mind rahule!” karjus too. Ta tõmbas välja väikese noa.
Anna meeled teravnesid silmapilkselt, koondudes noale, selle hõbedase tera läigatus täitis ta nägemisvälja; lähedalasuvate kajakate kriisked tungisid ta kõrvu nagu metalli kraaped vastu luid. Ta arvas, et tundis selle roostest lehka, selle kirbet maitset oma keelel.
Anna tõmbas kotist oma kammi ja tõmbas äkilise jõnksatusega jalutuskäru, nii, et Joni jäi turvaliselt tema selja taha.
„Kasi minema!” röögatas Anna, vehkides kammiotsaga poisi poole, Joni vankri käepidemed surumas vastu ta selga.
Koolipoiss tõstis käe, nuga tugevalt haardes.
Adrenaliin tulvas Anna kehas. Ta sööstis poisi poole, proovis nuga endale krabada. Poiss vehkis sellega tema suunas ja Anna tundis põsel kõrvetavat valu, kui tera lõikas ta nahka nagu võid. Ta tõstis sõrmed oma nahale, tundis nendel sooja verd.
See ehmatas ta alluma. Ta vaarus tagasi, kuid poiss järgnes talle, pühkides uuesti noaga tema poole.
Joni karjus ja jalutuskäru kukkus küljeli.
Koolipoiss sööstis selle poole.
Anna keha täitus hirmuga, tema pea kumises, kogu ta keha surises. Ta jooksis koolipoisi juurde ja tõstis kammi terava otsa.
Poiss käänas end ümber, et teda näha, ja kaotas siis järsku jalgealuse, kukkudes vastu Annat.
Vastu kammi.
Anna tundis libedat verd oma käel, kuulis korisevat häält.
Koolipoiss kukkus maha, tema põlved mütsusid kiviklibule, kui ta haaras oma kaelast välja tungivast kammist.
Anna jõllitas teda silmi pilgutades. Siis kuulis ta Joni nuttu.
Ta jooksis oma tütre juurde, sikutas jalutuskäru püsti, et ta saanuks Joni värisevate sõrmedega sellest vabastada. Joni ulatas käed ema poole ja Anna nägi, et ta oli terve, temaga oli kõik korras.
„Assa pagan, ta sureb ära,” ütles sirgejuukseline teismeline, pillates käest ühe kaisukaru – Joni lemmikkaisukaru, pisike sinine mõmmi. Anna mõistis siis, et küllap tüdruk oli selle maha pillanud. Sellepärast olidki teismelised talle järgnenud, et seda tagastada.
Anna pöördus taas koolipoisi poole. Ta lebas nüüd kiviklibul, rebis kammi oma kaelast.
„Ei, ta ei sure,” ütles Anna, jooksis tema juurde ja langes ta kõrvale põlvili.
Poiss vaatas teda, silmad hirmust suured. Ta nägi välja nii noor.
Järsku sikutas ta kammi oma kaelast.
Veri pritsis Anna näole.
„Oh jumal, oh appi,” ütles Anna, surudes oma vaba käega vastu verd. Aga see ei jäänud pidama, see voolas kõikjale, värvis kiviklibud punaseks, selle soojus imbus Anna küünte alla.
„Kutsuge kiirabi,” karjus ta teismelistele poistele oma selja taga, sikutas seljast õhukese kollase kampsuni ja surus selle haavale, samal ajal kui poiss oma enda vere kätte lämbus.
Kampsun muutus hetkega punaseks, kõik oli punane, see sattus isegi Annale silma, Joni juustesse, kui see poisi kaelast välja pritsis. „Oh jumal, ära sure, ära sure,” karjus ta.
Järsku jäi poiss paigale. Ta vaatas üles, kogunevate pilvede poole, pilk ta silmis leebus.
Siis oli ta läinud.
Teine peatükk
Anna ärkas hingeldades. Ta vaatas Jonit, tundis tema väikest sooja keha enda vastas. Siis vaatas ta pimeduses enda käsi. Vaid mõne hetke eest olid need olnud poisi verega kaetud.
Kuid see oli kõigest uni.
