Kurt Meirikule, politsei järelevalveosakonna juhile, ja uuris teisi laua ümber istujaid.
Veel ei teadnud keegi, kes asja juhtima asub, kuna koosolekule olid kogunenud põhimõtteliselt võrdväärsed esindajad riigikantseleist, Oslo politseiprefektuurist, kaitseväe luureosakonnast, eriüksusest ja tema enda välisministeeriumist. Koosoleku kutse oli saatnud PMK − peaministri kantselei, kuid polnud mingit kahtlust, et operatiivvastutus langeb Oslo politseiprefektuurile selle juhi Anne Størkseni isikus ja PJT-le6 Kurt Meiriku isikus, kui asi kord sinnamaale jõuab. Riigisekretär peaministri kantseleist jättis mulje, nagu sooviks ta asja juhtimise enda kätte võtta.
Brandhaug sulges silmad ja kuulatas.
Tore-jälle-näha-vestlused seiskusid, häältesumin vaibus tasapisi, üks lauajalg kõlises. Veel mitte. Paberid krabisesid, pastakad klõpsusid – nii olulistel koosolekutel kui see olid ülemustel enamasti kaasas oma sekretärid, juhuks kui hiljem tuleb hakata üksteist süüdistama asjade pärast, mis viltu läksid. Keegi köhatas, kuid see kostis ruumi valest otsast, ja pealegi ei olnud see köhatus seotud hääle puhtaksköhimisega enne rääkima hakkamist. Keegi hingas sisse, et alustada.
„Hakkame siis pihta,” ütles Bernt Brandhaug ja avas silmad.
Pead pöördusid tema poole. Iga kord sama lugu. Poolavatud suu, riigisekretäri oma, proua Størkseni viril naeratus, mis näitas, et ta sai aru, mis toimus – kuid muidu: ilmetud näod, mis vaatasid talle otsa aimamata, et lahing on juba kaotatud.
„Tere tulemast esimesele koordineerimiskoosolekule. Meie töö seisneb selles, et toimetada neli maailma kõige tähtsamat meest nii enam-vähem elavas olekus Norrasse ja Norrast välja.”
Viisakad naerumühatused laua ümber.
„Esmaspäeval, 1. novembril saabuvad PVO liider Yasir Arafat, Iisraeli peaminister Edhu Barak, Venemaa president Vladimir Putin ja kõige lõpuks nagu rosin saia sees – viiekümne üheksa päeva pärast täpselt kell kuus viisteist maandub Oslo Gardermoeni lennujaamas Airforce One, pardal Ameerika president.”
Brandhaugi pilk liikus laua ümber näolt näole. See peatus uuel, Bjarne Mølleril.
„Muidugi juhul, kui ei ole udu,” ütles ta, teenides ära naeru ning pannes rahulolevalt tähele, et Møller unustas hetkeks hirmu ja naeris kaasa. Brandhaug naeris vastu ja paljastas oma tugevad hambad, mis olid pärast viimast kosmeetilist töötlust hambaarsti juures veel raasukese valgemad.
„Me ei tea veel täpselt, palju tulijaid on,” ütles Brandhaug.
„Austraalias oli presidendi saatjaskond kaks tuhat, Kopenhaagenis tuhat seitsesada.”
Laua ümber tekkis mõmin.
„Kuid minu kogemus näitab, et realistlikum oleks arvestada seitsmesajaga.”
Brandhaug ütles seda kindlas teadmises, et tema „arvestus” leiab peagi kinnitust, kuna ta oli saanud tunni aja eest faksi nimekirjaga 712 tulijast.
„Mõned teist murravad kindlasti pead selle üle, mida president kõigest kahepäevasel tippkohtumisel nii paljude inimestega teeb. Vastus on lihtne. Siin on tegemist vana hea võimuretoorikaga. Seitsesada, kui mu arvestus on õige, on täpselt see arv inimesi, mis oli keiser Friedrich III-l kaasas, kui ta 1468. aastal Rooma läks, et paavstile selgeks teha, kes on kõige vägevam mees maailmas.”
Taas naer laua ümber. Brandhaug pilgutas Anne Størksenile silma. Ta oli leidnud lause Aftenpostenist. Ta lõi käed kokku.
