pärgamenditükk. On see sulle tähtis?”
„Enam mitte.”
„On sul raha?”
„Piisavalt.”
„Väga hea. Liiga palju oleks kahtlane.” Ta hüüatas teravalt: „Farrill!”
Biron virgus oma oimetuselaadsest seisundist. „Mida?”
„Mine teiste juurde tagasi. Ära ütle kellelegi, et lahkud. Las teod räägivad sinu eest.”
Biron noogutas juhmilt. Kusagil kaugel mõistuse tagasopis liigutas mõte, et tema ülesanne jäi lõpetamata ja ta oli surevat isa ka sel moel alt vedanud. Teda haaras abitu kibedus. Talle oleks võinud rohkem öelda. Ta oleks võinud isaga ohte jagada. Isa oleks pidanud talle rääkima.
Nüüd, kus ta teadis tõde või vähemalt suuremat osa tõest, mis puudutas ta isa rolli vandenõus, näis dokument, mille ta pidi Maa arhiivist hankima, veel tähtsam. Aga tal polnud enam aega. Polnud aega dokumenti ära tuua. Ega sellele mõelda. Ega isa päästa. Võib-olla polnud ka aega elada.
Ta lausus: „Ma teen, nagu sa ütled, Jonti.”
Sander Jonti peatus ühiselamu trepil ja heitis põgusa pilgu ülikoolilinnakule. Imetlust polnud ta silmis küll raasugi.
Sammudes mööda tellistest rada, mis siugles silmatorkavalt läbi antiikajast saadik ülikoolilinnakuid iseloomustava pseudomaalähedase atmosfääri, nägi ta eespool linna ainsa tähtsa tänava tulesid. Selle taga kumas päevavalgusse uppudes, kuid juba nähtavana igavesti radioaktiivne sinine silmapiir, eelajalooliste sõdade tumm tunnistaja.
Jonti jäi hetkeks taevast silmitsema. Möödas oli üle viiekümne aasta sellest, kui saabusid tyranlased ja tegid äkilise lõpu kaugel udukogu taga kempleva ja kraakleva kahe tosina riigikese iseseisvatele eludele. Lämmatava rahu ike langes neile äkitselt ja enneaegselt.
Sellest tormist, mis saabus ühe võimsa pikselöögiga, polnud nad siiani päriselt taastunud. Järele jäi vaid teatud tõmblus, mis aeg-ajalt siin-seal asjatult mõne maailma üles kihutas. Nende tõmbluste organiseerimine ja üheks hästi ajastatud hinguseks koondamine oli raske ja pikk ülesanne. Ta oli siin Maal juba küllalt konutanud. Oli aeg tagasi minna.
Kodus üritati ilmselt just praegu tema toaga ühendust võtta.
Ta lisas pisut sammu.
Ta tabas kiire tuppa astudes. See oli isiklik kiir, mille turvalisuses polnud veel põhjust kahelda, mille privaatsuses ei leidunud ainsatki mõra. Mingit vastuvõtjat polnud vaja, ei mingit metallist ja traatidest riista, et tabada õrnu lendlevate elektronide vooge, mille sosistatud impulsid triivisid läbi hüperruumi planeedilt, mis asus poole tuhande valgusaasta kaugusel.
Tema toa ruum oli polariseeritud ja vastuvõtuks ette valmistatud, selle koest oli kõrvaldatud vähimadki häired. Keegi peale vastuvõtja ei saanud polarisatsiooni märgata, ainult tema mõistus võis ainult selles kindlas ruumis vastuvõtjaks olla: ainult tema närvisüsteemi elektrilised omadused võisid sõnumit kandva kiirega resoneeruda.
Sõnum oli sama privaatne kui tema ajulainete ainulaadsed omadused. Universumis, kus elas triljoneid ja triljoneid inimolendeid, oli tõenäosus, et keegi on teise isikliku laine tabamiseks piisavalt sarnane, kahekümnekohaline arv ühe vastu.
Jonti aju kõditas kõnet, mis undas läbi hüperruumi lõputu tühja mõistmatuse.
