kujutis oli ikka veel arvutikonsooli skannitud.
Ainult hetkeks, mõtlesin ma konsooli poole astudes. See võib olla ainus kord, kui ma saan oma silmaga nende aristokraatlike laste avatare näha… Ainus võimalus Donia silmapiiril terendavaid ohtusid oma silmaga hinnata. Ma hoian vestlustest eemale.
Panin kuularid kõrva ja hetkeks valdas mind segadus, kui keskkond mu ümber muutus. Sisenesin hoobilt uude vaatepilti ning Donia avatar seisis ühel tervest reast klaasplatvormidest – ümberringi täiesti tühi ruum.
Mul tõmbus kõhus õõnsaks. Neelatasin kuuldavalt ja heitsin selle tunde kõrvale. Kui imelikkus hajus, tajusin korraga teisi avatare… Mu ümber oli rohkesti peenelt riides Impeeriumi noori grandesid ja grandeésid, kes naersid tühjuses, mis oleks nad päris elus tapnud, kunstlikus tähevalguses, mis pidi esile tõstma nende valitud ja arvutis töödeldud kuvakujude ebaloomulikku ilu.
Adudes teravalt, et kasutan Donia avatari, ronisin ma aeglaselt platvorme ühendavast kristalltrepist üles, liikudes sinna, kuhu mu mõistus mind suunas, möödudes avataridest, kes näisid minu sealviibimisest olevat täielikus teadmatuses. Ma vaikisin, lootes silma hakkamist vältida. Kui Sidonia ootamatule naasmisele järgnenud üksikud üllatunud tervitused kõrvale jätta, ei paistnud keegi asjast midagi arvavat.
Mu kõrvu kandusid vestluskatked.
„… kõige ahvatlevam uimasti…”
„… lisatud tulukesed peavad olema maitsekalt sisestatud, või need ületavad piiri kauni ja maitsetu vahel…”
„… nii rohmakas avatar. Ma ei kujuta ette, mida ta küll mõtles…”
Kergendustunne läbis mind lainetena, kui nende jutuajamiste tühisus mulle kohale jõudis. Pärast mitut minutit kuulamist ei hakanud mulle kõrva midagi, mis oleks viidanud ebatavalisele kavalusele või nutikusele. Need olid lapsed. Rikutud ja tühised mõjukatest peredest pärit lapsed, kes uhkeldasid oma positsiooniga.
Kui nende noorte grandelokviide hulgas leiduski rästikuid, olid nad end kas nii kavalalt maskeerinud, et nende kihvad jäid nähtamatuks, või siis polnud nad veel mürgiseks muutunud.
Ja seejärel kostis mu selja tagant kellegi hääl.
„Kui tähelepanelikult te kõike jälgite, grandeé Impyrean.”
Võpatasin isegi konsooli ees istudes kohkumusest, sest olin arvanud, et viibin rahvasumma serval. Päris maailmas poleks mul kuidagi märkamata jäänud, kui keegi mulle niimoodi ligi hiilib, aga mu virtuaalmeeled olid välja arenemata, täiesti hädised.
Pöörasin ringi ja nägin avatari, mis oli teistest erinev.
Teistest väga erinev.
See noormees oli ihualasti.
Ta naeratas mu jahmunud piidlemise peale ning rüüpas loiult peekrist veini, mis pidi peegeldama jooki, mida iganes ta tegelikus elus parajasti jõi.
Tema avatar ei meenutanud teiste säravpuhast täiuslikkust. See oli hoopis nagu vigade väljanäitus: ta juuksed olid vasekarva sasipundar, ta silmad hämmastavalt, peaaegu ehmatavalt helesinised, ta nägu päikesetäppidest pisut lapiline. Tedretähnid – see sõna meenus mulle vahtides. Isegi tema lihased olid tavatult moodustatud ja nende mõningane ebasümmeetrilisus oli hetkelise pingsa uurimise järel tuvastatav. Noormehe ilurobotid polnud oma tööga toime tulnud… või siis oli ta need lihased saanud ehtsa füüsilise pingutusega.
Võimatu. Keegi sellest kõlupäisest kambast ei otsustaks tahtlikult pingutuste kasuks.
