asemel et ülemisele korrusele siirduda, astus Elodie mööda koridori edasi, möödus proua Berry kappkellast – mis pühkis leebelt ja kannatlikult aega kokku – ja jäi avatud ukse juures seisma. „Kas saate võitu?”
„Lurjused,” hõikas proua Berry vastu, noppis ühelt lillelehelt paksu rohelise rööviku ja tõstis üles, et Elodie saaks seda eemalt vaadelda. „Salakavalad väikesed saatananahad, ja aplad kah – kole aplad.” Ta poetas kurikaela vanasse moosipurki, kuhu selliseid oli kogutud juba terve punt. „Napsi tahad?”
„Hea meelega.” Elodie asetas koti betoonastmele ja astus suvisesse aeda. Nüüd üks kiire reedene jutupaus ja pärast seda hakkab ta kohe videotega tegelema, nii nagu Penelopele sai lubatud.
Proua Berry asetas vingerdiste purgi elegantsele sepisrauast lauakesele õunapuu all ja kadus enda kööki.
Ehkki juba kaheksakümne nelja aastane, oli ta erakordselt vilgas – tõsiasi, mille ta kandis selle arvele, et polnud põhimõtteliselt juhiluba taotlenud. „Jubedad masinad, kuidas nad õhku saastavad, ja kuidas inimesed ringi paarutavad! Õudne. Märksa parem on igale poole jalgsi minna.”
Uuesti nähtavale ilmudes oli tal kaasas kandik, millel oli raske kann kihiseva apelsininapsiga. Eelmisel aastal käis proua Berry koos teiste akvarellihuvilistega Toscanas ja selle reisi jooksul hakkas talle meeldima Aperol Spritz. Helde käega kallas ta kaks klaasi täis ja ulatas ühe Elodiele. „Salute!”
„Terviseks.”
„Ma saatsin täna selle RSVP-vastuse ka ära.”
„Suurepärane uudis. Vähemalt üks inimene kirikus minu külaliste poole peal.”
„Ja ma mõtlesin põhjalikumalt, mida ette lugeda. On üks imearmas Rossetti – kokku nagu Morrise kangamuster, puha paabulinnud ja puuviljad ja jäälinnud …”
„Tundub taevalik.”
„Aga pealiskaudne. Sinule liiga pealiskaudne. Eelistan Tennysoni luulet. „Kui sina mind armastad, nagu ma ihkan, mida oleks mul suurel maailmakeral ses kurjuses surma ja sünni vahel veel karta – kui sina mind armastad?”” Majaproua naeratas õndsalikult, käeke südamel. „Oh, Elodie, kui tõsi! Milline vabadus! Milline rõõm on eluhirmust vabaks saada lihtsalt tänu teadmisele, et sind armastatakse.”
Elodie leidis end sama innukalt kaasa noogutamas. „Ilus.”
„On ju?”
„Üks väike probleem on, et mida arvab Alastairi ema pulmakõnest, milles öeldakse, et elu on kurjus surma ja sünni vahel …”
„Päh! Mis see tema asi on?”
„Noh, ega vist olegi.”
„Nii või teisiti, ega see olegi luuletuse mõte. Peamine mõte on selles, et sattugu inimese teele mis tahes kurja, armastatud olla tähendab olla kaitstud.”
„Kas teie arvates on see tõsi?”
Proua Berry naeratas. „Kas ma jõudsin sulle rääkida, kuidas ma oma mehega tuttavaks sain?”
Elodie raputas pead. Härra Berry oli selleks ajaks juba surnud, kui tema sellesse pööningukorterisse kolis. Küll aga oli ta teda näinud fotodel – õige paljudel fotodel oli särava naeratusega mees, prillid ees ja valge juukserant ümber palja pealae; proua Berry korteris olid need pildid iga viimase kui seina ja kummuti peal.
„Me olime lapsed. Tookord oli ta perekonnanimi alles Bernstein. Teise maailmasõja algul tuli ta Saksamaalt ühe sihukese rongiga Inglismaale. Kindertransport, tead ehk? Minu ema ja isa olid oma nimed kirja pannud, et võivad kasuvanemateks hakata, ja 1939. aasta juunis saadeti meile Tomas. Mul on siiani meeles, kui ta ühel õhtul kohale jõudis: tegime ukse lahti ja seal ta oli, ihuüksi, jalad nii peenikesed ja kriimuline kohver käes. Naljakas pisike olevus, väga tumedad juuksed ja silmad ja mitte sõnakestki inglise keelt. Hirmus viisakas. Istus õhtulauda ja kannatas ema tehtud hapukapsadki välja, ja pärast sööki juhatati ta trepist üles, teisel korrusel oli tema jaoks tuba valmis seatud. Mina olin muidugi lummatud – olin endale palju kordi venda palunud – ja tookord ammu oli minu ja tema toa vahel seina sees auk, hiireurg, mida isal polnud jätkunud aega parandada. Mina ikka piilusin läbi selle augu, ja sellepärast ma teadsin, et igal õhtul heidab ta voodisse, mille mu ema talle valmis seadis, aga kui maja jääb pimedaks ja vaikseks, siis tassib ta oma teki ja padja kapi juurde ja ronib kappi magama. Ju ma teda sellepärast vist hakkasingi armastama.
