ta.
„Mulle kõlbab ka sinu kõrval istuda.“
„Raha on?“
„Saab makstud.“
Svajone pistabki postipoisile pihku paar münti, mis ta kaaperdatud “Leehaldja” kaptenikajutist leidis. Postipoiss rahuneb, laseb teelisel peale ronida ja nõõtab hobuseid. Noor emand tõmbub oma veidi liiga suures kalevist kuues kössi ja tunneb viimaks, et võib end vist lõdvaks lasta. Tõusva päikese kiirtes sooja saades jääb ta uinutava põrina ja rappumise saatel jalamaid magama.
 |
|
5. peatükk: Nõupidamisest
Maa Walla Kuulutaja
Nädalileht ülematele ja alamatele
––––––––
Kuningas ja kuninganna külastasid täna Kolde mõisa tähetorni, kes käesoleval nädalal oma sünnipäeva pühitseb. Kõrgusi võttis vastu teadusmõisa praegune omanik isand Raudsepa Meelend ja näitas pärast mõisasse teadust tegema tulnud tarkade meeste esitlemist kuningapaarile tähetorni ja kogu teadusmõisa väga mitmekesiseid ja arvurikkaid teisi asutisi.
––––––––
Sellel heitlike ilmadega ajalgi on ilusaid hetki, kui marude möödudes vilksatab selge, valge päev, mil maa võtab nägusama ilme. Metsad ja väljad hingavad linna poole sooja. Loodus on ärganud, uuenenud, noor ja värske. Kuid inimesed selle kauniduse sees on ikka endised. Kõndides mööda kuningalossi lõputuid koridore, mõlgutab isand Süümet taas rahutuid mõtteid. Süümetit sõda ei veetle, tema on oma aumärgid ja varandused juba ammu kätte saanud ja seiklusjanu kustutanud. Nüüd mõtleb ta vaid, kuidas saavutatut hoida ja kasvatada. Kui ta kuninglikku kabinetti jõuab, on Tema Kõrguse ümber koos peaaegu kõik sõjakogukonna esindajad – kuninglik kaiülem isand Mägi, sõjandusnõunik isand Soomets ja teised. Ainsa sõbrana näeb Süümet vaid rahanduse eest vastutajat, kuid viimase näol on nii löödud ilme, et välisnõuniku süda otsemaid halba aimab. Kuningas istub maakaartide ja paberitega kaetud suure laua ühes otsas, sellal kui nõunikud on ümber laua, kes uurib pabereid, kes vestleb.
„Te jäite veidi hiljaks,“ lausub kuningas isand Süümeti sisenemisel vihaselt. Õnneks ei ole see viha suunatud tema isiku vastu, nagu Süümet kohe kergendusega taipab. „Kas teate mida see Leedu isand mulle öelda julges?“
Tema Kõrgus hüppab läbematult püsti, et oma tiraadi lõppedes jälle istuma vajuda. Ta on rahutu, ärevil, pahane.
„Ta heitis ette, et me ei armasta Leedu suurvürstiriiki. Ma vastasin: „Ei, ma kindlasti ei armasta teie riiki, sest ta on meile alati ainult halba teinud! Millisteks on nad mannutanud latgalid – uhke ja sirge Tooru rahva? Nad on pandud Dievase[1] taldu lakkuma! Dievastatud, pooleldi küüditatud ja välja suretatud! Praegu tehakse sama meie vendade kuralastega! On ju selgelt näha, keda nad järgmiseks noolivad – Viidumaa! Seejärel setud, mulgid – siit kuni saamideni välja!“
Süümet noogutab, sellele ei saa vastu vaielda. Ta silub oma vuntsi ning lausub, pannes oma häälde nii palju elukogemust ja autoriteeti, kui suudab:
„Jah, see kõik on väga halb, Teie Kõrgus, kuid miks nii järsult? Me ei tohi metsalist ärritada. Meie riik ei ole sõjaks valmis.“
„Kuidas nii, ei ole sõjaks valmis?“ teeb häält sõjandusnõunik Soomets. Mõõk tema puusal kõigub, nagu tahaks suure õhinaga lähemale hüpata ja oma isandale vastuvaidlejal keele suust kaksata. „Meie väed on varustatud ja välja õpetatud. Meie moraal on kõrge. Leedu dievakehkaritest oleme igal juhul üle!“
Sõjakogukonna kalevlased muhelevad, Tema Kuninglik Kõrguski noogutab heakskiitvalt. Süümet aga tõstab käe: „Millised väed? Meil on praegu vaid mõni lipkond suurnike ratsureid!“
Isand Soomets astub enesekindlalt lähemale. Ta on suur mees ja soovib oma kogu sõnade kaalule juurde lisada. Tema põskhabe läheb puhvi, kui sõjandusnõuniku põsed sõnu pahvakatena välja paiskavad.
„Loomulikult kutsume maakaitseväe kokku!“
„Aga need on ju välja õpetamata!“
„Aga isand Räme põlismalev?“
Tema Kuninglik Kõrgus tõstab oma hoolitsetud käed.
„Isandad, palun! Ärge kembelge, läheme asjalikuks.“
Ta pöördub Süümeti poole.
„See ultimaatum! Mida te välisasjade nõunikuna soovitaksite?“
„Otsida liitlasi!“
Süümeti suureks kergenduseks toetab teda selles isegi isand Mägi. Kaiülem on astunud sõjandusnõuniku selja taha, tahtes sellega temale oma igakülgset toetust näidata.
„Sedasama soovitasime Tema Kuninglikule Kõrgusele meiegi.“
Kuningas noogutab närviliselt. Ta sikutab oma käisepitse ja lausub keskendunult.
„Loomulikult ei saa me Rannamaale, kui seal peaks sõda puhkema, minna appi üksi. Teen kõik võimaliku, et vältida sõda, kuni meil pole ka teisi abimehi.“
Süümet noogutab Tema Kõrgusega kaasa, isegi naeratab korraks Soometsale ja nüüd silib ta oma vuntsi juba palju rõõmsamalt. Tundub, et asi ei olegi lootusetu. Ta vaatab kohalviibijate seas tähelepanelikult ringi.
„Ma näen teie ümber nii palju sõjaväelasi, ega te pole veel ühtegi sõjalist vahendit ette võtnud ?“
Tema Kõrgus tõuseb hoogsalt ja võtab sisse poosi, milles ta tavatseb käske jagada.
„Olge mureta, ei ole. Otsustasime vaid Tema Kõrgeaususe rahandusnõunikuga suure saladuskatte all tuua tagasi nelikümmend miljonit maakrooni, mis meil Leedu pankades hoiul on.“
„Kuid oleks aeg hakata vägesid üle vaatama, et näidata oma toetust randlastele,“ lausub sõjandusnõunik Soomets, „ja julgustada sellega võimalikke liitlasi.“
„Just! Suurepärane,“ hüüab Toivo II. Tema nooruslik nägu lööb tegutsemisõhinast särama. Noormees kohendab alateadlikult kalliskividega kaetud mõõgarihma ja silub peenekoelisi kaelusepitse, nagu seisaks juba paraadil rahvahulkade ees. Süümet vaatab Tema
