kunagi olnud päris nii väsinud. Olnud pikka aega hästi maganud, otsustas Joni Anna töölenaasmise eelsel ööl iga tund ärgata. Võib-olla oli asi kuumuses, või võib-olla oli tal lihtsalt raske aeg. Mõlemal juhul ei oleks ajastus saanud olla halvem. „Võimalik, et asjad olid teistmoodi, kui ma olin emaduspuhkusel. Aga sellel on põhjus, miks Rannikust Rannikuni kuulajanumbrid minu liitumise järel kahekordistusid.” Hooplev märkus ajas Anna kõhu sõlme. Aga tal tuli enda eest seista, näidata Heatherile, et ka tema oli olnud oma tegemistes edukas. Ta oli näinud, kuidas Rannikust Rannikuni kasvas ühes Doki kurnatud laohoones asuvast vaevu tuntud kohalikust, vaid üht väikest ala katvast jaamast populaarseks lõunaranniku jaamaks, mis meelitas ligi piisavalt kuulajaid ning reklaamitulu, et üürida läikiv stuudio mere ääres.
Anna piilus välja suurest aknast, mis ääristas väljas asuvat koridori. Stuudio hõivas ihaldatud koha küla mereäärsete poodide ja kohvikute kõrval, lained peegeldusid selle kookonikujulise klaasfassaadiga hoone säravatelt akendelt. Temal oli olnud oma roll selle hoone eest maksmiseks piisava raha kindlustamises.
Ta vaatas Heatherile silma. „Fakt on see, et ma olen nüüd tagasi, nii et proovime need kuulajanumbrid jälle üles saada.”
Heather läks turri. „Mina päris ei ütleks, et sa oled tagasi, Anna.”
„Mida sa sellega öelda tahad?”
Heatheri mustades silmades kirendas kihvatus. „Sa tead, mida ma öelda tahan, ilmselgelt ei ole sa täna järje peal. Lapsesaamine võtab oma osa.”
Anna vaatas teda ehmatusega. „Kuidas lapsesaamine siia puutub?”
„Ma tahan öelda, et… no vaata ennast,” lausus Heather, paisates käed Anna poole. „Sa oled kurnatud.”
„Kõik on kurnatud, Heather! Me tuleme siia hommikul kella viieks, jumala eest.”
Anna proovis taltsutada värinat oma hääles. Ta ei tahtnud lasta Heatheril arvata, et too on talle naha alla pugenud. Aga tõepoolest, ta oli kurnatud ja ta oli mures, et see mõjus tema töövõimele. Keeruline oli leida tasakaalu töö ja Joni eest hoolitsemise vahel, lisaks kõik muu, mis viimaste nädalate jooksul oli juhtunud.
Tema mobiiltelefon värises. Ta kasutas juhust pääseda Heatheri pilgu käest ja vaatas oma telefoni. Ta oli olnud selline alates hommikust, iga väike piiks tema telefonist pani ta mõtlema, kas lasteaiast helistatakse. Anna muretsemist ei peatanud isegi tõsiasi, et lasteaed kuulus tema ämmale. Mis veel hullem, saate alates pidi ta telefoni välja lülitama. Mis siis, kui on hädaolukord? Loomulikult on lasteaial jaama number, aga see ei olnud sama.
Mis Jonisse puutus, mõtles Anna ebatervelt palju hädaolukordadele. Kukkumised, haavad, lämbumine, isegi juhuslik kägistamine. Tema sõber Suzanne kinnitas talle, et kõigil olid need mõtted. Kuid Anna pidi kahtlema, kas ikka kõik kujutlesid neid õudusi päris nii üksikasjalikult kui tema.
Anna klõpsas kiirelt oma telefonil ja tundis kergendust, nähes, et see oli sõnum tema vanaemalt.
Tee neile valu, kullake, sa saad sellega hakkama. Ja pea meeles, joo küllaga kohvi… ja eira nõdrameelset! x
Ta naeratas endamisi, meenutades esimest korda, kui oli vanaemale mobiiltelefoni kinkinud, viis jõulu tagasi. Too vaatas seda tülgastusega, ütles Annale, et kui pidi kellegagi rääkima, jalutas ta nende maja juurde ja rääkis nendega. Kuid nüüd oli see tal alati kaasas ja tal näis olevat üleloomulik oskus saata Annale sõnumeid just siis, kui ta seda kõige rohkem vajas.
