Anna kujutles Guy reaktsiooni, kui ta talle hiljem räägib. Siis meenus talle: mees oli läinud ja varsti kuulub maja, mille koduks tegemisega nad olid nii palju vaeva näinud, kellelegi teisele. Ta tundis taas pisaraid tulemas ja surus oma näo Joni pontsaka kaela vastu. Ta ei olnud asjade käiku päris nii ette kujutanud, allahinnatud kinnisvaral elav üksikema, keda tööl käsutab mingi tõusik. Aga ta saab hakkama, eks ole? Ja Joni on õnnelik. See oli kõige tähtsam.
„Olgu siis, lähme parem ütleme vanaisale head ööd, enne kui sa hakkad oma õhtusööki tahtma.”
Ta suundus tuletorni varjus asuva väikese rannalapi poole, jättis selja taha ranna rahvarohkema osa jutusumina. Tänu vähesele päikesevalgusele oli siin lage, välja arvatud mõni juhuslik kajakas või paar. Ta laveeris Joni käru suurte ratastega läbi kiviklibu ja peatus siis otse mere ääres, pehmed lained loksumas vastu vankrirattaid, pannes Joni itsitama. Anna istus ühele astmetest, mis viisid betoonist platvormile, kus seisis tuletorn, kaljused kivid selle taga. Ta tundis tuletorni läikiva punase esiukse uue lakikihi lõhna. Küllap vanaema oli lasknud kellelgi selle üle värvida. Anna tuleku peale krõbistas kusagil krabi ja kajakas maandus ülal ühele tuletorni aknale.
Joni plaksutas üles tuletorni poole vaadates käsi. Anna naeratas ja laulis vaikselt laulu, mida tema isa oli vanaema sõnul Annale laulnud, kui oli teda väiksest peast siia toonud:
Head ööd meri, head ööd, head ööd
Kõdistagu see me varbaid kui näkk,
Head ööd, meri, head ööd, head ööd
Vetikad ja merekarbid olgu me tekk
„Ma sain täna hästi hakkama, isa,” sosistas ta üles tuletorni kõige kõrgema akna poole vaadates. „Raske oli tagasi minna, su lapselaps maha jätta. Aga ma sain hakkama.” Ta hingas sügavalt sisse, proovis mitte vaadata tuletorni taga vilksavate kivide poole. „Head ööd, isa,” sosistas ta.
Ta oli teinud seda alates isa surmast, kui Anna oli üheteistkümneaastane, kõndinud piki rannajoont, hoides õlgadel isa vana tekki, jõllitades üles tuletorni poole, ihaldades aega tagasi keerata. Ta ema ei küsinud kunagi, kus ta oli käinud, kui ta pimedas tagasi koju jõudis, vaatas vaid edasi kaugusesse, ta vend vaevu tõstis pilgu kodutöödelt.
Üks pilv hiilis päikese ette, õhk jahenes veidi. Anna märkas esimest korda musti pilvi mere kohal hõljumas. Tundus, et torm on lähedal. Aeg suunduda koju mereannipastat sööma, enne kui ta sukeldub Joni uneajarutiini. See võis vahel tüütu olla, eriti täna, kui ta oli tööst väsinud ja tahtis meeleheitlikult jalad seinale visata, selle asemel et liguneda vannimullides ja protestilainetes, kui Joni ei tahtnud vannist välja tulla. Aga alates sellest, kui nad Guyga lahku läksid, tundus Joniga veedetud aeg veelgi väärtuslikum. Nad proovisid tütrega veedetud päevi võrdselt jagada, aga Anna igatses teda meeleheitlikult, kui ta polnud temaga. Talle meeldis teada, et Joni magas ülakorrusel, kui öö kätte jõudis.
Samal õhtul pidi ta tegema ettevalmistusi järgmise päeva saateks, jalad keras oma Chesterfieldi sohval, võib-olla veidi Joni nimekaimu Joni Mitchelli muusika mängimas vanast plaadimängijast, mille isa oli talle jätnud. Kui aega jäi üle, sai ta valmistada järgmise päeva õhtusöögi. Talle meeldis vaaritada merest korjatud toidukraamist: molluskitest ja meritigudest, põisadrust ja sõrmjast lehtadrust. Ta uputas end rutiini, väänas ja kiskus liha karpidelt, puhastas vetikad ja lisas siis kõik hautistesse või immutas neid igasugu oivalistes maitsetes. Ta oli külakogukonnas oma isekorjatud einetega kuulsaks saanud, Guyga korraldatud regulaarsed õhtusöögid olid nende sõprade seas populaarsed.
