Kolm tervet lehekülge. Ta sirutas selga ja liigutas õlgu, nii et liigesed naksusid. Kaks tundi tihedat tööd. Tekst voolas temast välja viisil, mis sarnanes lugemisele; kaasahaarav ja ehtne.
Ta ostis ühe kaneelisaia, sõi selle paari kiire ampsuga ära, ise samal ajal mobiilis olekut uuendades: „Kohvipaus ja lõputöös 3000 tähemärki kirjas!“
Kaks laiki korraga, ta ei teadnud täpselt, kes need inimesed on, ent see tegi siiski meele rõõmsaks. Ta pani arvuti kinni ja tõusis rahulolevalt lauast.
On vaja rohkem allikaid ja viiteid, aga asi tõotab tulla hea, väga hea, mõtles ta läbi Stockholmi halli pärastlõunase valguse koju minnes. Õhk oli rõske ja niiske.
Mõne kvartali pärast ta seisatas. Maapind kõikus. Ta oli pigem üllatunud kui hirmul ning suunas pilgu kõnniteele, et tasakaalu leida, kuid ei saanud ebakindlustundest lahti. Otsekui seisaks lainetaval merel laevalael.
Silme ees sähvatas. Siis tumedad hõljuvad täpid. Jalad tundusid rasked, tuimad. Ümbritsevad hääled kadusid ning neid asendas kohin kõrvus, justkui oleks tema ja maailma vahele laotunud mingi filter.
Ta sulges silmad ja taipas, et hakkab jälle minestama, et peab kükitama, kui ei taha raskelt kukkuda.
Ent siis lakkas jalgealune kõikumast.
Ta võis jälle silmad lahti teha. Kõik oli must, aga mitte nii nagu pimedas toas või siis, kui inimene silmad kinni hoiab, vaid nagu poleks valgust ega pimedust, samasugune vaikne tühjus, nagu ta oli tundnud tualetipõrandal. Ja sama oma kehast lahus olemise tunne. Midagi muud veel, otsekui poleks ta selles tühjuses üksi. Keegi on kohe tema kõrval.
Clara oli oma kehas tagasi, piirides ja ankurdatud, kuid ei saanud esialgu ennast liigutada. Kõrvad kohisesid ja aju näis pealuus ringi tiirutavat, teadmata, kuidas lihaseid ja närve reageerima panna.
Viimaks leidis teadvus oma õige koha ning ta sai silmad avada. See, mida ta nägi, hämmastas teda väga. Ta istus võõras tugitoolis, ümberringi veel palju tugitoole ja madalaid laudu. Hotelli fuajee.
See asi ei klapi, mõtles ta ning liikus mälus kobamisi tagasi, kohvikusse, tänavale, sinnani, et tal oli pea ringi käima hakanud ning ta oli kõnniteele kükitanud. Ta püüdis kadumaläinud ajal sabast kinni saada, kuid see ei andnud ennast kätte. Clara vaatas ringi. Kott koos arvutiga oli kadunud.
„Kurat,“ pomises ta ja katsus meenutada, millal ta viimati oma tööst varukoopia tegi.
Ta katsus kiiresti jopetaskuid ja hingas kergendatult, kui kõik muu alles oli: telefon, võtmed ja rahakott.
Ta tõusis ja läks valvelaua juurde.
„Palun vabandust, kas keegi on ühe koti siia toonud?“
Kõvasse sõlme üles pandud juuste ja roosaks värvitud huultega naine pööras ennast tema poole.
„Missugune see oli?“ küsis ta ja naeratas nii, et silmanurkadesse tekkisid teravad kortsud.
„Üsna suur helepruun õlakott. Seal sees oli arvuti. See on kadunud.“
Valvelauatöötaja mõtles mõne sekundi järele, enne kui vastas.
„Kahju. Igatahes mitte viimase tunni aja sees. Oota, ma küsin järele.“
Ta küsis oma kolleegilt, kes parajasti paari külastajat hotelli sisse registreeris. Too raputas pikkamisi pead.
