vanaprouade südamed. „Ja need on Alisi lapsed?”
Nüüd oli selge, et Perez kõneleb iseendaga, ja Sandy ei katsunudki vastata. Perez pööras pildid ümber, lootes tagaküljelt leida nime ja kuupäeva, kuid seal ei olnud midagi. „Aga kust sa siis selle nime võtsid, Sandy?”
„Kirjast,” ütles Sandy ja noogutas kasti poole. „Ma ei ole seda läbi lugenud. Jätsin sulle.”
Perez pani kirja enda ette lauale. Ülaservas saatja aadressi ei olnud. Käekiri oli ilus ja üpris korralik. Talle tundus, et see pidi olema kirjutatud kunagi ammu. Isegi vanemad inimesed saatsid nüüd e-kirju ja tekstisõnumeid. Kirjutamise kunst oli unustatud ja kõik käsitsi paberile pandud sõnumid, mis ta viimasel ajal oli saanud, olid lohakad ja räpakad.
Minu kalleim Alis
Milline rõõm on kuulda, et oled tagasi Shetlandil – nii paljude aastate järel! Ma nautisin nii väga meie harvu kohtumisi minu sõitude aegu lõunasse ja ma tean, et sa oled ikka seesama kaunitar, kes võlus mind meie esimesel kohtumisel. Olen kindel, et saame asjad korda ajada ja meid ootab ees imeilus ühine tulevik.
Allkirja ei olnud, ainult rodu suudlusi, ja Perez küsis endalt, millele see vihjab. Võib-olla oli tegu abielumehega, kes ei tahtnud oma truudusetusest tõendeid jätta. Keegi ettevaatlik hing, kes jättis kõik võimalused lahtiseks, hoolimata oma lubadusest nüüdseks surnud naisele. Või siis tundus kirjutajale, et nimi on liigne. Loomulikult sai Alis aru, kes kirjutab.
„See on kõik, mis sa leidsid?” Perez püüdis ärritust mitte välja näidata, kuid tema jaoks olid need paar sissevaadet naise ellu häirivad. Ta võiks kokku panna loo tõmmust daamist, tema vanematest ja lastest ning Shetlandi mehest, kes temasse armus, kuid see oleks väljamõeldis. Ta vajas midagi konkreetsemat, mis aitaks naise isiku kindlaks teha.
„On see raamat. Mõtlesin, et siit võib sõrmejälgi leida.”
„Need aitavad meid vaid juhul, kui ta on meie andmebaasis.”
„Ma otsisin väga põhjalikult, Jimmy.” Perezi jõupingutustest hoolimata oli Sandy võtnud ta sõnu kriitikana. „Tain on väike koht ja sees oli vähe alles. Kui me otsime läbi õuele jäänud prahi, võime edukamad olla.”
Perez ei vastanud kohe. „Kas Shetlandi Raadio üleskutsele keegi reageeris?”
„Helistas Jane Hay,” vastas Sandy. „Talle tundus, et ta võis nädala aja eest näha üht kirjeldusele vastavat isikut Brae Coopi poes. Mõtlesin, et lähen homme temaga rääkima.” Ta pidas vahet. „Tundub arukas naisterahvas olevat. Ma ei suuda uskuda, et ta midagi sellist välja mõtles.”
„Ei, ma räägin temaga ise.” Perez tahtis ise olla see, kes surnud naisesse eluvaimu puhub. See oli naeruväärne, kuid ta ei saanud selle vastu. „Võin tööle minnes läbi astuda. Ta on mu naaber. Hayde talu on kohe Taini kõrval. Kevin ütles, et tema pole seal kedagi näinud, aga võib-olla Jane on.”
Sandy tõusis ja Perez saatis ta välja. Tavaolukorras oleks ümberringi olnud vaikne ja pime. Siin ei olnud tänavalaternaid ja Magnuse maja oli endiselt tühi. Aga kaugemal lõuna pool nägid mehed vaeva, et tee järgmiseks päevaks lahti saada ja võimsad kaarlambid heitsid künkale kummalisi varje.
5. peatükk
Jane Hay võttis puust toolil istet ja noogutas ringis istuvatele inimestele. Rahvast oli vähem kui tavaliselt. Kindlasti oli mõni sõber jäänud tulemata maalihke tõttu. Ta rüüpas teed, ootas hilinejaid ja tunnetas seda rahu ning tänulikkust, mis teda kohtumisõhtuil siin alati saatis. Rahvamaja soojendas Calori gaasiahi, mille ving ta ninasõõrmeid ja kurku kraapis, kuid ta oli sellega nii harjunud, et see käis lahutamatult asja juurde.
Alf Walters ütles mõned tervitussõnad ja nad asusid asja kallale. Jane köhatas kurgu puhtaks, järgnes pingeline moment, kui ta oma korda ootas. Ta oli neil kohtumistel käinud üksteist aastat, kuid läks ikka pisut närvi.
