arvates, et nende mehed armastavad ja austavad neid.”
Georgia mõtiskles nende sõnade üle mitu minutit, siis kehitas õlgu. Valgus langes ta särava kehageeliga nahale ning laotas sädeluse üle paljastatud õlgade. „Võib-olla on valede uskumine õnne ainuke võti.” Täna oli esimene kord, kui ta väljendas kahtlusi nende elukutse kohta.
On sellel midagi tegemist Wyatti ja tema abieluettepanekuga?
„Ja kuhu sa siis täna õhtul lähed?” küsis Georgia, enne kui Jillian jõudis midagi pärida. „Sa näed välja kui odav libu.”
„Tänan väga,” lausus Jillian südamlikult naeratades. Tal oli seljas avara V-kaelusega liibuv valge särgik, mis paljastas rindevahe, peaaegu olematu, narmas-alläärega teksaseelik, lai hõbevöö ja kõrged mustad saapad. Ta juuksed olid metsik, taltsutamatu lokikuhil, nägu paksult meigitud.
Praegu peale vaadates karjus kõik temas: „Sadul selga ja ratsutama!” Kuid mehele, keda ta täna pidi „võrku” püüdma, ilmselt meeldisid selliselt riietatud naised. Mida silmatorkavam, seda parem, oli öelnud mehe sõbratar, kes ka ise riietus nagu kroonipoe prostituut.
„Ma lähen Lihaturule,” selgitas Jillian. Jumala tõsi, selline nimi oli Oklahoma City tukslevas südames asuval ööklubil. Eeldatavasti oli see saaki varitsevatele vallalistele moekas koht.
Tänaõhtuse sihtmärgi elukaaslane ütles, et mees on juba mitu nädalat ööklubis käinud. „Õlut” joomas. Jillian uskus seda sajaprotsendiliselt – kui tisse ja tagumikku nüüd õlleks kutsuti. Kui mees kulistas seal ainult paar külma õlut, miks ta siis ei võinud sõbratari kaasa võtta? Miks ta jättis naise koju ning nõudis, et ta püsiks paigal?
Anne oli soovitanud, et enne peibutise valimist võiks sõbratar ise meest jälitada, kuid naine heitis selle mõtte otsekohe kõrvale. Jillian arvas teadvat miks. Üks asi on arvata, et mees sind petab, hoopis midagi muud aga ise oma silmaga pealt näha. Lisaks võidi sõbratari märgata ja mees võis oma käitumist vastavalt muuta.
Anne’i kabineti uks paiskus äkki lahti ning Jillian ehmatas. Üllatas ka Georgiat, kes ahmis kuuldavalt õhku.
Jillian ajas end järsult sirgu, kui Anne kabinetist pea välja pistis. Hetkeks silmas ta ülemuse hallinevat pead ja tõredat, kortsus nägu, kui Anne hõikas: „Jillian. Tule kohe siia. Mul on sulle halbu uudiseid.”
Ta kadus midagi lisamata, kuid jättis ukse lahti.
Olgu siis pealegi. Jilliani süda jättis löögi vahele. Ta heitis Georgia poole närvilise pilgu ja sellest polnud põrmugi abi, et ta sõber oli silmad ja suu pärani ajanud. Peopesad muutusid higiseks ja ta tõusis püsti.
„Halvad uudised,” lausus Georgia vaikselt, jagades tähelepanu Jilliani ja ukse vahel. „Ta on tavaliselt küllalt järsk, aga see oli...”
„Võib-olla on mu sihtmärk määratud teisele ajale,” lausus Jillian lootusrikkalt.
„Võib-olla.”
Georgia hääl ei kõlanud kuigi veenvalt ja südamepõhjas ei uskunud Jillian seda isegi. Kurat. Kurat! Rohkem kui tänast ülesannet arutada oli Jillian tahtnud rääkida Anne’iga enda kaasosanikuks võtmisest või sellest, mida ta soovis tegelikult – et Anne agentuuri talle maha müüks.
Ta oli püüdnud juba mitu korda seda teemat üles võtta, kuid iga kord oli Anne olnud hõivatud ja oli ajanud ta minema lubadusega arutada asja „hiljem”.
