Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö. Doris Kristina Raave

      Eessõna

      Ma ei mäleta täpselt, millal ma esimest korda Kristinat nägin, kuid pean tunnistama, et esialgu häiris mind tema juures kõik. Meie, mehhiklased, oleme üldiselt lühikesed, kuid Kristina on nii pikk, et siin on maju, mis pole temasugustele mõeldud. Meie, mehhiklased, oleme tavaliselt tõmmud, kuid Kristina on nii valge, et on võimatu mitte märgata tema saabumist ükskõik kuhu. Mehhiklased ei oska tänu oma kultuurile tavaliselt öelda ei, kuid Kristina ütleb meile otse ja viivitamata, kui teda miski ei huvita või on talle vastumeelt. Meil läheb näiteks söögikoha üle otsustamisega tükk aega, sest me tahame, et kõik sõbrad oleksid otsusega rahul, kuid Kristina teab, et seda ei juhtu kunagi ja et tema kõht on tunduvalt olulisem kui mingi ühiskondlik kokkulepe.

      Ma võiksin üles lugeda veel hulganisti põhjuseid, miks Kristina eestlaslik kohalolek mind häiris, ja ometi pean ma tunnistama, et tema elu on nii mitmel viisil seotud minu eluga, et praeguseks on ta üks mu parimaid sõpru ja inimene, kes on enim mõjutanud minu elu.

      Sellele raamatule eessõna kirjutades ei taha ma sugugi, et sulle, kallis lugeja, jääks mulje, nagu oleks Kristina kuidagi üleolev. Eestlasena mõistad kindlasti vägagi hästi, et mehhiklaste kultuuriruum on täiesti teistsugune, ja tõsiasi, et minu reaalsuses elab korraga keegi kuskilt maalt, millest ma pole isegi kuulnud, tähendab korraga nii kultuurišokki, proovikivi, õppetundi kui ka seiklust. Las ma toon sulle ühe näite.

      Natukene aega pärast temaga tutvumist sai Kristinast minu kolleeg ja me veetsime külg külje kõrval koos kõik päevad, esmaspäevast reedeni, viieruutmeetrises kontoris. Mina aga tundsin nüüd kahte erinevat Kristinat: ühte tööl, kes keskendus ainult tööle ja tulemustele, ning teist väljaspool kontorit, kellest oli hoolimata oma selgelt liiga euroopalikust iseloomust saanud minu sõber, meie kõigi sõber. Esimest Kristinat ei sallinud ma silmaotsaski.

      Niisiis, ühel päeval, kui mu muusika kajas täiel võimsusel üle kontori ja Kristina lootis ilmselt sisimas, et ma selle kinni panen, et ta saaks paremini tööle keskenduda, astus kontorisse üks kooli jutukaim õpetaja. Tüüpilise mehhiko daamina saabus ta otse loomulikult soojade ja suurte tervitussõnade saatel.

      „Tere! Carlo, mind saadeti sind otsima, et sa aitaksid mind ühe probleemiga.“

      Ma ei mäleta, miks õpetaja mind otsis, ent mäletan täpselt, kuidas ta silmad probleemi sisu seletades ikka ja jälle huviga eesti tüdruku poole libisesid. Mäletan Kristina vaikust ja mäletan õpetaja üllatunud nägu, sest Kristina ei tervitanud teda. Mõni tund hiljem tuli seesama kolleeg uuesti minu juurde, et kaevata minu kontorikaaslase ebaviisakuse üle. Kindlasti ei mõista sina, eesti lugeja, õpetaja pahameelt, kuid las ma seletan.

      Mehhiko kultuuriruum on erinevalt Põhja-Euroopa riikide omast täielikult ehitatud ja suunatud inimsuhetele. Kui sa joonistaksid mehhiklaste kultuuriliste prioriteetide püramiidi, siis on kõige alus lähisuhted perekonna ja sõpradega, järgmisel astmel seisavad vähem isiklikud suhted, edasi tulevad kõikvõimalikud potentsiaalsed suhted, millesse panustada ja mida edasi arendada, ning alles viimasena, püramiidi tipus, asetsevad tõhusus ja tulemused. See võib tunduda liialdusena, kuid eriti keskmise ja madala sissetulekuga elanikkonnal on inimsuhted kõige olulisem asi üldse. Keskmine mehhiklane ei otsusta mitte selle järgi, kui kasulik on see või too asi temale endale, vaid selle järgi, milline otsus hoiab kõiki ümbritsevaid rõõmsana. See on osa mehhiko rahva eripärast, soovime saada hästi läbi kõigiga, ka nendega, keda näeme vaid korra elus. See on minu maal elamise viis, nagu ütles meie rahvuskangelane Benito Juárez: „Teise õiguse austamine toob rahu.“

