haiget teeb ikkagi, või mis?”
Ta tundis ähvardavaid pisaraid ninaõõnes kipitamas. Ta nägi seda kõike vaimusilmas uuesti, kuidas Guy surus kolm kuud tagasi huuled pehmelt Joni pea peale, sosistades, et näeb teda õige pea. Anna oli anunud, et ta jääks, ja tundis end siis silmapilkselt rumalana, meeleheitlikuna, nõrgana. Ta vihkas nõrga mulje jätmist. Aga fakt oli see, et Joni oli liiga noor, et vaadata, kuidas ta isa ära kõnnib, tol hetkel vaid viiekuune. Ja Anna polnud kunagi unistanud olla üksikema, lahutatud, see lihtsalt polnud see, kuidas ta oli oma elukäiku ette kujutanud. Jah, nende abielus oli juba mõnda aega raskusi. Aga miks ei olnud Guy valmis selle eest võitlema nii nagu tema?
Ta üllatas end nüüd, mil temast põgenes nuuksatus. Ta tõstis kiirelt käe suule.
„Tule siia,” ütles Nathan, sirutades käed tema poole. Anna kõhkles hetke, piilus läbi klaasseina produktsioonistuudiosse. Aga Heather ja abiprodutsent olid seljaga nende poole, jõllitasid arvutiekraane. Ning Anna vajus Nathani käte vahele, saades lohutust tema tualettvee tuttavast muskuselõhnast. „Nuta, kui palju tahad,” ütles ta Anna kõrva sisse. „Võimalik, et mul isegi on sahtlis ripsmetušš nendest fotovõtetest, mis ma mõni aeg tagasi Ridgemont Waters Chronicle’iga tegin.”
Anna naeris ta polosärgi sisse. „Ma olen lihtsalt väsinud, muud midagi.”
„Oled kindel, et sa pead siin olema?” küsis Nathan, vaadates alla Anna poole. „Äkki on parem, kui lähed koju, võtad oma imearmsa lapse sülle ja teed oma uues kodus tekipäeva. Ma saan üksi ka saate tehtud.”
Anna tõmbus eemale ja raputas pead, pikkade pruunide juuste otsad ta käsivartel libisemas. „Kindlasti mitte, ma olen ainult paar tundi tagasi olnud. Kõik on hästi, päriselt. Lihtsalt esimese päeva ärevus, muud midagi.”
Nathan kallutas pead ja uuris Anna nägu.
„Mida?” Anna kortsutas kulmu, tõstis käe põsele. Kas tema näol oli endiselt hommikusöögiks alla neelatud liisunud mustikamuffini puru?
„Sa oled sitke sitikas, oled alati olnud,” lausus Nathan.
Sitke sitikas.
Seda ütlesid kõik, kui avastasid, mis temaga lapsena juhtus. Temaga juhtusid kõik need asjad, ta elas need üle ja mis jäi järele? Võrdlused putukaga. Tegelikult ei tundnud ta end hetkel väga sitkena. Kas see tähendas, et ta võis iga hetk jääda kellegi talla alla?
„Ma ei ole ainus töötav ema maailmas, Nathan.”
„Ma tean. Aga arvestades kõike, mis kodus toimub…”
„Raske on,” ütles Anna, tehes hääle tugevaks. „Aga ma saan sellest üle. Nii kaua, kuni Joniga on kõik korras, pole muu oluline.” Ta vaatas pilti, mis tal Jonist oli. Ta oli selle teinud ühel tavapärasel pärastlõunasel jalutuskäigul rannas. Ta istus kivikestel, tema kollane kleit määrdunud, tumedad juuksed punaste põskede ümber puntras, pruunid silmad säramas.
Nathan järgnes Anna pilgule. „Ta on jumalik.”
Anna nägu leevenes. „Ta on kogu mu maailm.”
Nathan noogutas ja lülitas kõlarisüsteemi uuesti sisse. „Hoia seda hästi meeles, eks? Muu pole oluline.”
Anna vaatas Nathani laual olevat fotot tema kaksikutest poistest: üks hele nagu Nathan, teine tume nagu Val, tema naine.
„Üks minut eetrini,” pahvatas Heatheri pinges hääl neile kõrvu.