Anna tippis kiirelt vastuse: Kaks kruusi juba tarbitud. Hiljem näeme. x
Anna vaatas uuesti üles Heatheri poole. „Mulle tuli just suurepärane idee järgmise saate küsimuseks.”
Heather kergitas kulmu. „Jah?”
„Võime küsida: kas noori emasid diskrimineeritakse tööl?”
Heatheri nägu tõmbus punaseks ja abiprodutsent Heatheri selja taga surus muige alla.
„Mina võtaksin helistaja C välja,” ütles hääl ukseavast. Anna piilus üles ja nägi kaassaatejuht Nathanit. „Meil on ju asendus helistajale C?” küsis mees.
Anna naeratas endamisi, märgates õrna ärritust Heatheri näol.
„Ma pole kindel, et meil on seda vaja, Nathan,” ütles Heather. „Me…”
„See puudutab uimastiseadusandlust, mäletad, mitte immigratsiooni,” ütles Nathan. „Hoiame fookuse kitsa.”
Heather pilgutas tormakalt silmi ja Anna naeratus tõmbus laiemaks. Nathan pilgutas Annale silma ja jalutas sisse.
„Äkki asendame selle sellega?” ütles Anna, klõbistades klaviatuuri, kuniks üks tagasilükatud helistajatest ilmus nende ekraanidele. „Sanjeet rääkimas sellest, kuidas noorem põlvkond sööb tablette nagu komme?”
„Super,” ütles Nathan, rohelised silmad naeratamas, kui istus Anna vastu. „Neetud noored emad, häid mõtteid täis.”
Anna pööritas teatraalselt silmi. „Seksistlik tõbras.”
Heather keeras neile mõlemale selja ja ristas käed. Temaga ta ei vaielnud. Mitte keegi ei vaielnud koduperenaiste lemmiku Nathan Wheeleriga. Kunagi töötas ta suures riiklikus raadiojaamas, aga ei talunud enam edasi-tagasi reisimist. Seega liitus ta kolm aastat tagasi jaamaga Rannikust Rannikuni, mis muutus aina populaarsemaks, ja tema kohalolu kinnitas jaama edu veelgi. Anna ja Nathan olid ideaalsed kaassaatejuhid.
Täna oli ta argiselt riides, valges polosärgis ja sinistes teksades, tema heledad juuksed kukla taga püsti, sest otse-eetris olles ta muudkui sasis neid oma kätega. Talle meeldis toolis lesida, pikad jalad lauale sirutatud, näol keskendunud ilme, kuulates, kuidas keegi ühe või teise asja üle virises. See oli Nathani oskus, fakt, et ta päriselt kuulas. See, ja tema poisilikult kena välimus, mis aitas jaama reklaamimeeskonnal teda jaama „plakatipoisina” promoda.
Mis Annasse puutus, siis tema järskus oli mahedale Nathanile vastukaaluks, vastates oma käriseva hääle ja kärmete vaimuvälgatustega keerulistele, vahel ahistavatele kuulajatele ja külalistele. Teda küll ei promotud kui jaama nägu, aga ta oli saavutanud maine kui keegi, kes oma arvamustega täiuslikult peegeldas publiku tuju. See ei olnud taotluslik. Tal lihtsalt oli miski, mida ta isa oli kutsunud „rahva sisetundeks”: loomulik instinkt teada, milline oli aja vaim igal antud hetkel.
Nathan naaldus Anna poole. „Nii hea, et sa oled tagasi.”
Anna naeratas. „Aitäh, Nathan, hea on olla tagasi.”
Ja fakt oli see – hoolimata Joni-igatsusest, kurnatusest ja Heatheriga vaidlemisest, oli hea taas teha seda, mida ta tundis kõige paremini: raadiot.
Nathan lülitas välja kõlarisüsteemi, et ainult Anna teda kuuleks. „Kas sa võtsid siis maja osas pakkumise vastu?”
„Jep,” ütles Anna, proovides varjata valutorget, mida tundis sellele mõeldes. „Kuu aja pärast oleme sealt väljas.”
„Ongi kõik? Sinu ja Guy vahel on kõik kindlasti läbi?”
Anna rüüpas kohvi, haaras kõvasti kruusisangast, et Nathan ei näeks, kuidas ta käsi väriseb. „Minu arvates on maja müümine üsna lõplik, kas sa ei leia?”
„Mul
