ja Francisco Varela selle ideega välja tulid, oleme mõistnud, et loodusel on võime areneda, luua seda, mida varem
14
pole olemas olnud ning kohaneda uute reaalsustega, lisades mitte millestki seda, mida on vaja olemasolevates raamides tekkivate võimaluste või vajaduste kasutuselevõtmiseks. Looduse vägevu-sele mõeldes – no kuidas olekski võimalik uute ärimudelite kujun-damisel jätta temast eeskuju võtmata?
Kui näeme looduses tõepoolest inspiratsiooniallikat, saame aukartuse tundmise asemel muuta meid ümbritsevate reaalsuste tajumist ja näha võimalusi, mis olid otse meie nina all kogu aeg olemas. Me saame üle vaadata varasemate, keemiast (uute molekulide loomine) ja bioloogiast (koguni uute eluvormide kujundamine) tuletatud lahendustele tuginevad lähenemisviisid ning hakata arvestama sellega, kuivõrd suurt osa elus määravad füüsika ja geomeetria seadused. Nii toimides tuleb lineaarne põhjuse-tagajärje mudel vahetada välja mittelineaarse, keeruka ja vastastikustes sõltuvustes oleva reaalsuse vastu. See omakorda tähendab optimumi otsinguid kogu süsteemile, mitte aga ühe üksiku parameetri võimendamist väheste inimeste hüvanguks. Lõpptulemusena näeme me suurema mitmekesisuse ja omava-helise sidususe edendamises võimalust suurendada ühiskonna ja majanduse vastupidavust.
Need mõtted, mis on kõik saanud innustust looduslikest süs-teemidest, oleksid esimene rühm sinise majanduse põhimõtetest, millest juhindudes võime saavutada tulemusi, mida traditsiooni-line “tarkus” ja juhtimine isegi ette ei suuda kujutada!
1.1. Arenda mittelineaarset loogikat
Kaasajal valitseb lineaarne loogika, mis keskendub põhjuse-taga-järje seoste otsimisele ja viib analüüse läbi tehislikes oludes, mis on lahutatud aja ja ruumiga määratletud kontekstist, eirates nii tegelikke emotsioone kui reaalsust mõjutavat sotsiaalset raamis-
15
tikku. On ju teada tõsiasi, et paraneda tahtval patsiendil on suur tõenäosus terveneda, ometi jätkame me endiselt ravimite tulemus-likkuse uuringuid kitsalt raamitud põhjuse-tagajärje kontekstis.
Soov juhtida tootmist ja tarbimist, lähtudes meid punktist A punkti B toimetavast kitsalt määratletud lineaarsest loogikast, on toonud kaasa juhtimisvõtted, mis valitsevad nii ühiskonda kui majandust. Me oleme sunnitud vormistama isegi kõige lihtsamad algatused Exceli tabelites äriplaanideks, määratlema turundus-strateegiaid sõltumatute andmete põhjal ning muutma need rangeks tarneahela haldamiseks, mis pressib kõik (tajutavad) mittetõhusad lahendused süsteemist välja, tuues kaasa soovima-tuid tagajärgi. Selline abstraktsioon sunnib kõiki keskenduma konkurentsiturgudele (mis ei toimi sageli nagu peaks), piiratud arvu toodete valmistamisele ning konkureerima kas kvaliteedi või omahinna alusel. See paneb suure rõhu kulude kärpimisele, kaasa arvatud suurema mastaabisäästu saavutamise kaudu. Kõik oluli-sed otsused tehakse sellest lihtsast lineaarsest loogikast lähtudes.
Ent kui uurime lähemalt loodust kui loojat taipame, et eluvõr-gustik, nii ökosüsteemi kui sotsiaalse süsteemina sellist lineaarset loogikat ei järgi. Liblikaks muunduv päevakoer teeb läbi meta-morfoosi, mida pole võimalik panna lineaarsesse matemaatikasse, sest tegu on mittelineaarse muundumisega. Looduses on arvukalt vastastikuseid seoseid, milles leiduvad tagasisideahelad ja mit-mekordselt suurendavad mõjud on paljude seoste põhjuseks – ja need jäävad sageli varjatuks. Otsides visalt vaid lühimat ja lihtsai-mat selgitust, kuidas “üks asi töötab korraga”, ei suuda me kunagi hoomata sellise keeruka eluvõrgustiku ulatust, kus tervik on alati suurem üksikosade summast.
