n>
Ülle Solovjova
Meie Kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed… ja teised
Autoriõigus: Ülle Solovjova ja Petrone Print OÜ, 2020
Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotoalbum: erakogu, kui pole märgitud teisiti
Tagakaane foto: erakogu
Esikaane foto: Andy Reago ja Chrissy McClarren, Flickr
ISBN 978-9916-605-17-2
ISBN 978-9916-605-18-9 (epub)
ISBN 978-9916-605-19-6 (epub)
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ
www.petroneprint.ee
Kui väga ma neid armastan
Ma ei oska rääkida teaduslikku juttu, pigem on mu lugu emotsionaalne pilguheit nende uhkete ja vaprate lindude maailma. Kalkun ei tähenda mulle mitte liual auravat praadi (kuigi ka sellest aspektist ei saa päris mööda vaadata), vaid uhket olendit, kelle sisemine ilu on võrdne välisega. Me kipume neid kartma. Mõnikord põhjusega. Aga enamasti põhjuseta. Inimloom peab end maailma nabaks ja kipub oma mõttelaadi omistama kõigele ümbritsevale, vaevumata süvenema. Kui lind ei käitu nii, nagu inimene ootab, annab see kohe põhjust lindu naerda, torkida, kiusata… ja kurjaks pidada.
Kalkuni ajaloolisel kodumaal Mehhikos pidasid asteegid ja maiad kalkunit jumalaks lindude seas. Kaks korda aastas korraldasid nad kalkunite auks festivale. Kalkunitega seotud rituaalid käisid kaasas sünni, surma ja abieluga, kalkunimaagiat kasutati kaitseks ikalduse ja haiguste eest.
Kui kalkunit hakati umbes kaks tuhat aastat tagasi kodustama, siis tehti seda kõigepealt tema sulgede pärast. Liha tuli alles hiljem mängu. Indiaanlaste peaehted ei olnud tehtud mitte kotkasulgedest, nagu paljud arvavad, vaid esialgu kasutasid nad selleks just kalkunisulgi.
Kalkunid numbrites
Täiskasvanud kalkuni tiibade kogulaius on poolteist kuni kaks meetrit. Kalkun elab umbes kümne aasta vanuseks (kui tal nii kaua elada lastakse)…
Oma kehamassi kasvab kalkun täis tavaliselt viie kuuga.
Emaslindude täielik suguküpsus saabub tavaliselt 16. elukuuks, isastel mõni kuu varem.
Hauduma võib emaslind minna juba kümnekuuselt.
16. sajandi alguses tõid inglased esimesed kalkunid Ameerikast Inglismaale ja hispaanlased omakorda Ameerikast Hispaaniasse. 16. sajandi keskel jõudis kalkun sealt edasi Põhja-Euroopasse. Tõsi, on ka hüpotees (ühed säilinud killud maalidest), mille kohaselt jõudsid esimesed kalkunid meie kanti juba 13. sajandil – siis, kui viikingid Ameerikas käisid.
Läbi paljude sajandite on kalkun olnud nii Ameerika pärismaalastele kui ka sinna sisserännanutele toiduallikas. Aastaks 1800 oli metsikute kalkunite olukord nende kodumaal väga kurb, nii metsade hävitamise kui kontrollimatu jahi tõttu olid linnud väljasuremise ohus. Alles poolteist sajandit hiljem, 1947. aastal hakkasid kalkunid kerkima üldise tähelepanu keskpunkti, kui USA presidendile kingiti sümboolne kalkunipaar. Kahjuks aga tõmbas see žest käima hoopis uue massilise moe: ameeriklaste tänupühaõhtusöökide peategelaseks sai… muidugi vaene kalkun. Siiani kuulub see ilus uhke lind sealse rahva tänupüha- ja jõulumenüüsse.
Tänapäeval on USAs, Kanadas ja Mehhikos kokku üle seitsme miljoni metsiku kalkuni. Loodud on organisatsioonid, kes võitlevad kalkuneile sobivate elupaikade säilitamise eest. Vastukaaluks on kalkunijahist saanud aga populaarne spordiala.
