p>
KURJA TÜDRUKU PEREPÄEVIK
SIIRI PÄRKSON, PhD
2020
Kurja tüdruku perepäevik
Autoriõigus: Siiri Pärkson, 2020
Küljendus, epub, kaas: Siiri Pärkson
ISBN 978-9949-01-907-6 (epub)
Aitäh esimese lugemise ja keeletoimetamise eest Urmas Sutropile
KUIDAS MA SAABUSIN TAGASI MAJJA, MIDA VANEMAD KODUKS PIDASID JA KUIDAS MU VANEMAD PANID MIND TAGASIKOLIMIST KAHETSEMA VEEL ENNE, KUI ESIMENE PÄEV ÕHTUSSE JÕUDIS
“Ta oli väiksena nii imeline tüdruk, nagu väike ingel, ja tema sinised silmad särasid nagu tähed linavärvi juuksetuka alt,” ütles ema.
“Rohelised silmad,” parandas isa.
“Ei, sinised silmad. Kas sa ei mäleta? Tal olid nii eredad sinised silmad ja kui rahulik laps ta oli,“ kinnitas ema.
“Tõsi, see rahulikkus oli päris muretekitav. Ja kui ta just oma rohelisi silmi ühte punkti parajasti ei …,“ rääkis isa.
“Sinised. Tal olid sinised silmad. Kas sa arvad, et ma ei tea meie tütre silmade värvi,“ küsis ema.
“Tead, tead,“ ütles isa, kuigi oli aru saada, et ta ei mõelnud seda tõsiselt “Aga see ei olegi üldse nii tähtis, sest pole ju vahet, mis värvi silmadega ta minu uusi rõdupiirdeid jõllitas. Ja võibolla tal silmad siis sellise pingutava ühte punkti vaatamise ajal muutusid, sest mina tema silmi muul ajal ei vaadanud.“
“Hallo, ma istun siinsamas,“ ütlesin lõpuks mina.
Ütlesin ja tõusin püsti ning lonkasin kipsjalaga nii uhkelt kui suutsin köögist minema ema hädaldamine ja isa ennasttäis hääl taustaks saatmas.
“Reglisse! Reglisse,“ hüüdis hädaldaval häälel ema.
“Reglisse, sa ei lahku nii minu juurest,“ käratas isa.
“Ja mis kuradi nimi on üldse Reglisse,“ uratasin endamisi. Kui neil oleks olnud piisavalt taipu, et veidi nimede tähendusi uurida, siis nad poleks seda nime oma vanimale lapsele pannud. Mitte et mulle mu nimi ei meeldinuks, ent see sobis elusolenditest hädavaevu ehk üksnes kodurotile või hamstrile, mitte inimesele. Aga mina ei ole kodurott ega samuti hamster mitte. See oli tõsi, aga ma ei peatunud, et neile seda öelda. Tõde ei olnud nende kahe silmis just kuigi suures hinnas – eriti kui see tuli minu suust.
/---/
“Enne ma suren, kui ...,” karjusin paanikas. Ilmselt tegin nii mitu korda. Ja kindlasti leidis see aset üha kasvava hüsteeriaga. Seejärel ma ärkasin. Teadsin peaaegu kindlalt, et ei ole häält kuuldavale toonud. Nagu enamik meist, ei olnud ma unes rääkija tüüpi. Olin ärkvel, aga unenäo õud valitses veel mu meeli. Minu elus oli uus kollane maja. Õigemini ei olnud see uus kollane maja, vaid vana maja oli ringiga taas mu ellu jõudnud.
“Enne ma suren, kui ...,” sosistasin tasa. Süda peksles. Panin peopesa rinnaesisele ja tundsin ebameeldivat külma kleepuvat higi. Tõmbasin käe vastikustundega korraks ihust eemale. Siis veendusin uuesti, et rinnaesine, turi, aga eriti rindade vahe oli kleepuvast külmast higist märg. Ka kintsud ja alaselg. Teadsin, seda unenägu ei unusta ma eal. Olin esimest ööd taas kodumajas. Majas, kus olin elanud oma lapsepõlve ja teismelise algusaja. See oli minu nii-öelda isakodu, kuid kuhu olin lootnud mitte iial naasta. Kui ma oleksin vaid selle aasta jooksul tööd leidnud, oleksin võinud vanemate survele vastu astuda. Aga räägin sellest teile kohe. . Enne veel kinnitan järgnevat: annan endale aru, et kui saaksin paralleelmaailmas kogeda orvuks olemise hüljatust, mõistaksin, missugune enesekeskne ja ülbe-hellitatud tütar ma olen. Andke mulle andeks oma elu mu oma mätta otsast kirjeldamine.
