Vaikuse meri. Katja Millay

      Floridas tähendab august kolme asja: palavust, lämmatavat õhuniiskust ja kooli. Kooli. Ma pole üle kahe aasta koolis käinud. Kui mitte arvestada köögilaua taga istumist ja koduõpet emaga, ja mina seda ei arvesta.Täna on reede. Mu viimane aasta algab esmaspäeval, aga ma pole end veel kirja pannud. Kui ma täna kohale ei lähe, pole mul esmaspäeva hommikul tunniplaani ja pean kantseleis ootama, kuni selle saan. Ma arvan, et jätan parema meelega kaasa tegemata selle 1980ndate filmistseeni, kus ma esimesel päeval tundidesse hilinen ja kõik jätavad käsiloleva tegevuse pooleli, et mind jõllitada, sest kuigi see poleks kõige hullem asi, mis minuga juhtuda saab, oleks see ikkagi nõme.

      Mu tädi pöörab Mill Creeki keskkooli parklasse, mina tema kõrval. See kool on nagu iga teine. Kui ilge seinavärv ja sildil seisev nimi välja arvata, on see täpne koopia mu eelmisest koolist. Margot – ta ei tahtnud, et ma teda tädiks nimetaks, sest see paneb teda end vanana tundma – keerab terve sõidu aja lõuanud raadio vaiksemaks. Õnneks oli tee lühike, sest valjud hääled teevad mind närviliseks. Mind ei häiri mitte heli ise, üksnes fakt, et see on vali. Valju hääle taustal on võimatu vaikseid kuulda, ja just vaiksed hääled on need, mida tuleb karta. Praegu olen ma sellest üle, sest me istume autos ja autodes tunnen end harilikult turvaliselt. Väljas on hoopis teine lugu. Väljas ei tunne ma end kunagi turvaliselt.

      „Su ema ootab, et helistaksime, kui oleme siin valmis saanud,” ütleb Margot. Mu ema ootab paljusid asju, mida ta ei saa. Kõike arvesse võttes pole üks telefonikõne just palju palutud, aga see ei tähenda, et ta selle saaks. „Sa võiksid talle vähemalt sõnumi saata. Neli sõna. Registreerusin. Kõik on hästi. Kui juhtud olema eriti lahkes tujus, võid lõppu visata ka ühe neist rõõmsatest nägudest.”

      Kõõritan kõrvalistmelt tema poole. Margot on mu ema õde, tubli kümme aastat noorem. Ta on peaaegu igas mõttes mu ema täielik vastand. Ta ei isegi näe mu ema moodi välja, mis tähendab, et ta ei näe ka minu moodi välja, kuna mina olen oma ema koopia. Margot on tumeblond, siniste silmade ja igikestva päevitusega, mille värskendamine pole raske, sest ta töötab öösiti ja tukub päeval basseini ääres, kuigi on medõde ja peaks targem olema. Mina olen helevalge naha, tumepruunide silmade ja pikkade, laineliste, enam-vähem musta värvi juustega. Tema näeb välja nii, nagu oleks tema koht päevituskreemireklaamis. Mina näen välja nii, nagu oleks minu koht kirstus. Peaks olema täiesti loll, et meid sugulasteks pidada, isegi kui see on üks neist vähestest asjadest, mis minu puhul tõele vastavad.

      Margot’ näol on endiselt see ninakas naeratus, sest ta teab, et isegi kui ta ei veennud mind ema rahustama, külvas ta vähemasti väikese süütundeseemne. Margot’d on võimatu vastumeelseks pidada, ka siis, kui tõesti väga-väga üritad, mistõttu ma natuke vihkan teda, sest minust ei saa kunagi sellist inimest. Ta võttis mu enda juurde, mitte sellepärast, et mul pole kuskile mujale minna, vaid sellepärast, et pole ühtki teist kohta, kus ma kannataksin olla. Tema õnneks peab ta mind ainult põgusalt nägema, sest kui kool ükskord algab, oleme harva samal ajal kodus.

      Sellegipoolest kahtlen ma, kas torssis ja kibestunud teismelise tüdruku oma tiiva alla võtmine ikka kuulub kolmekümnendate alguses vallalise naise elueesmärkide keskpunkti. Mina seda ei teeks, aga mina pole ka kuigi hea inimene. Võib-olla sellepärast ma põgenesingi ummisjalu nende eest, kes mind kõige rohkem armastavad. Kui saaksin üksi olla, siis ka oleksin. Tänulikuna. Ma oleksin pigem üksi ega teeks nägu, nagu oleks minuga kõik hästi. Aga seda valikut mulle ei anta. Nii ma siis otsustasingi olla kellegi sellise juures, kes mind vähemalt nii palju ei armasta. Ma olen tänulik, et Margot on olemas. Mitte et ma seda talle ütleksin. Mitte et ma talle üldse midagi ütleksin. Ei kavatsegi.

      Kui sisse astun, käib kantseleis tohutu sagimine. Telefonid helisevad, koopiamasinad töötavad, kõikjal hääled. Esimese laua juurde lookleb kolm järjekorda. Ma ei tea, millisesse neist seista, ja nii valin uksele lähima ja loodan parimat. Margot tuiskab minu järel sisse, veab mind otsekohe kõrvale, kõigist järjekordadest mööda ja sekretäri juurde. Tal vedas, et teda tulemas nägin, muidu oleks ta niipea, kui käe mu käsivarrele asetas, end näoli maast leidnud, mu põlv ta seljal.

      „Meil on direktori härra Armouri juurde aeg kinni pandud,” ütleb ta mõjukal toonil. Margot, see vastutustundlik täiskasvanu. Täna mängib ta mu ema osa. Seda poolt temast ma harilikult ei näe. Ta eelistab laheda tädi rolli. Tal endal lapsi pole, nii et ta on natuke oma elemendist väljas. Ma isegi ei teadnud, et meil on aeg kinni pandud, aga saan nüüd aru, miks see mõttekas oli. Sekretär, viiekümnendates ebameeldiva väljanägemisega naine, viipab märkuandvalt suletud ja tumedast puidust ukse kõrval seisva paari tooli poole.

      Peame ootama ainult mõne minuti ja keegi ei pane mind tähele ega tee minust välja. Anonüümsus on mõnus. Mõtlen, kui kaua see kestab. Heidan endale pilgu. Ma ei hakanud end täna üles lööma. Mõtlesin, et tulen kohale, täidan mõned paberid, esitan vaktsineerimistõendid ja ongi valmis. Ma ei oodanud, et kantseleis tungleks parvede kaupa õpilasi. Ma kannan teksaseid ja musta V-kaelusega T-särki, mis mõlemad on natuke – okei, palju – kitsamad, kui peaksid, aga muidu olen ma täiesti silmatorkamatu. Kingadega ma siiski pingutasin. Mustad tikk-kontsaga rihmikud. Üksteist ja pool sentimeetrit hullumeelsust. Ma ei kanna neid niivõrd pikkuse – kuigi see kulub mulle tõsiselt ära –, vaid efekti mõttes. Ma poleks muidu hakanud nendega täna vaeva nägema, aga pean harjutama. Mu tasakaalutunnetus on juba parem, kuid mõtlesin, et peaproov ei teeks halba. Eelistaksin esimesel koolipäeval perseli käimist vältida.

      Heidan pilgu seinakellale. Väiksem seier hüpleb mu peas edasitagasi, kuigi tean, et ma ei saa ümberringi toimuva taustal kella tiksumist kuidagi kuulda. Soovin, et suudaksin ruumis valitseva lärmi välja lülitada.

Скачать книгу