Eelmine päev aga ei olnud uni. Eelmine päev oli olnud päriselt. Ta teadis seda, sest endiselt tundis poisi vere lõhna, selle ebatervet rauast maitset. Endiselt nägi, kuidas ta silmad vaatasid tühjusesse, kui ta tegi oma viimase väriseva hingetõmbe. See ei olnud päris nii halb, kui siis, kui ta oli oma isa surnult näinud, tema pikk keha kividel väändunud, taustal hall vägivaldne äiksemeri. Aga see oli sellele üsna lähedal. Koolipoiss oli maas laiali, sinised silmad vahtimas üles, kamm, mis lebas ta kõrval, läikis tema verest.
Anna vaevu mäletas, mis edasi juhtus, see oli jada vilkuvaid pilte, helisid ja maitseid. Kriiskavad sireenid tulid aina lähemale ja lähemale. Inimesed ilmusid külast ja Dokilt rannale nagu sipelgad, uudised juba levisid nii kiiresti. Siis jooksid kiviklibul igast suunast politseinikud, kauge helikopteri nutt. Anna enda meeleheitlikud karjed, kui naissoost politseinik üritas Jonit ära võtta. Käeraudade tunne tema randmetel, politseinik õrnalt tema küünarnukki haaramas. See lohutas teda, kui õrnalt mees temaga ümber käis. Kas see tähendas, et nad said aru, et ta oli vaid end kaitsnud, ennekõike oma tütart?
Hiljem, kui nad teda lämmatav-palavas politseijaoskonnas üle kuulasid, ei olnud nad nii õrnad. Torm, mis oli ennist ähvardanud, oli nüüd väljas täies hoos, kõu ja välk panid Anna võpatama. Anna kuulis isegi merd, lained olid nii raevukad, hoolimata sellest, et politseijaoskond oli küla üks kõige sisemaapoolsemaid ehitisi.
Tema juhtumit määrati lahendama detektiiv Morgan, punase sibulakujulise nina ja puuriv-siniste silmadega keskealine mees. Ta istus, käed risti, pilk karm, nahk talumatust kuumusest leemendamas. Anna kõrval oli ainus jurist, keda Anna teadis, väike kiilas mees nimega Jeremy kohalikust juristifirmast, mille teenuseid ta oli kolimisel kasutanud.
Kas ta tundis poissi, küsis detektiiv. Kas ta kandis kammi kaasas enesekaitseks? Kas ta oli kavatsenud teda tappa?
Ei, ei, ei vastas Anna, enne kui küsis uuesti ja uuesti, millal ta saab oma tütart näha. Detektiiv kinnitas talle, et Joni oli nüüd Anna vanaema turvalistes kätes, et ta oli läbi vaadatud ja temaga oli kõik korras. Aga Annal oli ikkagi vaja Jonit näha.
Siis jäeti ta näiliselt terveks igavikuks oma juristiga kahekesi. Ta mäletas, et pani käe oma põsele, tundis sellel suurt sidet ega isegi mäletanud, kuidas side sinna sai, ega seda, kuidas õmblused tema põsel tema naha sisse said.
Mõne aja möödudes tuli detektiiv tagasi.
„Palun vabandust, et olin teiega nii karm, Anna,” ütles ta tema vastu maha istudes, nägu nüüd leebem, silmad lahkemad. „Kuid te peate mõistma, millises olukorras me oleme.”
„Ma tahan lihtsalt oma tütart näha,” ütles Anna.
„Milles te teda süüdistate, detektiiv Morgan?” küsis Anna jurist mehelt, ruumi ainus ventilaator tõstis õhku need mõned üksikud juuksekarvad, mis tal olid.
Detektiiv vaatas Annale silma. „Süüdistust ei ole. Me vabastame teid kuniks edasiste juurdlusteni, Anna.”
„Aga mind vahistati.”
„Jah, aga me otsustasime teile süüdistust mitte esitada. See oli ilmselge enesekaitse, Anna. Te ise ütlesite, et poiss kukkus teie kammi otsa ja meil on kolm tunnistajat, kes seda toetavad.”
Kergendus