Polnud kedagi sobivamat või enam valmis agentuuri üle võtma kui Jillian. Ta oli olnud siin igavesti (mõnikord tundus nii) ja tal oli palju suurepäraseid mõtteid, isegi kui ta ütleb seda ise, rääkides PMV uuele tasandile viimisest. Näiteks nõustamiskeskus truudusetuse ohvritele, tugigrupid ja isegi veebileht, mis hoiataks naisi teatud meeste eest. Midagi Interneti häbiposti taolist, mille võiks ristida Sigavirinaks ja mis võiks notsumeetril näidata, kui kõrge on teatud meesinimeste reiting. Kõige ebaihaldatavamad Oklahomas.
Kui oleks tema tegemine, saaksid PMV kliendid seda sorti abi, mida tema ema ei saanud.
Nüüd peab see vestlus ootama. Jälle.
Halvad uudised... ta neelatas. Kindlasti läheb miski aia taha ja Anne’i hääle järele otsustades kahtlustas Jillian, et see on ta ise.
1 Miss Piggy – tegelane populaarsest telesaatest „The Mupppet Show”. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
2 Jane Doe – viide naisele, kelle tegelik nimi on teadmata või peab jääma salastatuks. Eriti tavaline USA ja Kanada kohtupraktikas.
Kaks
Ma tunnen puudust oma kaisukarust. Kas sa ei magaks minuga?
Jillian sisenes Anne’i kabinetti, süda tagumas. Anne istus juba oma kirjutuslaua taga. Ta oli karm, asjalik naine, alati järsk ja nõudlik, kuid ta polnud kunagi varem Jilliani kohalolekut nii jõuliselt nõudnud. Polnud kunagi öelnud, et tal on „halbu uudiseid”.
Mis toimub? Kas ta tahab minust vabaneda? Miks? Mida võis Jillian küll teha? Ta vaatas ülemust uurivalt. Anne oli ebamäärases vanuses ja keeldus surmaähvardusel sellest rääkimast. Jilliani arvamus? Kaks tuhat, aastake sinna või tänna. Sügavad vaod kahel pool suud, silmi ja põski. Karmid hallid juuksed, tavaliselt krässus – aga ei. Täna ta juuksed ei olnudki krässus. Täna olid need üle pea kammitud, muutes ta peaaegu... kenaks. Oeh. See juhtus küll esimest korda.
Anne tõstis pilgu pabereilt oma laual – pilk tema pähkelpruunides silmades, mis enamasti väljendas ainult ärritust, oli nüüd süüdlaslik. „Pane uks kinni,” käskis Anne, pöörates taas tähelepanu pabereile.
Selga ülemuse poole pööramata surus Jillian rasked klaasuksed kinni. Rulood olid alla lastud, nii et keegi ei näinud sisse. Jillian vaatas närviliselt ruumikas toas ringi. Suured aknad võtsid kaugema seina täielikult enda alla ja nende ette rivistus hulgaliselt surevaid toataimi. Baarikapil seisis avatud viskipudel.
Ükskord tahab ta seda kabinetti endale saada. Kas see võis praegu üldse võimalik olla?
Prinkpepu istus kirjutuslaua ees ühel toolil. Ta oli seljaga Jilliani poole ega vaevunud pöörduma, et teda tervitada. Mees istus lösakil täielikult lõdvestunud poosis sinisel plüüstoolil. Veidi ebaviisakas.
„Mis toimub?” küsis Jillian, uhke, et ta hääl kõlas rahuliku ja muretuna.
„Istu.” Järsu noogutusega osutas Anne toolile Prinkpepu kõrval.
Kas Anne kavatses ta vallandada? Kas see blond poiss oli siin, et Anne’i kaitsta, kui Jillian peaks raevuma? Kohe läks ta mõte viimastele vähestele ülesannetele, mida ta oli täitnud. Tõsi küll, ühele sihtmärgile oli ta andnud hoobi keradesse. Aga mees on ikkagi võimeline lapsi saama. Tõsi küll, ta oli põhjustanud baaris kakluse. Aga keegi ei saanud surma.
Jillian neelatas äkki kurku tõusnud klombi ja astus tooli juurde. Ta istus, silus värisevate kätega teksaseelikut. „Mis toimub?” küsis ta uuesti.
„Jillian Greene,” lausus Anne, „saa tuttavaks Marcus Brodyga. Marcus, see on Jillian.”