„…kutsun…kutsun…kutsun…kutsun…”
Saatmine polnud kunagi päris nii lihtne kui vastuvõtmine. Tarvis läks mehaanilist seadeldist, mis tekitaks väga spetsiifilise laine, et viia sõnum teisele poole udukogu taha. See seade peitus kaunistatud nööbis, mida ta paremal õlal kandis. See aktiveerus automaatselt, kui ta oma polariseeritud ruumi astus, ja nüüd tuli tal vaid sihikindlalt ning keskendunult mõelda.
„Siin ma olen!” Tal polnud vaja end tuvastada.
Kutsuva signaali tuhm korduv rütm peatus ja muutus sõnadeks, mis ta peas kuju võtsid. „Tervitame teid, härra. Widemos on hukatud. Uudis pole muidugi veel avalik.”
„See ei üllata mind. Kas keegi on veel paljastatud?”
„Ei, härra. Rantšeero ei öelnud neile midagi. Vapper ja ustav mees.”
„Jah. Aga lihtsalt vaprusest ja ustavusest ei piisa, muidu poleks ta vahele jäänud. Talle oleks ära kulunud pisut rohkem argust. Ükskõik! Ma rääkisin tema pojaga, uue Rantšeeroga, kes oleks juba peaaegu surma saanud. Me leiame talle rakendust.”
„Kas tohib küsida, mil moel, härra?”
„Parem, kui sellele küsimusele vastavad sündmused. Mina ei oska veel nii vara tagajärgi ennustada. Homme asub ta teele Rhodia Hinriku juurde.”
„Hinrik! Noormees võtab suure riski. Kas ta teab, et...”
„Ütlesin talle nii palju, kui sain,” vastas Jonti teravalt. „Me ei saa teda täielikult usaldada, kuni ta on end tõestanud. Antud asjaoludega arvestades on ta meie jaoks vaid keegi, kellega võib riskida, nagu kõik inimesed. Ta on asendatav, täiesti asendatav. Ärge mulle enam siia helistage, ma lahkun Maalt.”
Ja Jonti tegi lõpliku žesti ning katkestas vaimse ühenduse.
Ta mõtles eelmise päeva ja öö sündmused vaikselt läbi, kaaludes iga seika. Aegamööda ilmus ta näole naeratus. Kõik oli täiuslikult korraldatud ja komöödia võis omasoodu jätkuda.
Miski ei jäänud juhuse hooleks.
3. Juhus ja käekell
Esimene tund, mil kosmoselaev planeedi kütkeist tõuseb, on kõige proosalisem. Siis valitseb lahkumissegadus, mille olemus on jäänud samaks kui esimese õõnestatud puutüve ürgjõe kaldalt lahti lükkamisel.Kõik ettevalmistused on tehtud, pagasi eest hoolt kantud; saabub esimene jäiga võõristuse hetk, ümberringi tähenduseta sagin. Viimasel hetkel hõigatud lembesõnad ja siis sumbumine, õhulüüside summutatud kolksumine ning õhu aeglane kohin, kui lüüsid suurte puuridena automaatselt sissepoole tõmbuvad ning end vaakumisse imevad.
Siis võtab maad ähvardav vaikus ja igas ruumis vilguvad punased sildid: „Sättige kiirendusülikondi... Sättige kiirendusülikondi... Sättige kiirendusülikondi.”
Stjuuardid sagivad koridorides ja koputavad napilt igale uksele, et need siis lahti tõmmata. „Vabandust. Ülikonnad selga.”
Järgneb lahing ülikonnaga, mis on külm, kitsas ja ebamugav, aga tihedasti liidetud hüdraulikaga, et pehmendada iiveldamaajavat survet stardil.
Kostab tuumamootorite kauge mürin, mis töötavad atmosfääris manööverdamiseks madalal võimsusel. Kohe sellega koos tunned, kuidas su ülikond aeglaselt järele andva õli sisse vajub. Sa laskud näiliselt lõputult allapoole ja tõused väga aeglaselt jälle üles, kui kiirendus järele annab. Kui sul selle kestel süda pahaks ei lähe, ei pea ilmselt ülejäänud reisi jooksul kosmosehaiguse pärast muretsema.
Esimesed kolm tundi polnud vaatlusruum reisijatele avatud ja selleks ajaks, kui atmosfäär
