pole plaane. Aga sinul?”
„Mitte midagi peale vanni, voodi ja hea raamatu,” vastas ta.
„Tegelikult tahaksin ma välja minna – astuda sisse kohvikusse, kus ma kunagi ettekandjana töötasin, ning nautida normaalset toitu nagu normaalne inimene – aga ma ei soovi, et mind ära tuntakse.”
„Ma mõistan.” Paar sekundit mind tähelepanelikult uurinud, tõusis ta püsti. „Mul on üks mõte. Oota siin.”
Ta kadus toast, aga oli mõne minuti pärast, sall käes, tagasi.
„Kas ma tohin proovida, kuidas see sulle sobib? Et näha, milline sa sellega välja näed.”
„Sa mõtled selle panna ümber õlgade?”
„Ei, Elektra, ümber pea nagu minul. Tavaliselt hoitakse kaugemale naistest, kes kannavad hidžaabi, mis on osaliselt ka põhjus, miks paljud meie usku naised selle kasuks otsustavad. Kas teeme proovi?”
„Olgu. Ehk ongi see ainus rõivaese, mida ma pole kunagi proovinud,” lisasin naeru pugistades.
Istusin voodi ühte otsa ja lasin Mariamil juuksekatte osavalt ümber pea põimida, otsad üle õlgade sättida ja seejärel nööpnõeltega paika kinnitada.
„Valmis, vaata ennast.” Ta osutas peeglile.
Seda ma ka tegin ega suutnud muudatust uskuda. Isegi mina ei tundnud end ära.
„See on hea, väga hea, aga ülejäänud osaga minust on vist raske midagi ette võtta?”
„Kas sul on kaasas tumedavärvilisi sukkpükse või retuuse?”
„Ainult mustad dressipüksid, mis mul reisil jalas olid.”
„Need ajavad asja ära. Pane need jalga, kuni ma ülejäänud asju otsin.”
Tegin, nagu öeldud, ning peagi oli Mariam tagasi, käsivarrel mingi rõivaese. Ta raputas selle lahti ja ma nägin, et tegu on odava lillemustrilise kittelkleidiga, millel on pikad varrukad.
„Ma võtsin selle kaasa juhuks, kui peaksime minema mõnda peenemasse kohta. Ma hoian seda erilisteks puhkudeks, aga sa võid seda minult laenata.”
„Ma kahtlen, kas see mulle selga mahub.”
„Ma ei usu, et meie ülemine osa nii erinev on. Ja ehkki mina kannan seda nagu kleiti, peaks see sulle sobima särkpluusina. Proovi selga!” nõudis ta.
Seda ma tegin ja veendusin, et Mariamil oli õigus. Kleit oli mulle ülevalt täpselt paras ja ulatus poolde reide.
„Näed siis! Mitte keegi ei tunne sind nüüd ära. Sa oled mosleminaine.”
„Aga mida teha jalgadega? Mul on kaasas ainult Louboutini tikk-kontsaga ja Chaneli lahtise kannaga kingad.”
„Pane tennised, mis sul lennukis jalas olid,” tegi ta ettepaneku minu kohvri poole suundudes. „Kas ma tohin?”
„Lase käia,” laususin oma uue mina peegelpilti silmitsedes. Pearäti ja pluusiks muudetud lihtsa puuvillase kleidiga oleks tarvis läinud tõelist kotkapilku, et mind ära tunda.
„Sedasi!” ütles Mariam, kui tenniseid jalga tõmbasin. „Ümberkehastumine on lõppenud. Üksainus asi veel … kas ma tohin piiluda sinu meigikotti?”
„Muidugi.”
„Nii, me peame laineri abil su silmi jumestama. Palun tule lähemale.”
Tegin, nagu öeldud, ning mu mõtted rändasid aega, mil me õdedega meie iga-aastase suvereisi ajal Pa jahil olime ja ükskõik millises randumispaigas õhtusöögile läksime. Et tookord peeti mind meikimiseks liiga nooreks, istusin tavaliselt voodiserval ja vaatasin, kuidas Maia aitab Allyl end jumestada.
„Su nahk on nii kaunis,” ohkas Mariam. „See lausa särab. Aga nüüd olen ma veendunud, et täna õhtul sind ei tülitata.”
„Arvad?”
„Ma tean seda, aga katseta oma maskeeringut allkorrusel, kui me vastuvõtuletist mööda jalutame. Kas hakkame minema?”
„Nojah, miks mitte?” Tahtsin haarata oma Louis Vuittoni koti, aga Mariam peatas mu.
„Pane kõik, mida vajad, minu kotti,” ütles ta mulle oma odavat kunstnahast pruuni õlakotti pakkudes. „Valmis?”
„Valmis.”
Ehkki lifti astus koos meiega kolm inimest, ei pilgutanud keegi mind nähes silmagi. Me kõndisime läbi fuajee ja administraator heitis meile küll korraks pilgu, aga keskendus siis taas arvutile.
„Vau, Christophe on tundnud mind aastaid,” sosistasin, kui me välja astusime ja Mariam uksehoidja meie juurde kutsus.
„Me vajame taksot, et sõita Montmartre’ile,” ütles ta väga korralikus prantsuse keeles.
„D’accord, mademoiselle7, aga praegu on järjekord, võib minna kuni kümme minutit.”
„Hästi, me ootame.”
„Ma pole juba aastaid taksojärjekorras seisnud,” pomisesin.
„Tere tulemast pärismaailma, Elektra,” naeratas Mariam. „Näed, ongi kohal!”
Kakskümmend minutit hiljem võtsime istet laua ääres samas kohvikus, kus ma kunagi töötasin. Laua asukoht polnud eriti hea – me olime tihedalt kahe laua vahele surutud ja ma kuulsin viimast kui üht sõna meie naabrite vestlusest. Mu pilk püsis George’il, kes mulle kümme aastat tagasi ettekandjana tööd andis ja kes ka nüüd baarileti taga seisis, aga ta ei pööranud kordagi pead minu poole.
„No nii, mis tunne on taas nähtamatu olla?” küsis Mariam, kui olin tellinud pool karahvini majaveini.
„Ei oskagi öelda. Päris veider.”
„Aga vabastav?”
„Nojah, selles mõttes, et mulle küll meeldis tänaval märkamatuks jääda, aga igal asjal on oma head ja halvad küljed, kas pole?”
„Kindlasti on, aga ma kujutan ette, et sulle vaadati järele juba enne seda, kui sa kuulsaks said.”
„Vististi küll, aga ma ei saanudki tegelikult aru, kas mind vahiti sõbralikult või pigem seetõttu, et näen välja nagu must kaelkirjak!”
„Minu arust vaadati sind sellepärast, et sa oled väga ilus, Elektra. Mis aga minusse puutub, siis ennekõike pärast 11. septembri terrorirünnakut põrnitsetakse mind kõikjal, kuhu ma lähen, kuidagi kahtlustavalt. Kõiki moslemeid peetakse ju terroristideks.” Ta naeratas nukralt ja rüüpas lonksu vett.
„Kindlasti on sul sellepärast raske.”
„On tõesti. Mistahes poliitilise või religioosse režiimi puhul tahavad tavalised inimesed tänavalt vaid rahus elada.
