meeleheitlikult näha. Anna emal oli alati olnud oma emaga pinev suhe ja kui nad juhtusid kohtuma, piirdus see tavaliselt kiire pingelise kohviga linnas või Florence’i napi külastustega sünnipäevadel ja jõuludel. Anna loobus varakult küsimast, miks nad ei võinud vanaema rohkem näha, kuna ema vastas alati lakooniliselt „Sa ei saaks sellest aru”.
Kevadel, enne Anna isa surma, üllatas ema teda ja ta venda ja viis nad vanaemale külla. Florence oli kohtunud kellegi uuega, pärast Anna vanaisa surmale järgnenud aastatepikkust üksindust, ja ta oli nad kõik lõunale kutsunud, et temaga kohtuda. See oli esimene kord, mil Anna käis oma vanaema juures. Anna mäletab, et tundis end kohe sinna jõudes nagu kodus, ta igatses ka enda koju suuri mugavaid sohvasid ja pakse villavaipu, perepilte pungil puitriiuleid, leivaküpsetus- ja lavendlilõhna. Korter, kus ta oma vanematega üles kasvas, ei olnud väike; see ehtis kortermaja kõrgeimat korrust ja vaatas merele. Kuid oma tumedate seinte ja moodsa mööbliga polnud see iial tundunud kodune. Florence’i maja tundus nagu õige kodu kahe suure aknaga, mille vaade avanes otse alla mere juurde viivale puitverandale. Vanaema näis nii õnnelik, tema uus partner oli pikk nägus vanem mees nimega Alistair, kellel olid sädelevad rohelised silmad ja kes ajas Anna lõkerdama, teeseldes, et leidis ta kõrvade tagant võlukarpe.
Tema vanemad olid kogu lõunasöögi aja pinges ja vaiksed ning leidsid vabanduse, et lahkuda õige pea pärast selle lõppu, hoolimata laste protestist. Annal oli ikka meeles, kui kurb Florence oli tundunud, vaadates neid kõiki majast eemale kõndimas, ja Anna lubas endale, et hakkab vanaema tihedamini nägema, isegi kui see tähendas, et tema nägemiseks tuli korterist välja hiilida.
Kui Anna isa mõni kuu hiljem suri, tegigi ta just seda, leidis end ühel päeval Florence’i maja poole jalutamas. Vanaema ei olnud seal, nii et Anna tõmbus tema verandale kerra ja jäi magama. Ta ärkas Florence’i hingetõmbe peale ja nägi, kuidas nad Alistairiga alla tema poole vaatasid.
„Oh, nukuke,” ütles Florence. „Tule sisse, enne kui surmahaigus külge hakkab.” Sellest hetkest oli Anna iga päev seal, ta ema pani vaevu seda tähele, olles nii sügavas leinas ja depressioonis. Anna sai vanaemaga lähedaseks, samuti ka Alistairiga. Mehel polnud lapsi ja Annast sai talle midagi surrogaattütrelaadset. Anna oli murtud, kui ka tema mõni kuu hiljem, pärast lühikest võitlust vähiga, suri. See muutis Anna ja Florence’i veel lähedasemaks, leinates koos tema surma.
Florence oli Annale kui jumalast saadetud, aitas ta oma kestast välja ja isegi rahastas tema ajakirjanduskursust. Pärast seda ei olnud enam tagasiteed. Vaiksest introvertsest tüdrukust sai andekas õpilane, kellel oli terve armee kohalikke sõpru, kellega ta kohtus endiselt pea igal nädalal.
Ja see kõik algas selles majas. Anna pidanuks end nüüd seal mugavalt tundma, eriti karpe otsides, miski, mis tavaliselt tõi talle teatud rahutunde. Kuid reha liivas edasi-tagasi vedades tundis ka kõike muud kui troosti.
Joni tegi häält. Anna tõstis pilgu, süda sees tagumas. Aga temaga oli kõik korras, Florence tõstis ta tekilt, kiigutas teda. Anna võttis ämbri kätte ja pani reha üle õla, tassis leiud vanaema juurde.
„Ma arvan, et tal on liiga palav,” ütles Florence, kui Anna nendeni jõudis. „Sellist hommikukuumust pole ammu olnud. Hea saak?” küsis ta Annalt ämbrit vaadates.
„Pole paha,” ütles Anna, kui Florence temalt reha võttis. „Koos selle sinu ainukesega on piisavalt. Panen mõned ka emale kõrvale. Valmistan neid Joni uinaku ajal.”
„Tore. Ma teen siin lõpuni ja tulen sulle appi,” ütles vanaema aia poole viidates. „Pean tänase trenni ära tegema.”
Anna võttis Joni sülle ja kõndis majja, lainete hääl vaibus ukse sulgedes. Ta asetas Joni Florence’i mugavale sinisele sohvale, mitme värvilise padja sisse, et ta maha ei kukuks, tema sinine kaisumõmm lähedale surutud. Päike piilus läbi laiade akende, pannes valguse peegelduma vanaema teleriekraanilt. Anna oli meelega uudiseid vältinud. Ta teadis, et ta nimi ei olnud veel välja tulnud, vastasel juhul oleks talle helistatud. Kuid lõpuks pidi see juhtuma, ta pidanuks end ette valmistama. Seda ütles Florence talle hommikusöögi ajal.
„Keskendu,” ütles ta. „Parem sea end valmis.”
Millised olid pealkirjad, kui ta nimi välja tuli?
„Raadiosaatejuht tappis koolipoisi”
„Koolipoiss proovis tappa raadiosaatejuhi sülelapsest tütart”
Enne kui ta arugi sai, ulatas ta käe puldi järele ja lülitas sisse teleri. Tavaliselt valiks ta esimesena raadio, aga tal oli vaja poissi uuesti näha. Ta vahetas kanali CBeebies, mida Joni oli hommikul vaadanud, BBC News 24 vastu ja seal poiss kohe oligi, silmad ekraanilt Annat jõllitamas.
Anna jalad varisesid ta all kokku ning ta vajus sohvale.
Ta tundus nii noor. Need tema klanitud tumedad juuksed, rõõsad põsed, iseloomulikult sinised silmad. Ja veel koolivormis ka.
Talle jäid silma ekraani allosas tuhisevad sõnad.
„… kurikuulus perekond.”
„… vaesunud sadamapiirkond…”
„… politseile tuttav…”
„… ema vabastati süüdistusi esitamata…”
Nii et see oli „Koolipoiss proovis tappa ema ja sülelast”. Mitte lihtsalt koolipoiss, vaid vaene koolipoiss, kriminaalne koolipoiss, halvast perest pärit koolipoiss.
Ja siis seal, tema nimi: Elliot Nunn.
Elliot. Lapse nimi. Süütu nimi.
Ekraan lülitus otseülekandele, noor meesreporter seisis rea väsinud väljanägemisega lillede ees. Anna keeras heli valjemaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
