oli väga rõõmus ja…“
„…niikuinii purjus,“ pistis Siim samuti rõõmsalt vahele.
„Kuule!“ ütles Matilda, kuid itsitas siiski kaasa.
„Olgu-olgu…“
„Jah, ta oli ilmselt purjus… Igatahes lubas ta ühe kuninga soovi täita. Kuningas Midas mõtles ja leidis, et ta võiks olla rikkam. Niisiis soovis ta, et kõik, mida ta puudutab, muutuks kullaks.“
„Tõsiselt? Kuidas see mees pelleris käia kavatses? Kullast kann on muidugi paras tšikimagnet…“ naeris Siim laginal. Matilda oli kahe vahel – talle meeldis lugusid tõsiselt võtta, aga Siim oli naljakas ja meeldis talle tunduvalt rohkem, kui tüdruk oli valmis endale tunnistama.
„Noh, kuningas Midas läks õnnelikult koju ja sai üsna pea aru, millise suure vea ta oli teinud. Söök ja jook, mida ta puudutas, muutus kullaks. Roosid tema aias muutusid kullaks ja kaotasid oma lõhna. Kullaks muutus ka tema tütar, keda ta kallistas. Üleüldse muutus kõik kullaks, mida ta puudutas, täpselt nii, nagu ta soovinud oli. Kuningas Midas sai aru, et õnne asemel oli ta saanud needuse ning oli ahastuses.“
„Näljane ja musta tagumikuga peale kauba! Hea, et ta töinama ei hakanud, muidu oleks ta ise ka kullast kujuks muutunud,“ kommenteeris Siim. „Nii lühike lugu oligi või?“
„Ei. Natuke juhtus veel. Kuningas Midas läks uuesti Bacchuse juurde ja palus, et jumal tema soovi tühistaks.
Bacchusel hakkas kuningast kahju ning ta ütles, et kuningas saab kuldsest puudutusest lahti, kui ta peseb oma käsi Pactoluse jõe veega. Seda kuningas Midas tegigi ning sellest ajast peale on Pactoluse jõest leitud kullaliiva,“ lõpetas Matilda.
„Selge. Siia oli mingit moraali ka lõppu vaja, eks?“ uuris Siim.
„Jah, näiteks: „rikkus ei tee kedagi õnnelikuks“ või „ole oma soovidega ettevaatlik“ või midagi sellist.“
„Pese korralikult käsi,“ pakkus Siim rõõmsalt pastakat ära pannes.
„Kui sa tahad õpsi närvi ajada, siis jah,“ kostis Matilda.
„Tänu!“ ütles Siim ning andis tüdruku suureks üllatuseks talle põsele musi, enne kui mööda koridori minema traavis.
Matilda läks äkki näost üleni punaseks.
Lugude puhul on üks küsimus, mida harva küsitakse. Eriti kui need on hoogsad ja kaasakiskuvad ja pealiskaudsel moel piisavalt usutavad.
See küsimus on: kust sa tead?
Kes nägi kuningas Midast Bacchusega rääkimas? Kes teab, mida Midas küsis ja mida ta tegelikult sai? Kes nägi hiljem kuningat Pactoluse jõe ääres käsi pesemas? Kes seda lugu esimesena rääkis? Miks ta seda lugu üleüldse rääkis? Ja mis kõige olulisem: kas ta jättis midagi enda teada? Võibolla jättis kuningas midagi jõe kaldale vedelema? Ehk ei tahtnud pealtnägija kellelegi rääkida, et võttis jõe kaldalt midagi kaasa?
Müütide, muinasjuttude, ajaloo, interneti või uudiste puhul ei pruugi keegi kunagi teada saada, kuidas tegelikult oli. Mitte alati sellepärast, et vastus on kaduma läinud, vaid vahel hoopis sellepärast, et mõnikord ei tule kellelgi pähe asja üle mõelda ja küsida, kuidas päriselt oli, sest lugu tundub niisamagi hea.
Kuningas Midase müüti on jutustatud tuhandeid aastaid, kuid keegi pole pead murdnud, kuidas kuninga käed äkki võluvõime said. Seetõttu pole kaalutud ka võimalust, et äkki tal oli hoopis midagi käes, millel oli võluvõime. Ja sellepärast pole mitte keegi mitte kunagi küsinud: mis sai edasi nendest võlukinnastest, mis kuningas Midas jõeveega oma käte küljest lahti leotas ja hooletult jõe kaldale vedelema jättis, sest ta ei tahtnud neid enam kunagi näha…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