„Minu nimi on Jane ja ma olen alkohoolik.”
Ta jäi pool tundi kauemaks, sest ta toetas üht noort naist, Gilbert Baini haigla kiirabiarsti, ja tahtis näha, kuidas tal läheb. Rachel oli kokkusaamistel käinud kolm kuud, kuid tema võitlus oli alles pooleli. Pärast pingerohket päeva võtsid kõik ta kolleegid lõdvestuseks klaasi veini. Racheli jaoks ei olnud aga ühest klaasist ega ühest pudelistki kunagi küllalt. Ta helistas ikka veel mõnikord vastu hommikut Jane’ile, olles kas väga purjus või vajades tuge ja lohutust. „Anna andeks. Ma olen selline hädapätakas.” Ja Jane sai aru, et ta nuuksub.
Jane mõistis, mida ta tunneb, ja oli alati kannatlik. „Sa pole mingi hädapätakas. See on haigus ja selle ravi on jõhker. Kui saaksid vähivastast keemiaravi, siis sa enda peale nii kuri ei oleks.”
Kevin nende öiste kõnede suhtes nii salliv ei olnud. „Kas see on üks neist sinu alkosemudest, jälle omadega pees?”
Tema meelest oli Jane’i käimine neil koosolekutel teatavat sorti masohhistlik lunastuseotsing. Täna õhtul oli ta naise kallal sel teemal õiendanud, kui too kodust lahkuma hakkas. „Sa oled juba aastaid kaine olnud. Sestpeale, kui lapsed kooli läksid. Miks sul veel seda jampsi vaja on? Pole väga meeldiv, kui sa kahel õhtul nädalas linna kaod. Ja mina muretsen, kui sa sellisel õhtul nagu täna ära oled.”
Tavaliselt ei pööranud Jane sellele tähelepanu. Ta ei saanud oma meest muuta, nii nagu mees ei saanud teda muuta. Kuid ta oli terve päeva pinge all olnud. Vihm, taamalt kostev masinate mürin ja maalihe olid ta närvid ära kulutanud. Poisid olid samuti tujukad, pildusid õhtusöögilauas teineteisele teravusi ja vastasid vanemate küsimustele ühesilbiliste mühatustega. Nad olid iseloomult nii erinevad, et said tavaliselt hästi läbi, kuid täna õhtul oli Jane tajunud nende vahel mingit varjatud vaenu, kibedat ja püsivat. Ta tundis pinget oma kangetes käsivartes ja selgroos ning tõmblevas näolihases.
„Kas sulle meeldiks rohkem, kui ma jooksin?” Nad olid kahekesi köögis. Poisid olid oma tubadesse kadunud, et maandada oma pingeid inimeste tapmisega kahel eri arvutiekraanil. Või ta vähemalt oletas seda. Jane tundis, kuidas ta väriseb, ja kuulis oma kriiskavat häält, mis väljus peaaegu ta kontrolli alt. „Sulle meeldiks vist, kui ma kaoksin õhtul ära ja laekuks varahommikul taksoga, täis nagu tinavile? Teadmata, kus ma käisin, võimetuna laste eest hoolitsema, täieliku kapsana?”
Mees vahtis talle natuke aega sõna lausumata otsa. „Tead mis?” Ta pööras pead ja jäi aknast pimedust vahtima, nii et naine ta nägu ei näinud. „Sinuga oli tollal palju lõbusam. Vähemalt me saime natuke naerda.”
Siis oli mees ennast kiirelt tagasi pööranud, teda kallistanud ja vabandust palunud, aga Jane tajus ta hääles igatsust. Jane kinnitas endale, et see pahvatus oli seotud Kevini äratundmisega, et ta on keskikka jõudnud; mees meenutas nostalgiaga noorusaega. Kuid nüüd kodu poole tagasi sõites ta selles enam kindel ei olnud. Esimest korda üle paljude aastate tundis ta vajadust juua. Tesco oli veel lahti. Ta võiks osta pudeli veini ja istuda kaugeimasse pargisoppi, kus teda keegi ei näe. Kui pudelil on keeratav kork, siis pole selle lahtisaamisega probleemi. Ta kujutles tunnet, kui alkohol verre jõuab. See lõdvestaks teda. Pinge seljas kaoks. Krussis närvid vajuksid sirgu. Tal poleks vaja tervet pudelit ära juuagi – kõigest niipalju, et unustada päevamured. Siis sõidaks ta koju, oleks Kevini ja poistega kenam kui muidu ning magaks paremini kui mitu viimast nädalat. Keegi ei pruugi teadagi saada.
Lerwicki serval ringteel näitas ta juba suunatuld, et pöörata kaubanduskeskuse parklasse, kuid mõtles viimasel hetkel ümber, sundides taga sõitnud taksojuhti signaali laskma ja naisjuhtide aadressil sündsusetuid sõnu ütlema. Jane ei lasknud ennast