Tõuke päevikut pidada andis peamiselt kaks tõsiasja. Õppeaasta ülikoolis sai läbi just ajaks, mil suveilmad ei mallanud enam päevagi oodata. Nii väljendaks vist mõni algaja kirjanik või eeskujulik kirjandite kirjutaja. Mul ükskõik! Kavatsesin sõprade-kaaslastega Norra põrutada. Jens oli selleks puhuks vana bussi laenanud, kus meil kõigil lahe olemine ees ootas. Kuid siis, justkui ebausutavas loos, murdsin varbaluu. Seisin Jensi laial verandal ja jõin Jensi enda kokku segatud siidrimoodi jooki, mida puuviljadega maitsvamaks muuta üritasin. Ja siis see juhtus. Keeru pillas tikutopsi põrandale, Jens tahtis lahe olla, nagu ta ikka tahab, haaras ukse kõrvalt roostes golfikepi ja virutas hoiatamata mahakukkunud jubina pihta. Mõistagi ei võinud ta teada, et minu jalal olid tikutopsiga omad plaanid. Nii siis kolm tegelast: tikutops, golfikepp ja minu sandaalides varvas kokku said. Kinnitan teile, head sellest ei tulnud. Õnneks peatas sandaali tald niipalju löögi jõudu, et luud päris pihuks ja põrmuks ei tehtud. Kui kõik juhtunu pärast nii kohkunud polnuks, lagistanuks me pööraselt naerda. Ent nüüd mõlkus kõigi meeltel traumapunkt ja kiirabi. Minu käest pillatud siidriklaas lebas endiselt põrandal. Paksust klaasist jooginõusse polnud kukkudes isegi mõra tekkinud.
Teine põhjus oli hoopis proosalisem. Nimelt ärkasin selle tobeda unenäo pärast üles ja mul polnud midagi muud teha, kui oma mõtteid arvutisse toksida. E-luger jäi ennist kööki ning abivalmis kaaskondlased ei ole suvatsenud oma kipsis jalaga tütrele seda teisele korrusele järgi tuua. Mõistagi oleksin võinud midagi ka arvutist lugeda või haarata riiulist mõne vana paberraamatu, aga ma tahtsin ainult oma e-lugerist lugeda. Seal olid funktsionaalsused, mida ma vajasin, et lugemisest täit mõnu tunda. Korraliku e-lugeri omamine kuulus minu jaoks inimõiguste hulka. Ja nüüd vedeles mu inimõigus köögikapil või lausa söögilaual.
Siin ma passisin: jalg lahases ning minu enda hinnangul igati kaastunnet tekitavate liikumisraskustega aheldatud kõige viimasesse kohta, kus olla tahaksin. Ja liikumisvahenditeks ei-tea-kelle-kargud, mis ema kuskilt välja koukis. Iseenesest on juba see, et inimesel on kuskilt majapidamisest välja otsida kargud, ehkki meie lähisuguvõsas pole neid kellelgi kasutuses olnud, paljuütlev minu esivanemate loomulaadi kohta. Missugune inimene ostab ilma tungiva vajaduseta kargud, isegi kui neid võib-olla kuskil allahinnatuna müüakse?
Paar nädalat reisimist oli juba kolmandat aastat suvetraditsioon. Varem pidime leppima oma vanuse tõttu kodumaaga. Seekord oli valik langenud Norras matkamisele ja see pidi kaugelt pikem reis tulema kui eelmised kokku. Ootasin linnast eemalesaamist eriti, sest suvel ühikas olemine polnud reeglite järgi ilma hea põhjuseta lubatud. Ma olin teadaolevalt ainuke omavanune, kes ei olnud aasta jooksul endale tööd suutnud leida. Ettekandjaid sooviti, kuid rahaga arveldamisega töö oli minu jaoks välistatud. Olin eelnevatel suvedel ettekandjaametit isa sõbra hotellis proovinud ja ütleme nii, et rahaga arveldamine ei olnud minu tugevaim külg. Ükskõik kui kohusetundlikult oma tööd tegin, kassa ei klappinud kunagi. Niisiis ei olnud suvel ühiselamus elamine ilma hea põhjuseta lubatud. Aga ülikoolilinnast pärit oleval neiul ei olnud head põhjust kuskilt võtta. Ülikool tavatses hiljuti remonditud ühikaid suvel rentida suvekoolide välistudengitele, rahvatantsu- ja rahvalaulu gruppidele tantsu- ja laulupeo ajaks ning turistidele. Nii et sügisene rõõm saada koht värskelt remonditud ühiselamusse asendus kevadise nördimusega. Jens ei elanud ühikas – välja arvatud siis, kui ta elas minu juures. Seda juhtus piisavalt tihti, et mõni tema T-särkidest vedeles ikka minu mustapesukorvis või minu T-särkide sahtlis. Samuti, nagu mina haarasin vahel tema ruudulise särgi või kapuutsiga dressipluusi, et hilisõhtuses jaheduses oleks mõnusam jalgrattaga ühikasse jõuda. Jensil oli vanaemalt päranduseks saadud lahe kodu suure verandaga. Ent kokkukolimiseks puudus meil mõlemal soov. Niipalju, kui teadsin, oli Jens paras põrsas ja boheem. Mina olin samuti boheem ja korras tubadest ei hoolinud, kuid puhtuse suhtes järelandmatu selles mõttes, et haisvad söögid-joogid ja muu sodi, oli mulle vastuvõetamatud. Lisaks ihalesin päris tudengielu südames olla. Ja tudengielu leidus ühikates kindlasti rohkem, kui kesklinnast välja jääva pargi ääres, kus Jensi elamine asus.
