suure lonksu.
„Ja kas ma tohin küsida, mida sina Montmartre’i tänavatel maskeerituna teed?”
„Mariam – noor naine, keda sa äsja kohtasid – on minu erasekretär ja ma kurtsin talle, et ei saa kusagile minna, ilma et mind ära tuntaks. Nii ta siis panigi mulle selga need rõivad ja me tulime koos õhtustama.”
„Ja kas sulle meeldib olla keegi teine?”
„Ausalt öeldes pole ma selles päris kindel. Ühesõnaga, muidugi on sellel omad eelised – kui ma poleks maskeeritud, ei saaks sina ja mina istuda siin ja segamatult lobiseda, aga sama palju ärritab mind asjaolu, et mind ignoreeritakse.”
„Jah, kindlasti ärritab. Niisiis …” Christian võttis veel ühe lonksu konjakit, „kuidas sul läheb?”
„Pole viga,” kehitasin õlgu. „Kuidas Ma elab? Ja Claudia?”
„Nendega on kõik korras. Mõlemad on hea tervise juures.”
„Ma olen sageli huviga mõelnud, millega nad nüüd, mil meie oleme kodunt läinud ning ka Pa on lahkunud, võiksid küll oma aega sisustada.”
„Mina selle pärast ei muretseks, Elektra. Tegevust neil jätkub.”
„Ja kuidas on lood sinu endaga?”
„Krundil on pidevalt tarvis midagi teha ja harva möödub mõni kuu, mil sinu õdedest üks või mitu külla ei tule. Praegu on Atlantises Ally koos oma ilusa poja Beariga.”
„Ma on kindlasti seitsmendas taevas.”
„Ma arvan küll.” Christian kinkis mulle napi naeratuse. „Bear on järgmise põlvkonna esimene esindaja. Marina tunneb, et ta on jälle vajalik, ning tore on näha teda õnnelikuna.”
„Ja missugune näeb välja Bear? Minu õepoeg,” lisasin, sellest sõnast ka ise üllatudes.
„Täiuslik, nagu kõik vastsündinud.”
„Kas ta vahel ka nutab või karjub?” tahtsin teada. Christian oli küll keegi, kes tegelikult töötas minu ja mu õdede heaks, aga täna õhtul tema aupaklikkus ärritas mind.
„Oh, eks vahel ikka, aga kas on olemas mõni titt, kes seda ei tee?”
„Kas sa mäletad, milline mina olin siis, kui kodus elasin?”
„Muidugi mäletan.”
„Ma pean silmas aega, mil ma olin beebi.”
„Kui sina, Elektra, beebi olid, siis mina olin vaid üheksane.”
Ahhaa! Järelikult peab Christian olema kolmekümne viie kandis …
„Aga ma mäletan selgelt, et kui ma päris pisike olin, juhtisid sina juba kaatrit.”
„Seda küll, aga su isa oli esialgu kogu aeg minu kõrval ja õpetas kõik selgeks, enne kui mul üksi kiprina tegutseda lasi.”
„Taevas halasta!” Panin käe suule, sest mu vaimusilma ette kerkis üks mälupilt. „Kas sa mäletad, kuidas ma umbes kolmeteistkümnesena koolist Atlantisesse põgenesin? Ning et Pa käskis mul tagasi minna ja vähemalt proovida, sest ma polnud endale võimalust andnud? Mina aga ei tahtnud üldse minna ning hüppasin keset Genfi järve üle paadiserva ja püüdsin kaldale ujuda.”
Christiani soojad pruunid silmad reetsid, et ta mäletab. „Kuidas ma saaksin seda unustada? Sa oleksid peaaegu ära uppunud – sa ei taibanud ju enne hüppamist mantlit seljast võtta ja vajusid vee alla. Ma ei leidnud sind kohe üles …” Ta raputas pead. „Need olid minu elu ühed hirmsamad hetked. Kui ma oleksin su kaotanud …”
„Pa oleks ilmselt hulluks läinud,” nõustusin, püüdes õhkkonda rõõmsamaks muuta, sest Christiani ilme andis alust arvata, et ta puhkeb kohe nutma.
„Ma poleks seda endale kunagi andestanud, Elektra.”
„Aga osaliselt see trikk siiski töötas. Järgmisel paaril päeval ei sundinud Pa mind kooli tagasi minema.”
„Ei sundinud tõesti.”
„Kui kauaks sa Pariisi jääd?”
„Homme sõidan ära. Ja sina?”
„Pühapäeva õhtuni. Täna pärastlõunal vahetasin tagasilennu ümber, aga siis selgus, et mu kohting jääb ära,” kehitasin õlgu.
„Sellisel juhul peaksid tulema koos minuga Atlantisesse oma õepoega vaatama. Mu auto on siin, nii et ma saaksin su sinna sõidutada. Kõik oleksid sind nähes rõõmsad.”
„Arvad?” Raputasin pead. „Mina mitte.”
„Miks sa seda ütled? Marina ja Claudia muudkui räägivad sinust. Neil on ajaleheväljalõigete album, kus nad hoiavad kõiki sinu modellifotosid.”
„Tõesti? Nii armas. Võib-olla mõni teine kord.”
„Kui sa peaksid meelt muutma, siis minu number on sul olemas.”
„Seda küll,” naeratasin. „See on minu mällu söövitatud. Kui asjad koolis päris hulluks läksid, võisin kindel olla, et sina tuled mind varsti päästma.”
„Ma peaksin nüüd minema hakkama. Homme varahommikul ootab ees kodutee.” Christian andis märku, et me soovime arvet.
„Kus sa peatud?” küsisin.
„Samas paigas, kus kunagi elasid sina. See kuulub ühele Marina sõbrale.”
„Tõesti? Seda ma ei teadnud.” Põgus mälupilt Pariisi majaomanikust – igivanast naisest, kelle näkku kirjutatud märgid reetsid lakkamatut absindijoomist ja suitsetamist – heljus korraks mu silme ees.
„Olgu.” Christian tõusis. „Kui sa ümber mõtled, anna teada. Ma lahkun hommikul kell seitse. Aga nüüd otsin sulle takso.”
Christianiga kõrvuti kõndides tegi mulle heameelt asjaolu, et ta oli sama pikk kui mina. Ta oli ka metsikult heas vormis, lihaselise ülakeha piirjooned valge särgi all aimatavad. Kui ta taksole peatumiseks märku andis, tekkis mul mingil naeruväärsel põhjusel taas samasugune tunne, nagu oli olnud iga kord siis, kui ta mu kooli jättis ja ma teda ära sõitmas nähes tema juures autos olla soovisin.
„Kus sina peatud, Elektra?”
„Ritzis,” vastasin takso tagaistmele ronides.
„Igatahes oli tore sind näha. Hoolitse enda eest, eks?”
„Muidugi!” jõudsin läbi akna hõigata enne, kui takso minema kihutas.
Tund aega hiljem voodisse vajudes taipasin järsku, et pole pärast Maxime’i seltsis veedetud pealelõunat kordagi narkotsi teinud, ning see mõte tekitas suurepärase enesetunde.
*
