See kirglikult veendunud toonil esitatud jahmatav väide sundis Opheliat oma vanaema tähelepanelikumalt vaatama. Hämmeldunud pilk muutus vähehaaval lootusrikkaks. „Kas sa räägid... Mollyst?”
Teades, et Ophelia kuulab iga tema sõna, pööras Gladys pea ära, võidurõõm kõhnal kortsus näol säramas. „Seda ma sulle ei ütle. Aga kui sa täidad minu ees oma kohust ja toimid õigesti, ei pea sa pettuma.”
„Oma õe ülesleidmine on ainus, millest ma kunagi unistanud olen,” tunnistas Ophelia rahulikult. „See tähendaks mulle tõesti kõike.”
Voodis lamav naine naeris käredalt. „Sa oled alati olnud tundeline narr!”
Vaikne koputus uksele teatas kirikuõpetaja saabumisest. „Püüdke puhata, kuni selleks veel võimalust on,” soovitas meditsiiniõde Opheliale summutatult.
Ophelia noogutas, korjas voodiriided kokku ja naeratas kirikuõpetajale lahkelt. Too oli sõbralik meesterahvas, kes käis regulaarselt nende juures ja kuulas kannatlikult vanaema kibestunud kaeblemist.
„Te raiskate siin aega,” teatas Gladys vaimulikule hapult. „Ma ei jäta teie kirikule pennigi!”
Ophelia imestas, et vanaema kõneles ikka veel nii, nagu oleks ta rikas, ehkki tegelikult oli ta kõrvuni võlgades. Mõistagi ei tunnistaks Gladys Stewart iialgi seda häbiväärset tõde, kuna tema jaoks oli põhiline raha, seltskondlik positsioon ja väline mulje. Ent Madrigal Court, vallikraaviga ümbritsetud Elizabethi-aegne villa, mida Gladys Stewart oli oma kadunud abikaasat ostma veennud, lagunes ja oli juba väga kehvas seisus. Aastakümneteks hooletusse jäetud maja katus sadas läbi, niiskus tungis seintesse ja suur osa krundist oli võssa kasvanud. Kauni vana maja laguneda laskmine, keeldudes seda samas Metaxiste perekonnale tagasi müümast, oli osa Gladyse kättemaksust.
Ophelia nägi trepiaknast Courti rohtukasvanud aiast kaugemale. Peaaegu kogu ümbritsev piirkond kuulus nüüd Kreeka laevandusmagnaat Lysander Metaxisele. Tema isa oli olnud küll jõukas, aga pojal ja pärijal oli erakordne oskus raha teha ning ta oli miljardär. Keegi ei osanud Lysander Metaxisest uhkemalt rahaga lehvitada. Iga kord, kui mõni kohalik kinnistu müüki läks, rabati see teiste jaoks liiga kõrge hinnaga ära. Umbes kolmkümmend aastat tagasi kuulus Metaxiste suguvõsale vaid vahimajake sissesõidutee alguses. Nüüd oli nende omanduses suurem osa kohalikest taludest ja pooled küla majadest.
Madrigal Court oli nagu väike sõltumatu saareke Metaxiste valduses oleva kogukonna keskmes ja peagi – sest Gladys Stewart oli suremas – kuulub uhke vana maja samuti Lysander Metaxisele. Miski ei saa teda takistada, mõtiskles Ophelia kahetsevalt. Isegi kui vanaema pärandab talle osa Courtist, mis polnud sugugi kindel, tähendavad tasumata arved ja matustega kaasnevad kulutused seda, et maja ja aiad tuleb võimalikult kiiresti maha müüa. Ophelia lootis ja palvetas, et kui see aeg saabub, ei ole Lysander Metaxis vastu, et ta ka edaspidi müüriga piiratud aeda rendiks. See asus majast üsna kaugel ja maanteelt oli sinna ka eraldi sissepääs.
Ophelia pani linad pesumasinasse, tõmbas kummikud jalga ja kiirustas õue. Ta magas päeval harva ja oli veendunud, et isegi kakskümmend minutit töötamist värskes õhus aitab tal kosuda. Võrreldes muu aiaga, mida ta lihtsalt üksinda hooldada ei suutnud, oli müüriga piiratud aed nagu ilus korras oaas. Ta kasvatas hoolikalt kujundatud peenardel haruldasi püsikuid, millest kavatses teha oma väikese firma peamise müügiartikli. Ehkki tal oli juba mitu kohalikku püsiklienti, ei saanud ta veel kedagi endale appi palgata.