„Ja nüüd, grandeé,” märkis noormees, hääles lõbususenoot, „vahite te nii pingsalt mind.”
Jah, ma käitusin viisil, mille poolest põrgulisi tunti: puurisin teda pineval kiskjalikul pilgul, mis oli päris inimese kohta liiga vankumatu. Kui ma just ei teeselnud, oli mu silmavaade tühi ja tundetu. Matriarh väitis, et selline pilk ajas tal ihukarvad püsti. Isegi Sidonia avatari kasutades andis mu tõeline loomus end tunda.
„Andestage,” ütlesin ma mulle võõra väljendi juures kogeledes. Keegi ei eeldanud ühelt põrguliselt vabandussõnu. „Te saate ilmselt isegi aru, et raske on teist mööda vaadata.”
„Kas mu rõivad on siis niivõrd lummavad?”
See ajas mind segadusse. „Teil polegi ju midagi seljas.”
„Naeruväärne,” vastas noormees ja ta hääles oli kuulda ehedat nördimust, nagu oleksin ma teda solvanud. „Mu tehnikud kinnitasid mulle, et programmeerisid selle avatari kõige peenema õukondliku moe järgi.”
Kõhklesin, sest olin tõesti pahviks löödud – võõras ja täiesti ebameeldiv tunne. Noormees võis ju ometi järele vaadata ja ise näha, et on alasti. Kas see oli huumor? Kas ta tegi nalja? Teised on talle juba kindlasti öelnud, et ta on alasti. See pidi olema pilge.
Ma ei usaldanud end niipalju, et naeru matkida – helid ei kukkunud põrgulistel loomulikult välja. Seega otsustasin ma neutraalse tähelepaneku kasuks. „Te oskate oivaliselt näidelda.”
„Näidelda?” Noormehe häälde oli sugenenud teravust, aga see mahenes, kui ta jätkas. „Mida te sellega öelda tahate?”
Kuidas Sidonia vastaks? Mulle ei tulnud midagi pähe ja nõnda manasin näole naeratuse, mõeldes, kas olin noormehest valesti aru saanud. „Inimene, kes püüab pilke iga hinna eest, ometi ju näitleb.” Minus võttis maad kummaline tõdemus, milleni olin jõudnud lahingute ja tapmiste käigus. Ühe poole pettemanööver tõi sageli ilmsiks mõne vastase nõrkuse. „Või soovite ehk juhtida tähelepanu kindlas suunas, et keegi teisale ei vaataks.”
Üle ta näo libises kummaline ilme – ta vidutas oma heledaid silmi ja surus hambad kokku, nii et ta tugevad näoluud tungisid rohkem esile. Hetkeks sain ma aimu, milline ta kunagi täiskasvanuna välja näeks. Ta meenutas mulle kedagi, aga ma ei osanud öelda, keda.
„Mu grandeé Impyrean,” lausus noormees hästi mahedalt, „kui põnevaid mõtteavaldusi te minu kohta esitate!” Tema avatar kummardus hooletult minu omale lähemale ega pilgutanud silmagi. „Võib-olla peaksid mõned neist, kes teile lähedal seisavad, ka ise samasugust taktikat rakendama.”
See sõnavõtt tegi mind tähelepanelikuks ja mulle kerkis kurku nõudlik küsimus. Mida oli noormees sellega silmas pidanud? Kas see oli mingi vihje? Hoiatus? Ent ma ei söandanud küsida. Donia ei teeks seda, ja kui ma eksiksin…
Ja ma ei saanudki võimalust edasi rääkida. Selsamal silmapilgul laskus meie juurde veel mitu avatari. Nad laskusid alasti noormehe ette põlvili, surusid ta sõrmenukid vastu oma põski. Mu kõrv tabas nende edvistavad sõnad.
„Teie kõrgus, kui imetore, et meid oma külaskäiguga austate!”
„Kui suurejoonelised rõivad te oma avatari jaoks valinud olete!”
„Nii peen riietus!”
Taipasin korraga, kuidas ma noormehe ära tundsin. Ta meenutas oma onu – keisrit.
Siinsamas minu ees, ihualasti ja häbenemata seisis Tyrus Domitrian. Tyrus, troonipärija… Noormees, kes pärib ühel päeval trooni.
Isegi