Mis edasi? Kas ta jätkab nende õhtusöökidega, üksi?
„Ah, võta end kokku, Anna,” ütles ta endale.
Ta tõusis püsti ja hakkas vankrit tagasi raja poole lükkama, kuid märkas, et mõne meetri kaugusel istusid nüüd rätsepaistes kolm teismelist, kes jagasid omavahel sigaretti.
Või äkki oli see kanep?
Anna mõtles hommikusele raadiosaatele ja ühele konkreetsele helistajale, kes rääkis, kuidas tema kord leebekombelisest pojast oli saanud pärast aastatepikkust uimastite kuritarvitamist vägivaldne kõrilõikaja.
Ta peatus hetkeks. Teismelised näisid kasimatud, teistsugused kui lapsed, keda ta tavaliselt küla peal nägi. Nad nägid välja pigem nagu lapsed, kes kollitasid Ridgemont Watersi lagunevat lossimisala, mis jäi otse tuletorni taha, tuntud kohalikele kui Dokk. Vahel aitas ta oma vanaemal seal ühiskondlikult kasulikku tööd teha. Üldiselt olid lapsed üsna korralikud, rasketest oludest, aga lõppeks lihtsalt lapsed. Kuid viimasel ajal oli ühe kindla teismelistepundiga jamasid olnud – peamiselt röövid, üks või kaks olid isegi hapuks läinud. Nende viimasel kokkusaamisel paari nädala eest Anna sõbrad muust ei rääkinudki. Tavaliselt oli Dokki kerge unustada, seda eraldas külast tuletorn ja laiuv rohelus. Aga tegelikult oli Dokk küla keskusest vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel, hiljutised vargused olid seda külaelanikele eredalt meelde tuletanud.
Üks teismelistest vaatas üles, umbes kuue-seitsmeteistaastane laps sirgete mustade juuste ja halvasti istuva nahktagiga, kuumusest hoolimata. Tema silmad langesid Jonile ja Anna tundis hirmuvärinat.
Enne Joni sündi oleks ta mõelnud „Tühja kah” ja neist mööda sammunud. Ent mitte nüüd.
„Lähme teist kaudu,” ütles Anna, lükates Joni vankrit kiviklibul küla ja Doki vahelise välja suunas. Seal oli rada, mis viis otse küla keskusesse ja selle munakivistele tänavatele. Ta sai minna läbi küla ja tagasi oma uude rajooni. See võis lisada tema teekonnale veel viis minutit, kuid ta ei tahtnud riskida.
Teismelised tõusid püsti ja hakkasid tema poole liikuma.
Anna astus aina kiiremini välja suunas, süda rikošettimas vastu rinda. Joni vingerdas, et jalutuskärust välja saada, miski, mida ta oli hakanud hiljuti tegema.
Anna piilus üle õla, nägi, et teismelised jõudsid lähemale.
Kõik kujutletud stsenaariumid sellest, kuidas Joni võinuks viga saada, näisid tema mõistust ummistavat. Ta hakkas sörkima, jalutuskäru vappus kiviklibul, kui ta sööstis roheluse poole.
Järsku ilmus roheluse harjale veel üks teismeline, seljas koolivorm.
Ta näis palavikuline, silmad metsikud… ja ta jooksis Anna poole.
Anna peatus, vaatas tagasi teismeliste poole. Ta oli nende vahel lõksus. Kas see oli mingi lõks, võimalus teda röövida?
Ta ulatas käe kotti, surus sõrmed ümber oma pikahambulise kammi.
Koolipoiss jõudis lähemale, tema kahvatu nägu leemendas higist, tema sinised silmad olid segaduses.
Ta aeglustas tempot ja vaatas silmi pilgutades Annat, keha õrnalt kiikumas, samal ajal kui ta pead raputas. Ta oli ilmselgelt kusagil mujal. „Ma ei lase sul endale haiget teha,” sisistas poiss. Siis hakkas ta uuesti Anna poole sammuma.
Anna taganes segaduses. „Ma ei tunnegi sind.”
„Hei, proua!” hõikas üks teismelistest Anna selja taga.
Anna pööras ümber, vaatas pööraselt vaheldumisi kolme teismelise ja koolipoisi poole.
Mida nad kavatsesid teha?
Kui