Looduse mittelineaarne käitumine väljendub näiteks pealtnäha kaootilises kasvukäitumises, kui bambusevõrsed väga lühikese aja jooksul “taimseks teraseks” sirguvad või vetikad väga kiiresti
16
toitainete suure tiheduse saavutavad – sarnast efektiivsust ei leia me üheski tööstuslikus protsessis. Liikide erakordne kasv ja muundumine jäävad loomulikult iseenda seatud piiridesse. Bambusetaim kasvab mõne nädalaga 25 meetri kõrguseks, kuid gravitatsioon pidurdab tema hoogsat kasvu, nii et see ei sirgu kunagi 100-meetriseks ja seejärel 200-meetriseks, isegi kui vett ja toitaineid on külluses. Looduslikud süsteemid toimivad selgelt määratletud ja ülimalt dünaamilistes raamistikes, kus kasvu piirav arvestus on sama huvitav, kui meie kujutlusvõimet köitvad algne pidurdamatu kasv ja muundumine. Mittelineaarsed meetodid äri kasvatamiseks ja ühiskondade vajaduste rahuldamiseks aitavad aru saada meie tegude tõelisest mõjust ning meie käeulatuses olevatest tähelepanuväärsetest võimalustest ümbritseva reaalsuse radikaalseks muutmiseks.
Kui looduslikud süsteemid toimivad alati nende kandevõimega määratletud kindlates raamides, kus kontrollimehhanismid laie-nemise piiramiseks on paigas, tuleb majandusel selleni alles jõuda. Seetõttu põhineb suur osa kasvust tootmisel ja tarbimisel tempos, mis mitte ainult ei ammenda olemasolevaid ressursse, tekitades samas jäätmeid ja reostust, vaid röövib tulevastelt põlvedelt ka juurdepääsu neile varudele. Seepärast järgib sinine majandus mit-telineaarset meetodit, milles toetatakse kasvumuutujaid, et kasv ja muundumine oleksid kiiremad kui traditsioonilistes lineaarse kasvu mudelites võimalikuks peetakse. Samas rakendatakse kont-rolli- ja tasakaalustussüsteemi, mis võimaldab tegutseda toimuva projekti territooriumi kandevõime piirides, samuti suuremates, planeeti hõlmavates piirides meie kõigi jagatud ühisvara kvali-teeti luues ning sotsiaalset kapitali ja vastupidavust tugevdades.
See ongi põhjus, miks kõik sinise majanduse projektid lähtuvad süsteemide dünaamika metoodikast, mille aluseks on 1970. aastate alguses Rooma Klubis raamatuna “Limits to
17
Growth” / "Kasvu piirid" esitletud uurimistöö selgrooks olev MIT-i (Massachusettsi tehnoloogiainstituut, USA) professori Jay Forresteri loodud modelleerimismeetod. Selline lähenemine võimaldab tuvastada arvukalt tuluvoogusid, tagasisideahelaid ja kordistiefekte, mis annavad teavet, mida tavalised Exceli tabelis kokku pandud lineaarsed mudelid nagu äriplaanid meile anda ei suuda. Lisaks pole selline lähenemine mitte ainult pikaajalise mõju ja potentsiaali suhtes selgust toov analüüsimeetod, vaid ka otsustusmehhanism, mis võtab nähtavalt omaks uuendusi ja alga-tusi, riske samal ajal selgelt esile tuues ja vähendades.
1.2. Optimeeri süsteemi kasuks kõigile
Äris on aksioomiks kasumi maksimeerimine. See omakorda nõuab tuludel ja kuludel hoolikalt silma peal hoidmist. Tulusid saab suurendada suuremat turuosa haarates, näiteks kaubamärki luues või paremaid tooteid valmistades. Kulusid saab vähendada, kärpides tootmistegurite, näiteks materjalisisendi või tööjõu kulu, või saavutades suuremat mastaabisäästu – mis tähendab, et mida rohkem midagi toota, seda odavamaks see ühiku kohta muutub.
Taoline loogika – lõigata võimalikult suurt kasumit piiratud arvult toodetelt – on praegu valitsevas ärikultuuris sügavalt juurdunud. Kui võimas see loogika ka poleks, eluvõrgustikuna toimivas, omavahel seotud süsteemis jäävad sellisel puhul paljud võimalused kahe silma vahele. Praktikas saab ühe parameetri suurimat võimalikku väärtust saavutada üksnes teiste, seotud fak-torite arvelt. Kujutlege hetkeks, et puu suurendab maksimumini oma klorofüllitootmise, kuid jätab unarusse aurumise – tulemu-seks on ülekuumenemine. Või kana, kes keskendub üksnes mune-misele ega pööra tähelepanu tibude üleskasvatamisele. Pole vaja olla bioloog taipamaks, et üksik fookus üheleainsale tulemile saab