      Ja sina, kallis lugeja, mõtled nüüd, et kuidas kogu see seletamine ning mis see kolleegi (mitte) tervitamise lugu siia puutub. Asi on selles, et Kristina oleks pidanud õpetaja saabudes huvi üles näitama, sest – ja hoolimata sellest, et ta ei tulnud Kristinat otsima – ta oli õpetajaga ühes ruumis, mis tähendab, et ilma igasuguse selge eesmärgita, mehhiko kultuuri järgi, viisakusest, tuleb õpetajaga vestelda mõned head minutid täiesti banaalsetel teemadel.

      Vaat seda lugu siis, eks, sest nii palju kui olen tänu Kristina selgitustele nende mõne aasta jooksul, mis ma teda tunnen, mõistnud, on eespool mainitud ootus miski, mida eestlase mõttestruktuuris lihtsalt pole olemas. Ja tõepoolest, oleme oma õnnistatud sõpruse jooksul sageli sattunud olukordadesse, kus oleme mehhiklaste ja eestlaste erinevuste üle üllatunud, et seejärel selle üle naerda. Kui me annaksime seda erinevust edasi poeetilisemalt, siis võiksime öelda, et eestlane – Kristina – on kui liustik, keeruline, jäine, terav, äkiliste vihahoogudega, kuid üldiselt tasane, konkreetne ja suurejooneline; samas kui mehhiklane – Carlo – on tuli, ettearvamatu, soe, alati liikvel, elab näilises kaoses, milles peitub oma mõistuspärasus, alati valmis kõrvalolijat tulega kõrvetama.

      Tundub, nagu ma kasutaksin siinset võimalust, et sulle, kallis lugeja, Kristina üle kurta. Kuid see pole nii, tahan väga selgelt piiritleda raamatu autori ja minu vahelisi erinevusi, sest mulle tundub, et just need ja mitte meid ühendavad jooned panid aluse sõprusele, mis on tugevam ja kindlam kui 10 000kilomeetrine vahemaa. Usun, et me vajame väga sügaval sisimas – nii kultuurid kui ka inimesed – teiselt poolt maakera saabunud julgeid, kes paneksid meid proovile, kes meid liigutaks, kes meid imetleks, kes meile vastu räägiks, kes meid õpetaks, kes elaksid meie elu – ja nii saame meiegi elada pisut nende elu.

      Selles mõttes, Kristina Mehhiko kohta, pole mul seoses minu ja temaga pakkuda paremat näidet kui seesama Agua Caliente kogukonna oma. Olgugi et Kristina oli selgelt oma mugavustsoonist väljas, nii erinev kõigest muust, olen kindel, et just tema erinevused tegid tema kohaloleku igal laupäeval selles külas nii eriliseks. Otsekui maal, millel on plekk, mis ei peaks seal olema, aga mis teeb maali ainult ilusamaks. Kristina vallutas selle küla, sealsete laste südame. Nad ootasid hetke, millal saaks Kristinaga mängida, temaga naerda, teda kallistada. Ka vanad naised otsisid pidevalt võimalust Kristinaga vestelda, et temaga aega veeta, küsides elu kohta sellel maal, millest nad polnud kuulnudki, tehes seda rõõmsa uudishimuga, mis tegi neist jälle lapsed.

      Ma ütlesin, et tegemist oli vallutusega, kuid see polnud vägivaldne vallutus, ei maatüki ega kulla nimel. Tegemist oli hinge vallutusega, see oli romanss. Seda raamatut lugedes, lehekülg lehekülje järel, näed sa, et tegemist on romansiga. See on Kristina ja Mehhiko, Mehhiko ja Kristina vastastikune vallutus...

       Carlo López

Скачать книгу