korduks.”
„Mis sa tema vanuseks pakuksid?” küsis Perez nii vaiksel häälel, et temast kõige kaugemal istuv Jane pidi pingutama, et öeldut kuulda.
„Nelikümmend millegagi. Seda oli raske öelda.”
„Mida sina tegid?”
„Esialgu mitte midagi. Istusime maha ja ma ootasin, millal ta enesevalitsuse tagasi saab. Laual oli karp pabertaskurättidega ja lükkasin selle tema ette. Lõpuks hakkas ta rääkima.” Jimmy Perezi kabinetis valitses vaikus. Jane oletas, et umbes samasugune vaikus oli valitsenud ka nõuandla kabinetis, kui Simon ootas, et naine selgitaks oma meeleheite põhjusi. Talle tundus, et tööolukorras on Simon hoopis teine mees kui see, keda tema teab. See Simon oli kärsitu ega oodanud kunagi kellegi taga. „Kõigepealt ta vabandas, et oli nii emotsionaalne,” jätkas psühholoog oma juttu. „Ütles, et on hätta sattunud ega näe mingit muud pääseteed kui ennast tappa.”
„Millisesse hätta?”
Simon raputas pead. „Anna andeks, Jimmy, aga ta ei seletanud kuigi täpselt. Teda tundus rõhuvat raske süütunne. Ta rääkis, et on lõksus ja muretseb oma perekonna pärast. Kordas aina, et see kõik on tema süü. Siis äkki muutus jälle päris rahulikuks, nagu telefonikõne ajal ja siis, kui ma talle ukse avasin. Tõusis püsti ja pani mantli selga. Selle oli ta laotanud radiaatori lähedale toolile ja ma mäletan, kuidas see meie jutuajamise ajal seal auras. Ütles, et muidugi ei hakka ta ennast tapma. Leidub inimesi, kes temast sõltuvad ja teda armastavad. Et ta sattus vaid korraks paanikasse, muud midagi. Ja tunneb ennast nüüd õige rumalasti, et mu aega raiskas. Jättis kättpidi jumalaga, nagu oleks meil olnud tööalane kohtumine, ja lahkus. Hõikasin talle järele, et ta uuesti helistaks, kui tahab veel rääkida, kui ta vähegi tunneb, et ei saa ise hakkama, kuid ta ei vastanud midagi.”
Maad võttis vaikus ja taas võis Jane kujutleda stseeni nõuandlas, aknaklaasile rabisevat vihma, elegantsest mantlist kerkivat auru ja taskurätikarpi madalal laual. Kuis naine seejärel üsna rahulikuks, peaaegu väärikaks muutub ja öösse kõnnib.
„Nii et ta jättis sulle sellise mulje? Nagu ametikohaga naine?” küsis Perez. „Kui peaksid arvama, mis tööd ta teeb, siis mida sa pakuksid?”
„Ma vist oletasin, et midagi nafta- või gaasiäriga seotut,” kostis Simon, keda küsimus näis üllatavat. „Selle järgi, kuidas ta rääkis – tema enesekindluse põhjal, kui pisarad läbi said. Kujutlesin, kuidas ta juhib mõnda meeskonda ja kannab konkreetset vastutust.”
„Alissandra on võõrapärane nimi, nagu sa ütlesid. Lõuna-Euroopast. Kas ta rääkis aktsendiga?”
Simon vaikis hetke. Ta ise kõneles kõrgklassi inglise keelt. Mõnikord Jane narritas teda selle pärast.
„Võib-olla väike aktsent, aga kui ta oli välismaalane, siis oli tema inglise keel väga hea.”
„Kas te leppisite kokku, et kohtute veel?”
Lühike vaikus.
„Ei,” vastas Simon. „Ma ei arvanud, et teda veel kunagi näen.”
9. peatükk
Perez läks Cassiet reede õhtul ära tooma jala – Rogersonide maja oli politseijaoskonna lähedal – ja silmitses mööda tänavat kõndides talle läbi kardinateta akende paistvaid koduse elu stseene. Õnnelikud pered. Võib-olla. Ukse avas Kathryni isa Tom. Perez tundis teda näo järgi ja oli temaga mõne korra koosolekuil kohtunud. Tom oli advokaat, vanempartner advokaadibüroos, mis tegeles kõigega alates lahutustest ja lõpetades kuritegudega, aga peamise osa tema tööst paistis moodustavat ühe Sullom Voe naftaettevõtja esindamine. Perez kuulus volikogu komisjoni, mis kavandas tegevusi juhtumiks, kui tanker peaks karile sõitma või kui terminalis tekib ulatuslik naftareostus, ja Tom Rogerson oli tihti kohal kas tolle ettevõtja esindajana või tema nõunikuna. Praegu tundus irooniline, et keegi ei olnud valmistunud looduslike tingimuste põhjustatud katastroofiks nagu maalihe.
Tom oli vahetult pärast ülikooli lõunasse tööle jäänud ja tuli tagasi alles pärast tütre sündi.
„Kus oleks veel parem lapsi kasvatada?” ütles ta esmakordselt Pereziga kohtudes ja kuuldes, et tollel on kasutütar. „Ma nautisin vabadust siin laps olla ja mu naine on Orkneylt, nii et tema tundis täpselt sedasama. See tähendas kaotust palgas, aga raha pole veel kõik. Eks ole õigus, Jimmy?”
Nüüd astus ta sammu tagasi, et Perez sisse lasta. Perezile meenus, et nad on kohtunud ka seltskondlikel üritustel, paaris pulmas. Üks oli maratonpulm Whalsayl. Tom Rogerson oli hea tantsija, väga kerge jalaga ja isegi nüüd kõrvale astudes tegi ta seda otsekui muusika rütmis.
„See Cassie on üks vahva tüdruk. Naistele meeldib väga, et ta siin on.”
„Suur-suur tänu,” ütles Perez. „Aga ma loodan, et esmaspäevast jätkub õppetöö ja ma ei pea teid enam tülitama.” Ta mõistis, et see kõlab pisut puiselt. Kui Willow Reeves oleks siin olnud, oleks ta nägusid teinud ja tema üle naernud.
„Noh-jah, küllap Kathryn teab sellest rohkem. Ma tulin alles natukese aja eest töölt. Aga jood ikka tassi teed, Jimmy?” Ning enne kui Perez vastata jõudis, hõikas ta kööki: „Mavis, pane vesi