„Mul ei ole vaja teile öelda, kui lühike aeg on kaks kuud, kuid see tähendab, et meil on iga päev kell kümme selles ruumis siin koordineerimiskoosolek. Kuni need neli meest on meie vastutuse all, tuleb teil kõik muu kõrvale jätta. Puhkused ja vabad päevad on keelatud. Ja haigestumised. Kas kellelgi on küsimusi, enne kui jätkame?”
„Meie arvates…” alustas riigisekretär.
„Depressioon kaasa arvatud,” katkestas Brandhaug ja Bjarne Møller naeris tahtmatult valjul häälel.
„Meie…” alustas riigisekretär taas.
„Ole lahke, Meirik,” hüüdis Brandhaug.
„Mida?”
PJT juht Kurt Meirik tõstis oma läikiva lauba ja vaatas Brandhaugile otsa.
„Sa tahtsid öelda midagi PJT terrorihinnangute kohta?” ütles Brandhaug.
„Õigus küll,” ütles Meirik. „Meil on koopiad kaasas.”
Meirik oli Tromsøst pärit ja kasutas veidrat, juhuslikku segu Tromsø murdest ja riigikeelest. Ta noogutas ühele naisele enda kõrval. Brandhaugi pilk peatus naisel. Too oli meikimata ja tema lühikesed tumedad juuksed olid sirgelt lõigatud ja kinnitatud maitsetu klambriga. Ning kostüüm, midagi sinist ja villast, oli sõna otseses mõttes inetu. Kuigi naisel oli pingutatult tõsine ilme, mida Brandhaug nii tihti kohtas karjäärinaiste puhul, kes kartsid, et neid piisavalt tõsiselt ei võeta, meeldis talle see, mida ta nägi. Naise silmad olid pruunid ja mahedad ning kõrged põsesarnad andsid tema näole aristokraatliku, peaaegu ebanorraliku ilme. Ta oli naist enne näinud, kuid soeng oli uus. Mis ta nimi nüüd oligi – see oli midagi piiblist – Rakel? Võib-olla oli ta äsja lahutatud, uus soeng võis olla märk sellest. Naine kummardus diplomaadikohvri järele, mis asus tema ja Meiriku vahel, ja Brandhaugi pilk jäi otsekohe pidama pluusikaelusel, kuid see oli liiga kinni nööbitud, et midagi huvipakkuvat näidata. Kas naisel oli koolieas lapsi? Oleks tal midagi selle vastu olnud, kui nad päevasel ajal mõnes kesklinna hotellis toa üüriks? Kas võim erutab teda?
Brandhaug: „Palun tee suuline kokkuvõte, Meirik.”
„Hea küll.”
„Ma tahaks enne ühte asja öelda,” ütles riigisekretär.
„Laseks äkki Meirikul lõpetada, Bjørn, pärastpoole võid öelda, nii palju kui soovid.”
Brandhaug kasutas esimest korda riigisekretäri eesnime.
„PJT hinnangul on atentaadi ja muu kahjukannatamise oht olemas,” ütles Meirik.
Brandhaug muigas. Ta nägi silmanurgast, kuidas politseiülem tegi sedasama. Tark tüdruk, juristi paberitega ning laitmatu administratiivse teenistuskäiguga. Äkki peaks ta nad koos mehega ühel õhtul oma juurde forelli sööma kutsuma? Brandhaug ja tema naine elasid ruumikas palkmajas, mis asus Nordbergis metsaservas. Garaaži taga võis suusad alla panna. Bernt Brandhaug armastas oma maja. Naise meelest oli see liiga must, ta ütles, et kõik see tume puit paneb teda pimedust kartma, ja talle ei meeldinud ka see paks mets nende ümber. Just, kutse lõunale. Tugevad palgid ja tema enda püütud forell. Need saatsid õige signaali.
„Lubage mul teile meelde tuletada, et neli Ameerika presidenti on surnud atentaadi tagajärjel: Abraham Lincoln 1865, James Garfield 1881, John F. Kennedy 1963 ja…”
Ta pöördus kõrgete põsesarnadega naise poole, kes vormis huultega nime.
„Ah jaa, William McKinley…”
„1901. aastal,” ütles Brandhaug soojalt naeratades ja vaatas kella.
„Just. Kuid