Kirjutades teile neid fakte, vaatan oma aiaväraval loojuva päikese kiirtes istuvaid suuri uhkeid linde. Kui avan ukse, hüppavad nad sealt maha ja hakkavad minu ees lauda poole astuma. Väärikalt ja mõõdetud sammul. Kiikavad vahepeal üle õla: kas ikka järgnen?
Muidugi järgnen. Nagu igal õhtul.
Minnes mõtlen, kui palju avaramaks ja rikkamaks on need tegelased muutnud minu igapäevaelu, kuidas nad on lisanud emotsioonide keeriseid, pakkunud naeru ja pisaraid. Mõtlen, kui väga ma neid armastan ja kuidas tean kindlalt isegi kõige raskematel hetkedel: loobuda neist ma ei suuda. Sest ilma kalkuniteta jääks mu elu tühjaks.
Esimene tutvus: kangelaskalkun
Kui mulle ulatati karp kolme piiksuva tibuga ja küsiti „Noh, arva ära, kes need on?“, siis esimese ehmatusega oskasin neid küüru tõmbunud haledalt viiksuvaid olevusi vaadates vaid kohmata: „Ehk on vutid?“
Minu – põlise maainimese – teadmised kalkunitest piirdusid vaid pildiraamatus nähtuga ja teadmisega, et kalkunid olla ühed kurjad linnud, ning kuskilt kuuldud väitega, et kalkunitibud olla väga õrnad.
Meie kooselu algus oli üks suur eksiarvamuste ja vigade jada. Kolisin lapsukesed kööki puuri ja valvasin neid hoolsalt iga tuuleõhu ja kassipilgu eest. Välja viisin neid vaid ilusa ilmaga ja ehitasin neile omaette aediku, mis nii pealt kui alt kindlalt kaitstud, et tited kuskilt välja ei saaks. Tited muidugi aina nutsid ja karjusid sellises režiimis. Miks? Hiljem sain teada, et kahenädalane kalkunitibu on juba korralikult lendav iseseisev tegelane, kes leiab ema puudumisel endale sooja koha õrrel kanade kõrval ega lase end häirida mingil vastusõdimisel – seal nad on ja sinna nad jäävad… Minu omad aga kasvasid vati sees. Isegi mitmekiloseid noorlinde tassisin süles lauta ööbima ja hommikul jälle aeda.
Mu tibukesed, nagu selgus, olid Eestis kõige levinumat tõugu, pronkskalkunid. Nüüd on hakatud sisse tooma ja pidama ka palju eksootilisemaid isendeid, aga minu omad olid need kõige tavalisemad ja vastupidavamad pronksid. Nad sobisid ülihästi meie oja ääres küla veeres vanas laudas ees ootavasse seltskonda: kanad, haned, mõned kitsed… ja muidugi pisike sõjakas minijänes Tupsu, kelle koht oleks justkui pidanud olema toas inimeste seltsis, aga kes tundis end palju paremini vabalt ringi kekseldes ja teiste laudaasukatega lõputuid lahinguid lüües. Kaalult kõige pisem, oli see väike jänes lõvi hingeeluga ja väljus kõigist konfliktidest võitjana.
Liigsest vatis hoidmisest hoolimata kasvasid meie kolm kalkunitibu suurteks ilusateks noorlindudeks. Ja hakkasid siis oma iseloomu näitama. Vahel lendasid katusele, mina all hädaldamas. Tihtilugu tõmbasin oma pea õlgade vahele, kui imeline kolmik madallennul üle mu pea vihisedes oma jalavaeva vähendas. Nad võtsid osa kõigist meie perekondlikest istumistest, tantsisid, keerutasid saba – ja kurjust ei paistnud kuskilt.
KALKUNI OSTMISE TÕED ALGAJALE
Soovitatav on alustada kergekaalulisema tõuga või