Pool tundi energiliselt maad kaevanud, pöördus Ophelia vastumeelselt tagasi tuppa. Ta lükkas kummikud jalast ja läks vanasse ajastuhõngulisse kööki. Suur pliit, mis oli ehitatud kahekümnenda sajandi algupoolel, andis mõnusalt sooja ja oli köögi kõige moodsam osa.
„Tere päevast, Ophelia,” tervitas teda Haddock oma mahlakal häälel.
„Päevast, Haddock,” vastas Ophelia.
„Teeaeg, teeaeg!” kuulutas Haddock õrrel patseerides.
Ophelia sai vihjest aru ja andis papagoile ühe maapähkli. Ta oli lindu väga kiindunud. Haddock oli peaaegu kuuekümneaastane.
„Armas Haddock! Armas Haddock!” kuulutas lind.
Teades, et papagoi ootab hellitusi, silitas Ophelia tema pead ja sügas teda.
Koridori kivipõrandal kõlasid tuttavad sammud. Siis astus kööki Pamela Arnold, kolmekümnele lähenev lühikeste punaste juuste ja elavate pruunide silmadega naine. „Sul on päris kindlasti vaja meest, kellega kallistada.”
„Tänan, aga ei. Nii meeleheitel ma veel pole.” Ophelia ei teinud nalja, sest kui ammu surnud vanaisa välja arvata, olid mehed talle elus ainult pahandusi, südamevalu ja pettumusi põhjustanud. Isa oli minema läinud, kui ta oli alles laps. Kui isa teise naisega pere lõi, unustas ta Ophelia olemasolu sootuks. Ema oli käinud meestega, kes temalt raha välja petsid, teda peksid ja talle teiste naistega truudust murdsid. Ja Ophelia esimene armastus oli rääkinud tema kohta valesid, mistõttu neiut koolis kohutaval kombel kiusati.
„Oo ei... kas sa tegid jälle meile süüa?” oigas Ophelia, tundes piinlikkust, kui Pamela pani haudepoti männipuust lauale. „Ma ei saa lasta sul seda teha...”
„Miks mitte? Sul on praegu muud tegemist,” märkis Pamela. „Sa oled ka mu parim sõbranna ja ehkki ma pole nõus sellega, kuidas sa ennast ohvriks tood, pean ma sind igati aitama.”
Ophelia kergitas tõrjuvalt kulmu. „Ma ei too ennast ohvriks...”
„Tood küll ja lisaks üsnagi ebameeldivale inimesele. Aga ma hoian oma lugupidamatu suu kinni ega ütle enam midagi.”
„Vanaema toetas ema rahaliselt ja andis mulle peavarju, kui mul seda vaja oli. Ta ei pidanud seda tegema.” Rohkem ei öelnud Ophelia midagi, sest Gladys Stewarti ebameeldiv iseloom oli alati inimesi eemale peletanud. Tugeva naisena, kes oli vaesusest välja rabelnud ja trotsinud Briti jäika klassisüsteemi, abielludes kõrgemast klassist pärit mehega, ei olnud Gladys kunagi allaheitlik olnud. Ent lõppude lõpuks oli läinud vaja vaid üht tõsist pettumust, et mürgitada Gladyse niigi sünge loomus lõplikult ja hävitada Ophelia märksa nõrgema iseloomuga ema Cathy elu.
Ehkki sellest oli möödas üle kolmekümne aasta, olid tolle sündmuse põhjustatud viha, kibestumine, valu ja alandus ka Ophelia elule oma pitseri vajutanud. Kuigi ta oli üritanud sellesse avatult suhtuda, kannatasid selle õnnetuse tõttu siiski kõige rohkem inimesed, keda ta oli armastanud ja kelle peale lootnud. Loomulikult oli oma mõju ka tema perekonna sügavale juurdunud eelarvamustel. Pelgalt Metaxise nime mainimine täitis Ophelia ärevuse ja vaenulikkusega, mis oli tema lahkele loomusele võõras.
Kohvi valmistades haigutas Ophelia laialt.
Haddock vilistas seepeale energiliselt, ehkki vale viisiga, tuntud unelaulu.
Ophelia kandus mõtteis korraks ajas tagasi ja tõmbus pingule. Kunagi oli Haddock laulnud õhtuti lastelaulukesi tema nooremale õele. Mälestus Molly säravast näokesest tumedate lokkide varjus muutis Ophelia kurvaks. Ehkki ta oli olnud kõigest kaheksa-aastane, kui Molly sündis, oli tema õe eest hoolitsenud, sest ema Cathy seda ei suutnud. Aga Ophelia polnud õde näinud juba kaheksa aastat.
„Kuss, Haddock,” hurjutas Pamela kõrvu lärmi summutamiseks kinni kattes.
Solvunud papagoi pööras punapeale selja.
„Haddock