Nathan naeratas. „Hakkab pihta.”
„Hakkab pihta.” Anna hingas pikalt ja sügavalt sisse, kui Heather hakkas lugema „Viis… neli… kolm…”
Saate tunnusmeloodia tagus Anna kõrvus, andis talle jõudu.
„Kaks… üks…”
Anna avas silmad, naeratus langes ta näole. „Hommik, hommik, hommik!” ütles ta. „Mina olen Anna Graves ja see on „Räägi kaasa”, lõunaranniku kõige populaarsemas kohalikus raadiosaates Rannikust Rannikuni.”
„Ja mina olen Nathan Wheeler. Kell on seitse hommikul ja maailmas on kõik taas hästi, sest meie imeline Anna Graves on sel nädalal tagasi.”
„Ah, kus on alles meelitaja,” ütles Anna Nathanile, naeratades mikrofoni. „Jah, ma olen tagasi ja ma tahaksin öelda, et ma kibelen minekule. Aga kõik kurnatud lapsevanemad, kes te kuulate, teate, et sellisel kellaajal selliseid väljendeid ei kasutata.” Ta kissitas Heatheri suunas silmi, samal ajal kui Nathan surus naeratust alla.
„Aga sul on kohvi,” ütles mees.
„Jah, küllaga kohvi,” vastas Anna, tõstes kruusi nurgas oleva veebikaamera suunas. „Minu päästja.”
„Mis meil siis täna kuulajatele varuks on, Anna?”
„Tänahommikuses „Räägi kaasas” küsime: kas uimastitevastane sõda on läbi kukkunud? Samuti jagame õpetussõnu, kuidas jääda jahedaks kuul, mil meile lubatakse rekordkõrgeid temperatuure.” Ta lehvitas endale ümbrikuga tuult, samal ajal veebikaamera poole kulmu kergitades.
„Ja kakskümmend aastat pärast viimase Ophelia Mõrtsuka ohvri leidmist,” lausus Nathan, „on meil eriettekanne, milles küsime: kas tollel suvel tapetud seitsme noore poisi peredele saab kunagi õiglus jalule seatud?”
Anna tundis, kuidas ta Ophelia Mõrvade mainimise peale pingesse tõmbas, täpselt nagu siis, kui nägi neid hommikul programminimekirjas. Aga kui Nathan jätkas ülejäänud saatekava ettelugemist, tundis Anna ärevuse hajumist ja selle asemele tuli too tuttav elevusevärin, mis käis tema tööga kaasas.
Õige pea tundus, nagu ta polekski ära olnud.
Anna lükkas Joni jalutuskäru kiviklibusel rannal lookleval rajakesel, osutades kajakatele, kes sirutasid oma nokki kellegi järelejäänud jäätisetopsi poole. Nende taga laius Ridgmont Waters, rannaäärne küla, kus Anna oli üles kasvanud, peenike triip ilusaid merevaatega maju, poode ja kohvikuid. Inimesed olid rannal siruli, püüdsid päikesekiiri, lapsed rõkkasid rõõmust, jooksid madalates lainetes sinna-tänna. Kauguses valvas mere üle tema pere vana tuletorn, kõrge ja valge kaljuste hallide kivide peal.
Anna kissitas päikese suunas silmi ja ohkas rahulolevalt. Hea oli olla lõpuks stuudiost väljas ja koos oma tütrega, nahal hilise pärastlõuna talutavam soojus, soola ja vetikate lõhn puhus ära ämblikuvõrgud. Väike maja, mida ta uues linnarajoonis parajasti üüris, ei olnud küll nii kena või iseloomu täis kui terrassiga Victoria-aegne, mille ta oli ühes Guyga restaureerinud, kuid see oli merele lähemal, kõigest kaheminutilise jalutuskäigu kaugusel.
See oli midagi väärt, või mis?
„Armastan sind, kullake,” ütles Anna alla Joni pehmete pruunide juuste poole piiludes.
Joni piilus üles oma ema poole ja naeratas, pannes Anna südame paisuma. Oma pruunide silmade ja ovaalsete põskedega nägi ta välja täpselt nagu Anna.
„Emme,” lalises ta.
Anna peatus. „Kas sa ütlesid just „Emme”?”
Joni