Tulles oli tal kaasas üksainuke foto, see oli keeratud tema vanemate kirjutatud kirja sisse. Hiljem rääkis ta mulle, et tema ema oli selle õhukese pakikese ta kuuevoodri vahele õmmelnud, et see tee peal kaotsi ei läheks. Tomas hoidis selle eluaeg alles, selle foto. Tema vanemad teineteise kõrval, kenasti riides, ja nende vahel tema, õnnelik väike poiss, kellel polnud veel aimugi, mis neid ees ootab. Vanemad surid Auschwitzis, nii ema kui ka isa. Hiljem saime teada. Me abiellusime niipea, kui mina sain kuusteist, ja läksime kahekesi koos Saksamaale. Pärast sõda oli nii palju segadust, paljud jubedused selgusid alles ajapikku. Ta oli väga vapper. Ma muudkui kartsin, et millal see teda tabab, see teadmine, kui palju ta on kaotanud.
Siis, kui saime teada, et me ei saagi lapsi; siis, kui tema parim sõber ja äripartner teda tüssas ja vahepeal paistis juba, et läheme pankrotti; siis, kui ma rinnast tüki avastasin … tema oli alati nii vapper. Nii vastupidav – nüüd öeldakse vist sedasi. Ta ei olnud tundetu – palju kordi nägin teda nutmas –, aga ta sai oma pettumusest, raskustest ja kurvastusest üle; ta kogus end ja läks edasi, iga kord. Kusjuures mitte nagu arulage, kes ei saa aru, mis on ebaõnn, aga nagu inimene, kes lepib sellega, et elu on juba olemuselt ebaõiglane. Et ainuke tõeliselt õiglane asi on ebaõigluse ülim suvalisus.” Ta kallas klaasid uuesti täis. „Ma räägin seda kõike sulle mitte sellepärast, et tuli tahtmine mälestusi heietada või päikesepaistelistel reedeõhtutel oma noortele sõpradele kurbi lugusid jutustada; lihtsalt … tahtsin, et sa saaksid aru. Tahtsin, et sa näeksid, milline palsam on armastus. Mida tähendab elu jagada, päriselt jagada, nii et väljaspool selle kindlaid müüre on väga vähe sellist, mis tõesti loeb. Sest maailm on väga lärmakas, Elodie, ja ehkki elu on täis rõõmsat ja imelist, on seal ka kurjust ja kurbust ja ülekohut.”
Elodie ei osanud selle peale õieti midagi kosta. Nii rängalt saadud elutarkusele takka kiita tundus imal, no tõepoolest, mis kogemusi oleks temal oma kaheksakümne nelja aasta vanuse sõbranna mõtetele lisada? Proua Berry ei paistnud vastust ootavatki. Ta rüüpas vähehaaval napsi, tähelepanu keskendunud millelegi Elodie selja taga, ja nii läksid ka Elodie mõtted oma rada. Korraga taipas ta, et pole Alastairist päev otsa midagi kuulnud. Penelope mainis ennist telefonikõnes, et Alastairil oli New Yorgi nõukogu liikmetega koosolek ja kõik läks väga kenasti. Vahest ehk ongi Alastair nüüd oma kolleegidega väljas ja nad tähistavad ettevõtete liitumist?
Elodie ei olnud siiani kuigi kindel, millega Alastairi firma üldse tegeleb. Midagi oli sel pistmist firmade ülesostmisega. Alastair oli seletanud rohkem kui korra – kõik seisneb konsolideerimises, rääkis ta, kahe majandusüksuse liitmises, nii et nende ühendatud väärtus saaks kasvada –, ent Elodiel tekkisid siis ikka umbes sedasorti küsimused, mis võiksid pähe turgatada lapsele. Elodie töövaldkonnas tähendas ostmine mingi eseme kättesaamist ja omamist. Millegi käegakatsutava ja tõelise, mida saab peos hoida ja mille iga täke jutustab selle eseme lugu.
„Siis, kui Tomas oli suremas,” võttis proua Berry jutulõnga uuesti üles, „päris lõpus, läksin ähmi täis. Mul oli suur mure, et äkki ta hakkab hirmu tundma; ma kohe ei tahtnud, et ta peab üksinda minema. Öösiti nägin unes kogu aeg seda väikest poissi, üksipäini