„Ei, ei ühtegi kotti.“
„Äkki sa unustasid selle varem, hommikupoolikul? Sel juhul on see võib-olla teisel korrusel koristajate juures.“
„Ei, see oli alles natukese aja eest mu käes.“
Valvelauatöötaja noogutas tasakesi pead.
„Täna on külm ilm,“ ütles ta ja Clara adus, et väriseb üle kere.
Ta pidi just lahkuma, kuid peatus.
„Kas sa nägid, kes mind aitas?“ küsis ta.
„Kuidas palun?“
„Ma minestasin tänaval. Keegi aitas mu vist sisse.“
Valvelauatöötaja ajas silmad pärani.
„Oi-oi, seda ma küll ei märganud.“
„Ma ärkasin seal,“ sõnas Clara ja osutas välisukse juures olevale tugitoolile, kuid laskis käe kähku langeda, kui nägi, kuidas see väriseb.
„Küllap meil oli tegemist, siin on palju sebimist olnud. Täna on palju konverentse. Kuidas sa tegelikult ennast tunned, kas helistan ja kutsun kellegi sulle järele?“
Valvelauatöötaja ilme mahenes, see polnud enam nii ametlik.
„Tänan, pole vaja,“ vastas Clara.
„Oled kindel?“
„Jah, kõik on korras. Välja arvatud see, et arvuti on läinud.“
Enne hotellist lahkumist kasutas ta juhust ja käis fuajees tualetis, tänas mõttes oma keha, mis oma ebausaldatavuses polnud siiski kontrolli täielikult kaotanud.
Korterisse tagasi jõudnud, helistas ta otsekohe politseisse ja teatas, et tema kott on varastatud. Seejärel helistas ta polikliinikusse.
„Muretsemiseks pole kindlasti põhjust, aga minu arvates peaksid sa siiski uuringule tulema,“ lausus meditsiiniõde, kui Clara rääkis, et on viimase ööpäeva jooksul kaks korda minestanud.
Ta sai arstiaja juba järgmiseks päevaks.
„Sinnamaani soovitan sul rahulik olla. Vaata, et sa korralikult puhkaksid ja sööksid,“ lõpetas õde.
Puhkad. Clara läks magamistuppa, mis oli tegelikult ainuke tuba, kus ta ennast koduselt tundis. Endisest külalistoast oli saanud tema ja Markuse magamistuba, eelmisest magamistoast sai kabinet, mis oli mõeldud kasutamiseks niihästi temale kui ka Markusele, aga ta polnud seal peaaegu käinudki. Tavaliselt kirjutas ta oma tööd hoopis kohvikutes või voodis, arvuti süles ja padjakuhi selja taga. Ta polnud oma harjumusi veel päriselt välja kujundanud, oli täielikult hõivatud kolimisest ja uutest oludest. Tema kolimiskastid olid ikka veel kabinetis, täis asju varasemast elust, mis tundus juba kauge.
Markus oli öelnud, et võtku ta endale riiulitel ja riidekapis nii palju ruumi, kui tal vaja on, ometi oli tal jätkunud jaksu ainult kotitäie riietega tegelemiseks. Lisaks kastidele oli magamistoa kummuti kõrval pungil täis spordikott. Ta oli näinud, kuidas Markus sellele vargsi pilke heidab, aga ei ütle, et see jalus on. Peab selle lahti pakkima, tegema seda kohe praegu, mõtles ta ja silmitses suurt riidest kotti, ent laskis pilgul edasi mööda tuba rännata. Heledast puidust kummut, selle kohal ovaalne peegel, valgetel peitsitud põrandalaudadel paks beež vaip, ühes nurgas seina ja voodi vahel valge tugitool, teise seina ääres rida valgeid riidekappe. Clara oli voodile uue lilla, musta tikandiga päevateki ostnud. Nüüd nägi ta, et see riidetükk karjub ülejäänud sisustuse taustal, kuid Markus ei olnud vastu vaielnud.
Ruloosid ei olnud ning ta tuletas
